Viimsed päevad ja viimsed ööd ja kodu..

Teeme siis viimastest päevadest ka kokkuvõtte.

Esmaspäev 08.07.13

Kuna Marie (Taani vahetusõpilane Minase linnas) pidi lahkuma 9. juulil, siis otsustasime minna kolmekesi viimsele lõunasöögile. Kellaaeg oli kõik ilusti paigas ja kohtumispaigaks valisime keskväljaku. Kuna Mariel pühapäeva õhtul kõneaega ei olnud, tegime juttu facebookis. Lõpuks jäime meie Julega kahekesi sinna lõustaraamatusse jutustama ja meil ei olnud esmaspäeva lõunaks Julega õrna aimu ka, et kas Marie sai meie teksti kätte või mitte. Aga meie Julega olime juba keskväljakul, kuid Mariet ei paistnud kuskilt. Tavaliselt ta on alati esimesena igal pool kohal olnud ja täpselt õigel ajal ka kusjuures. Nüüd me ootasime teda vähemalt 15 minti ja siis otsustasime kahekesi sööma minna. Saatsime Mariele sõnumi ka, et me oleme seal, kui soovib, siis liitugu. Sööma läksime ühte toredasse kohta meie linnas, mida kõik meile kahele palju kiitnud on, aga kumbki meist kunagi jõudnud polnud. Söögikoht oli täiesti ülerahvastatud. Küsisime siis mingilt teenindajalt, et kas avaneb mõni laud ja saime vastuseks, et kohe. Ja juba nägimegi, kuidas üks seltskond oli just lauast püsti tõusmas.. Saime endale rabada vaba laua!!

Meie noor teenindaja oli väga tore. Söögid saime välja valitud ja siis meie tore tõi meile saiakorvi. Kõhud meil Julega olid ikka mega tühjad, seega see saiakorvi sisu kadus hetkega. Arvestada tuleb veel fakti, et toodud oli ka väga maitsev maitsevõi! :D
Sööke pidime ikka päris tükk aega ootama. Kui need käes, läksid meie silmad suureks. Praed olid veel suuremad. Ja ikka päris maitsvad ka! :) Ja kuna meil mõlemil oli päevaeine, siis saime ka magustoidud selle hinna sees. Oleme vaesed vahetusõpilased ja otsime ikka kõige soodsamat viisi söömiseks! :D

Pildikesed:

Sai, hääkene sai!

Kohe otsas. Aind kõvad küpsised veel jäänud.

Jule milanesa

Minu pläust.

Puuviljasalat

Mingi puding oli vist.

Noja siis koju asju pakkima. :D
Õhtul, kuskil pool seitse läksime Luli ja Eugega jälle kinno! Nüüd siis "Supervaras 2'te" vaatama.
Mina jõudsin kino uste juurde esimesena, kumbagi sõpra veel näha ei olnud ja järjekord kinno oli juba meeeega pikk. Saatsin siis Luciale sõnumi, et kohe kohal olla, aga teda veel ei tulnud. Mõtlesin vastu minna. Jõudsin juba tema maja nurga peale ja jäin ootama. Mingi aja pärast tuli pime mees, kes ilusti oma koerakesega üle tee tuli, aga koer oli tal üsna totu ja juhatas ta täpselt ühe posti suunas. Veel viimasel hetkel sain onul õlast kinni haaratud ja säästsin ta põrutusest. Muidugi ütlesin talle ma ettevaatuseks "ojo", mis tähendab eesti keeles sõna "silm". Natuke oli piinlik, aga pime mees ei teinud vist õnneks välja. Ütles aitäh ja läks aga edasi.
Mina tüdinesin Lucia ootamisest ka ära ja mõtlesin, et lähen kino juurde tagasi, et äkki Euge on kohale jõudnud. Aga ei tuhkagi. Õige natuke pidin veel ootama, kuni lõpuks siis Lucia jõudis ja vähe hiljem ka Eugenia. Saba kinos oli veel pikem ja me juba kaotasime kogu lootuse. Küsisime kassapidajalt, kes on ühtlasi ka Lucia peretuttav, et meil ei ole vist mõtet minna, aga tädi ütles meile, et kõrvalsaalis hakkab pool tundi hiljem teine seanss.
Läksime käisime vahepeal fotopoes ära, kust ma olin päeval tellinud pildid kingituseks oma vahetusperele. Mõtlesin teha albumi ja siis ühe (selle ainsa) perepildi ka ilusti ära raamida.
Ja siis tagasi kinno. Pop-corni enam ei soovinud. Poest ostsid Eugenia ja Lucia mingit šokolaadi ka kaasa niiet nälga surema me ei pidanud.

Kuna seal kinos kohti pole märgitud, siis oli tükk tegu, et me koos sinna kuskile istuma saaks, sest saal oli juba väikseid lapsi täis. Lõpuks tuli mingi töötaja ja kamandas mingit seltskonda seal koomale tõmbama, kes kellelegi kohta hoidsid ja nii me saimegi ikka ilusti kolmekesi ühte kohta istuma :)
Film oli väga lahe!

Päeval enne kinno minekut sain Uruguaylt ka sõnumi, et kas minuga on kõik korras ja et kas Eugenia perega on kõik korras. Ehmatasin tegelikult täitsa ära selle sõnumi peale, sest ise ma ju olin kodus... Aga õhtul peale kino kodus tuli välja, et Uruguay lihtsalt tahtis teada, kas minuga on kõik korras, sest ta nägi mind viimati vist reedel.. :D Tegelikult ma olin juba ju pühapäeva õhtust saati kodus olnud. Kommentaariks tõi ta mulle, et ma elan tervet oma aastad nendes viimastes päevades, et üldse pole aega kodus olla :D Tema üte oli õigustatud :D

Teisipäev 09.07.13

Äratus oli sel päeval eriti varajane, sest otsustasime tüdrikutega koos hommikust süüa. Ütlesin Luciale, et olen kell 9 tema juures. Jõudsin sinna küll mõni minut hilja, aga tema oli endiselt tudimas. Ei tahtnud mind tuppagi lasta. Vaeseke. Aga kuna see oli minu viimane päev Uruguays, siis teha oli mega palju!!

Läksime siis koos Luliga Eugenia juurde. Enne muidugi käisime poest ka läbi ja ostsime kohustuslikud oreo küpsised. Aga Eugenia plaanis meile teha kuuma šokolaadi joogiks. Mitte tavalist kakaod. Ikka mingi retsepti järgi, kuhu läks muna ja muud siukest lurri. Kuum šokolaad oligi ainuke asi lõpuks laual, mis nagu oleks sobinud hommikusöögilauale. Ülejäänud olid mingid krõpsud ja šokolaadid ja muu pahn, mis eelmistest tüdrukuteõhutest üle oli jäänud.

Valmib šokulaad..

Mina ka ikka kokkasin.

SÜÜÜÜÜMAAA!

Vist ei sobinud..

Ei olnud ikka nii hea šokolaad kui Kalev valmistab..

Siis tegi Eugenia natuke juttu oma sugulasega, kes kruiisilaevadel töötab ja kes tol hetkel oli oma asukohaks märkinud Itaalia. Täitsa lähedal Eestile.. Ning siis meie hommikusöök lõppes ja tee viis Minase alfajoreste vabrikusse. Ma ei teadnudki, et see vabrik meil seal samas linnas asub. Igatahes sealt poest ostsin ühe kasti alfajoreseid. Siis suundusime igaüks tagasi oma koju. Mina viisin oma magusained ära ja pakkisin kohvrid. Kuskil kolme aeg oli meil järgmine kohtumine kokku lepitud, aga ikka venis see natuke hilisemaks.

Vestlevad..

... temaga.

Miski koeranäitus vist.

Ja see traditsiooniline kaamerasse vahtimine.. :D

Enne tüdrukutega kokku saamist pidin ma läbi minema fotopoest, kus lasin Eugeniale ja Luciale kingitused teha ehk siis meie pildiga tassid. Sellega kaasnes veel üks huvitav lugu. Nimelt ma siis üks päev läksin oma tellimust sisse andma, pidin pildi onule jätma ja siis pildi alla kirjutama, et  mis kirja ma tassile peale soovin. Lasin siis kirjutada LUCIA-EUGENIA-ANNI, sest sellises järjekorras me pildil olime ja midagi muud vaimukat mul sel hetkel pähe ei tulnud. Õhtul pidin tassid kätte saama. Kuna aga see õhtu me läksime kinno ja tassidele ma järgi ei jõudnud, siis pidin seda tegema teisipäeva hommikul. Läksin siis enne Lucia juurde jõudmist sealt läbi ja onu tõi tassid lagedale. Võtab siis ühe karbist välja ja küsib, et kas see oli see tass. Mina vastasin oli küll, aga suureks ehmatuseks leidsin ma siis tassilt sildi "Ilusat päeva, isa!", mis ei olnud ju kohe üldse see, mida ma onul kirjutada palusin.. Ütlesin siis onule ära ja ta isegi siis tuletas endale meelde, et vist ei olnud ja selline silt. Ta oli arvutis ka sildi ise ära muutnud, niiet oligi jama majas. Mul oli tasse vaja, aga tassid polnud üldse valmiski!! :D Või no olid, aga valed. Onu siis vabandas ja õnneks lubas uued teha ning palus keskpäeval neile järgi minna.

Ja ma siis läksin enne Lucia juurde minemist. Pidin seal poes vähemalt pool tundi ootama, sest ta alles siis hakkas neid tasse tegema. Niiet ma sain poest tulikuumad tassid.. :D Tore. Neid ei saanud kohe kättegi anda..

Läksin edasi Lucia juurde. Tema mind tuppa lasta ei tahtnud. Saatsin siis sõnumi ja uurisin, kus plika on. Tema juba Eugenia juures. Pidin tuldud teed tagasi minema ja Eugenia kodu poole kõndima. Nemad jälle nii salapärased, aga õnneks ei hüpanud jälle mingit suurt inimestekarja kuskilt tagant välja. Niipalju korraga ka üllatuda ei jõua :D

Aga hakkasime siis oma paelakesi punuma. Eesti ja Uruguay lippude värvidega. Ma ju esimest korda tegin niimoodi mingit punutist ja algul ei saanud üldse pihta. Lõpuks olin mina see kõige kiirem :D. Kahjuks me neid lõpetada veel ei jõudnud.. Pidime skaibi teel koos tegema edasi :)

Kell oli saamas pool seitse ja mul oli aeg hakata kodu poole minema. Poest ka veel vaja asju osta.. Andsin siis kingitused üle. Tassidega andsin ära veel oma viimased kaks Kalevi šokolaadi ja neil jälle meel rõõmus :D. Siis ei lastud mindki ilma minema. Lucia pidi üldse vahepeal kodus ära käima - väljas sadas mega vihma. Õnneks Eugenia isa sõidutas teda. Aga kui ta tagasi tuli, siis sain ma kingitusi. Kohe mitu. Kõigepealt oli klass mulle kingi teinud ja selleks oli suur pildiraam, kus sees kaks meie klassipilti - üks koolist ja teine minu üllatuspeolt!! :) Nii armsad tüübid ikka! Ja siis Lucia ja Eugenia kinkisid mulle veel üliilusa hõbeketi, sest mul oli ka sünnipäev mingi aja pärast tulemas ja nemad soovisid tähistada :) Ja siis me muidugi nutsime ja kallistasime ja nutsime veel.. Ja veel..

Kirjutab.

Minu pilt!! Minu parimalt klassilt!

Ning siis nutustena veel alfajoreseid ja dulce de lechet ja matet ja muud kama ostma :D Tegelikult oli meil suhteliselt kiire, sest kell kaheksa oli mulle minu kodus korraldatud pidu! Kokku oli kutsutud peretuttavad ja peoga taheti juba algust teha.. Ma pidin Luciale veel tema mälupulga andma. Ja ma pidin Lucia kodust ka veel läbi käima, et tema perele tsau öelda.. Kõik see seltskond oli tegelikult juba kohal ja ma mul oli päris piinlik sealt veel lahkuda. Nad tahtsid juba pitsat sööma hakata :D. Aga siis tuli Uruguay ja ütles, et Lucia ja Eugenia on ka peole kutsutud. Nad veel Rodrigoga pidid miskit poest vist ostma minema või siis kuskilt läbi käima. Otsustasid meid ka Lucia juurde ära visata. Lucial palusin oma märkmikusse kirjutada, Eugenial lasin seda tema juures varem teha. Vaene Lucia hakkas jälle nutma.. :) Ja nii me jälle natuke vesistasime seal :D.

Kell oli juba ammu liiga palju, aga neil oli veel vaja minna pesema. On ikka tüübid. Ootasime Eleonoraga neid ja vaatasime Lucia kontserdit, mida me Eugeniaga seal Minase teatris vaatamas käisime üks õhtu. See oli jube DVD peal! Aga no neil tidrikutel läks ikka väga kaua aega..

Lõpuks nad said valmis ja Eugenia isa viis meid tagasi minu koju, kus peolised olid juba ootusest otsi andmas. Pitsa oli ka enam-vähem juba söödud, aga siiski oldi õnnelikud, kui lõpuks jõudsime. Palusin kõigil ikka endale kirjutada, isegi Reinal!! :D Tema kirjutas mulle täpselt nii: "Loodan, et sinu siin veedetud aeg möödus hästi! Ja loodan, et sulle meeldisid minu toidud. Head reisi. Reina.".. Vot selline emotsionaalsus! Tema mind vist igatsema ei jää.. Erinevalt kõigist teistest, kes vähemalt nii kirjutasid! :D

Minu pidu!!

Leticia avastas mu kaamera ja ütles, et ma ise võin koju minna, aga kaamera pean neile jätma :D Ja siis sõnas: "Mine tee nüüd issiga ka pilti!"

Tegin "issiga" pilti ja näe, "vanaisa" ronis ka peale! :D

Ja siis oli kord "emmega" pilti teha.

Ning "vanaemad" ja "tädid" ja muud loomad ka! :)

Otsustasin perele nende kingituse ka üle anda: album piltide ja tekstidega, pildiraam perepildiga ning Kalevipoja šokolaad. Valisin selle hetke olevat sobiva, sest külalised said siis ka kohe oma ohhetused ja ahhetused ära teha, et kui tore see album ikka on.. :D Muidugi oldi kingituse üle õnnelikud, aga Leticia ütles sellepeale, et nemad küll mulle mingit kingitust ei teinud. Ei oleks vaja olnudki, mul kohver niigi ülekaalus! :D
Albumit hakati kohe vaatama ja ohhetused ja ahhetused tulid ka muidugi ära. Kõige suurematel naljameestel oli muidugi kõike vaja kommenteerida, mis viis ka suuotsad kõigil ülespoole :D. See naljamees oli Mario.

Vist leiti miskit naljakat :D

Pönev-pönev.

Ei suutnud lihtsalt nii kaua ilusad olla..

Paz jooksis ka korra läbi. Viimane kord, kui teda nägin..

Midagi vist on seletamisel..

Peale seda kõike öeldi meile, et me võime minu tuppa ka minna, kui soovi on, sest suured hakkasid kõik mingit oma lemmikseebikat vaatama. Läksimegi. Seal mõnusalt suures seapesas me siis jutustasime, lollitasime, kinkisn Eugeniale oma kalendri. Lucia sai juba suure kotitäie asju, mis kõik mul järgi jäid ja mida ma kaasa ei viitsinud tassida (vihikud ja ristsõnad jms..). Ning samal ajal hakkasid juba külalised ära minema. Käisin neid vahepeal saatmas..

"Oii, kas selline ongi siis sinu kelder??"

Noos koju.

Järsku hõikas Valentina trepi pealt minu nime. Mõtlesin, et mis nüüd siis lahti. Tahtis ka mulle midagi kinkida. Sain ilusa käevõru, mis temalgi on :). Läksin siis tagasi oma tüdrukute juurde. Eleonora hakkas nutma ja karjus meil seal "Porque?! Porque?!". See oli natuke kurb, aga samas väga naljakas. Siis hõikas jälle Valentina mind enda juurde seal trepi peal. Juba ta nuttis!! Ta olla vaadanud seda albumit ja selle peale nutma hakanud. Ja siis andis ta mulle veel kingitusi! See kampsun, mis ma temalt paar korda laenasin ja üks täiesti uus Guessi kott.. Ütlesin talle, et ma siis kohevarsti saadan oma sõbrad minema ja siis lähen nutan koos temaga..

Ja oligi aeg jälle nutma hakata ja Eugeniale ja Luciale viimast korda selle aasta jooksul kalli teha.. Lucial tuli ema juba järgi. Väljas vihma muidugi sadas ja me seal ikka ulgusime päääääris kõvasti ning olime igatpidi märjad.. Uruguay jälgis ka kõike kõrvalt :D Nutsime ja ahastasime siis ära ja lasin neil ära koju minna.

Tsau-tsau sõbrad!! :)

Astusin tagasi tuppa ja mõtlesin, et mis siis nüüd saab. Läksin üles Valentinat otsima. Tema kirjutas ka mulle mingi aeg minu märkmikusse, kus siis muidugi ütles, et jääb mind igatsema, pluss veel vabandas oma tegude üle ja kirjutas "Love u so much "BIG SISTER"". :D Siis läksin jutustasin natuke Leticiaga, kes ka natuke lohutusjuttu rääkis ja juba läksingi alla tagasi, et oma kohver lõpuni pakkida ja kõik terve aasta pildid ära sorteerida ja paljud neist perele mälupulga peale jätta, et ka nemad saaksid neid kunagi vaadata.. :)

Magama sain ikka väga hilja..

Kolmapäev 10.07.13, VIIIIIMANEEE!! :(

 Pool kaheksa pidime alles sõitu alustama, sest kell üheksa oli vaja lennujaamas olla. Kui tavainimene sõidab sinna 2 tundi, siis Uruguay muidugi ju meil kihutab ja temaga jõuab igalepoole kiiremini. Aga enne väljumist panin veel kohvrilukud kinni, tuli Federico (klassivend) tooma enda kirja, sest ta mulle märkmikusse ei jõudnud kirjutada, printisin oma piletid välja ja viskasin miskit hamba alla. Valentina ärkas ka korraks üles, et mulle tsau öelda..

Ja sõitsimegi lennujaama. Mina magasin. Või no üritasin. Öösel olin ainult kolm tundi maganud, sest teha oli ju nii palju. Aga lennujaama alasse sisse sõites ärkasin üles ja panin jalatsid jälle jalga. Sõitsime lennujaama ette, aga kõik head kohad olid parkimiseks võetud. Aga see ei olnud üldse oluline, sest mis ma nägin!! EUGENIA, LUCIA, ELEONORA ja Eugenia isa olid tulnud lennujaama ja astusid just autost välja!! :D Eleonora nägi mind ka. Nende üllatus läks luhta :D
Lõpuks parkisime auto rasedate kohapeale.. :D

Jõudsime lennujaamas teisele korrusele ja nemad mulle sealt juba lehvitasid!! :D Ning siis suundusime üheskoos check-in'i järjekorda. See oli mega pikk. Sakslastel läks palju kiiremini - nad läksid Tšiili kaudu ja said oma kohvrid kohe ära anda, sest neil oli rohkem laudu avatud. Uruguay, Eugenia isa ja Leticia läksid kuskile kohvikusse kohvi jooma ja meie jäime tüdrukutega järjekorda.

Need totud, kes ainult minu saatmiseks sõidavad ära 244 kilomeetrit..

See rivi..

Kuna meil punutud paelad veel valmis ei olnud, siis kingiti mulle ka üks punane pael (mis tähendab, et sa oled vägivalla vastu) ja nüüd meil vähemalt need ühesugused..

Sakslased sealpool..

Jule oma Uruguay kutiga..

Mingid hullud seal taga..

Jah, jalatõstmine tuli sel hetkel moodi.

Vahva lennuk oli laes.

Lõpuks siis jõudsime laua juurde ja siis algas jama. Elamisloaga. Me ju käisime seda ükspäev Montevideos uuendamas ja see maksis ikka päris palju (30 euro kanti)! Ja siis ütles tädi, et see on vale asi. Paanika. Kutsusin Santiago enda juurde ja tema rääkis vähe selle tädiga. Loll tädi jäi ikka enda juurde kindlaks ja ütles, et see on vale. Jooksime siis alla korrusele Santiagoga sinna migratsiooniametisse. Seal ei tahetud meid üldse teenindada. Lõpuks mingi tädi tuli, võttis mu passi ja paberi ning läks kuskile taharuumi. Mõne aja pärast tuli tagasi ja ütles, et kõik on täiesti õige (kui oleks vale olnud, poleks ma riigist välja saanud..). Jooksime siis tagasi üles ja ütlesime tädile, et meile öeldi, et paber on õige. Loll tädi ütles selle peale okei ja saingi oma piletid kätte ja kohvri ära saadetud. PS! Minu suur kohver kaalus lõpuks 25,6 kilo (lubatud 23kg) ja käsipagas 15 kilo (lubatud 8 kilo).

No ja siis algas jälle nutt. Barbara muide tuli ka mulle head aega ütlema. Ta oli Montevideos samal ajal.. Ja see nutt oli ikka väga-väga hull. Ma arvan, et me olime seal meie vahetusõpilaste ja nende sõprade seast ikka kõige hullemad nutjad.. Ja lennuväljumiseni oli aega ainult pool tundi ehk siis ega meile enam väga palju aega ei jäätud. Minu kõige suuremaks imestuseks hakkas ka Leticia nutma.. Jah, oli üks väga kurb hetk. No ja siis pidi tulema muidugi Fede (YFU vabatahtlik) ja tegema meist pilti..  :D Hea mälestus vähemalt.
Lõpuks ütles Maite, et Anni, sa pead minema. Võtsin oma kohvri, andsin pileti ära ja lihtsalt jooksin väravast läbi teisele poole, et endal olemine kergemaks teha.

Jõudsin turvakontrolli järjekorda ja siis katsusin taskut - ups, Uruguay vana saanist telefon jäi minu kätte. Lootsin, et nad seda enam tagasi ei soovi, või kui soovivad, siis saadan neile hiljem pakiga.. Pugesin siis kõigist meie sakslastest ettepoole, sest nende lend läks hiljem ja ma olin juba mahajäämise hirmus.  Aga kõik sujus ilusti ja pidin isegi väravas natuke ootama, et uksed lahti tehtaks.

Olingi lennukis ja algas sõit kodu poole.

Nägemist lennujaam..

Daniel ärevuses olemas.

Peatse kohtumiseni!

Esimene lennukisöök. Selle coca-colaga väike jutt ka. Tuli siis see stjuardess ja küsis, mis ma joogiks soovin. Ütlesin apelsinimahl. Tädi ei kuulnud, küsis uuesti. Ütlesin uuesti apelsinimahl juba päris kõva häälega. Andis mulle coca-cola. Siis taga reast upitas mingi mees üle tooli ääre ja küsis: "Aga sa ju küsisid apelsinimahla..?" :D Ütlesin vastu, et jah, aga las jääda.. :D

Aknale tekkis jäääääää!! Olin õnnelik!

Sao Paulo

Söök läks lennukisse.

Daniel tahtis midagi vaimukat teha.

Vaimukus tuli!

Oma esimesel lennul istusin akna ääres ja minu kõrval oli üks iste vaba ja siis istus mingi noor mees. Brasiilia lennujaam oli saast nagu eelmine aastagi. Aga leidsime õnneks oma värava ruttu ja jäime sinna istuma. Vahepeal uurisin ringi, aga ega seal midagi huvitavat tõesti ei olnud. Brasiilias pidime ootama 3 tundi. Ahjaa, muide kääridest jäin ka seal lennujaamas ilma. Nii ilusad käärid olid. Aga Montevideos lasti mind täiesti vabalt läbi ja ei tulnud mingeid probleeme.. Natuke tohmud ka seal Montevideos. Ise ju ka, et viskasin hommikul pinali koos kääridega käsipagasisse!!

Saksa lennul olid kõigist neljast lennust kõige ebamugavamad istmed. Aga süüa sai hästi! Istusin keskmistes pinkides vahekäigu juures ja minu kõrval olid mingid poisid, vähe veidrad teised..
Saksa lennujaam oli tore. Aga minu jaoks MEGA PALAV. Ja seal ei olnud üldse õhku. Aga vähemalt on see lennujaam tore ja annab tasuta kohvitooteid (kõike, mida välja oskad mõelda..).. Odavat jäätist oli ka ja selle ostmisega tekkis minu esimene piinlik moment seosest inglise keelega. Küsisin tädilt ilusti inglise keeles jäätist ja näitasin näpuga soovitud maitsele. Kui tema küsis minult samuti inglise keeles, et kas see?, siis mina vastastin talle juba automaatselt "si, si".. Tädi naeris, mina naersin. Natuke jaurasime veel seal Danieliga ringi.. Või mis natuke, viis tundi pidime ju ootama..

Ootasime. Ja siis saime hiljem teada, et meie lend viidi teise kohta..

See kurikuulus jäätis.

Kohalik internetipunkt.

Daniel avastas kaamerat ja otsustas mingist pildist teha pilti..

Muide, oli juba neljapäev.. Aga lend Saksamaalt Helsingisse läks üsna kiirelt. Ma isegi magasin ja ärkasin täpselt Soome lahe kohal üles. Oleks paar minutit varem ärganud oleks juba ju Eestit ka näinud.. Aga ei.. Vähemalt sattusin sellest Soomest ja suurest metsast nii vaimustusse, et pidin kohe palju pildistama..

Ainult Lufthansa.

Me olime järgmised!

See saksa leib.. Maitses hää.

Laevakesed Soome lahel.

Soome!!

Soomes!!

Soomes aga hakkas kiire, sest ainult kaks tundi oli meil viimase lennu väljumiseni.. Kõigepealt pidime kohvrid välja võtma, siis hakkasime oma terminali otsima, siis pidime nende suurte kohvritega kuskile teisele korrusele saama. Seal läksin mina esimesena tädi juurde, kelle juures check-in'i teha. Minuga oli tädi väga sõbralik ja lasi mu ülekilod ilusti edasi. Peale mind läks Daniel sama tädi juurde ja temalt tahtis hakata juba raha võtma (Danieli kohver kaalus 24 kilo).. Aga õnneks ta oli ikka mõistlik inimene ja seda ei teinud..
Ning siis vurasime väravasse. Mind otsiti läbi!! Aga ei midagi leidnud. Läksime ilusti oma värava juurde ja vaatasime, et meil on ikka päris palju aega. Läksin vaatasin poodidesse, mis olid meie väravast üsna kaugel.. Jalutasin siis rahulikult ja järsku kuulen: "Viimane kutse Helsingi-Tallinn lennule!". Ohsapele. Panin ruttu jooksu. Siis taipasin - meie "palju aega" tuli sellest, et nii mina kui Daniel olime veel Saksamaa ajas.. :D
Aga jõudsime ilusti väravasse ja tädid lubasid meid lennukile. Või õigemini bussile, mis meid lennukile viis. Aga siis selgus, et mingi kamp oli tulnud kuskilt mujalt maalt ja nende lend Soome hilines ja seepärast ootas meie lennuk neid ära ja kõige sellepärast ei jäänud me ka oma lennust maha.
Ning nagu ikka, kui sa tuled Helsingist lennukiga Tallinna, siis ei jõua selle lennukiga korralikult õhkugi tõusta, kui juba maandud.. :)

Varsti saab koju!!!

Selle propelleriga lendasimegi..

Mu kohver üles ei mahtunud, pidin alla toppima. 15 kg...

Tõusime.

Meie kõige kõrgemalt positsioonilt otsustasin vähe oma fotoka suumiga mängida ja suumisin laeva! Vot nii hea suum ongi!

Maandusime!

JÕUDSIME!!

Märkasin silte "ANNI" ja "MONGOL"

Sain ema kätte.

Sain Otto kätte! Ta vist ei saanud toimunust väga aru.

Sain isa kätte.

Sain tädi kätte.

Sain onu kätte.

Onu kiitis.

Sain kellegi yfuka kätte.

Sain mongoli kätte.

Sain jälle Otto kätte.

Sobime, mis?

Sain EESTI kätte!!

Vend hakkas kohe oma võimeid näitama.

JÕUDSIN TAGASI KOJU!

Aitäh kõigile, kes tegid minu maailma parima aasta minu elus võimalikuks!!!

PS! JO'st kirjutan ka vist mingi aeg, kui mahti saan.. Seetähendab aega..