Anni ilma netita, on justkui ilma aruta!

Tere!!
Olen endiselt olemas. Põhjus, miks ei ole saanud siia midagi postitada on see, et ma sain lõpuks oma wifi ruuteri kätte. Proovisime seda siis ühendada, aga siis üritas Camila arvuti katki minna. Ja minu arvutis proovides selgus, et ruuter on katki, sest netituluke, mis pidi põlema, otsustas seda mitte teha. Niisiis olen pidanud juba rohkem kui nädala ilma netita hakkama saama. Väga keeruline ei olegi, aga teile ei saa siis teada anda, mis ma siin teen. Aga nüüd ma olen Manueli arvutis ja saan teile selle puuduva nädala ette kanda. Ainult eilsest ja tänasest mitte, sest see postitus on mul veel kirjutamata.. Sellegi poolest tuleb sellest siin üks väääga pikk postitus!!

Niisiis:

05.09.2012

Eilne päev oli kuidagi imelik. Päev algas nagu ikka kooliga. Peale kooli, kui koju hakkasime sõitma, ulatas hostema mulle minu kauaoodatud WiFi ruuteri. Tulin koju ja hakkasin kohe ühendama. Ei õnnestunud paraku. Kaks pead (mina ja Camila) ei suutnud sellega toime tulla. Pärast mitut tundi proovimist loobusime, sest pidime hakkama linna sünnipäevale minema. Sünnipäevast sain ma teada paar tundi varem. Pidu algas kell kuus, meie jõudsime sinna peale seitset. Minu jaoks on veel harjumatu siinne komme hilineda vähemalt tunnikese (näiteks, kui öeldakse, et saame kokku kuuest, siis tegelikult kohtutakse kõige varem seitsmest). Ma olin juba pool kuus valmis minema, aga pidin veel kaua ootama, kuni lõpuks kodust lahkusime.

Enne sünnipäevale minekut tuli meie juurde keegi mees. Mina olin oma toas, kui uksekell helises. Camila läks uksele vastu ja ütles mulle pärast: „Anni, siin on keegi, kes tahab sinuga kohutda.“ Mina olin hetkeks paanikas. Mõtlesin kohe, et mis siis nüüd lahti on.. Mis ma paha teinud olen. Tegelikult tuli üks 42-aastane mees minuga rääkima ja ütles, et tema vanaisa sündis Tallinnas ja seitsme aastaselt tuli ta oma perega siia elama. See onu oskas numbreid ühest kümneni eesti keeles. Põhiasi, mis ta minult tahtis, oli minule üks palve. Tal on mingid kirjad sugulastelt vanaisale, mis on eesti keeles ja nüüd ta tahab, et ma need ära tõlgiks. Olin lahkesti nõus, kuigi kogu see värk tundus vähe imelik. Veel ütles ta, et ta on piloot ja ta saaks mind lennutada ja näidata Minast ülevalt poolt. Olin ka sellega kohe nõus. Üliäge juu!! :D Aga tal vist ei olnud neid kirju kaasas hetkel, igastahes ta läks minema ja mina ei saanud ühtki kirja, mida tõlkida. Eks siis näeb teda veel kunagi. Küsis mult luba ka, et kas ta võib minuga rääkida.. Tunnen ennast ikka väga kuulsana siin ja ütlen ausalt, mulle väga ei meeldi see kuulsus. Teadsin, et hakkan siin palju tähelepanu saama, aga et nii palju, seda ei osanud ma mõeldagi.

Enne sünnipäevale minekut juhtusin ka telekat vaatama. Ja mis ma nägin, Simpsonid käisid!! Tore. Veel vahvam oli see asi, et simpsonid olid hispaania keeles. HAHAHAHAAA see oli ikka väga naljakas, näha kuulsat multikat nimega The Simpsons mingis muus keeles, kus ei ole originaalhäältest haisugi. Vääääga imelik oli...  ja naljakas ka.

Ja siis oli veel suureks ebaõnneks see, et nägin sääske. Jah, te lugesite õigesti, siin on sääsed. Ühte nägin vannitoas, teine piinas mind öösel. Kohutav. Kas nendest olenditest kunagi lahti ka saab või mitte..?? Rõvedad pisikesed monstrumid.

Mis siis täna? Käisin koolis, sinna sõitsime taksoga, sest vist olime veits aeglased hommikul ja hilinesime kõvasti. Takso hinnad on siin vist päris odavad. Bussiga sõit maksis meil sama palju kui taksoga sõit, aga buss ei viinud täpselt kooli juurde. Pidime natuke ka kõndima. Takso see-eest viis täpselt uksest ukseni. Bussipilet maksab 14 peesot (umbes 0,54 euri) ja takso maksis meil 15 peesot (umbes 0,58 euri).

Täna oli meil inglise keeles test Olümpia mängudega seostatud. Õpetaja Leinuse kontrolltöödega ei anna seda võrreldagi. Ma vist tegin midagi nii lihtsat siis, kui meil inglise keele tunnid alles vähe aega olid kestnud. Pidime kuulama teksti ja siis puuduvad sõnad lünkadesse kirjutama. Õpetaja rääkis kohe väga aeglaselt seda teksti ja sõnad, mis me lünkadesse pidime kirjutama olid umbes nagu been ja met jne.. Teises ülesandes pidime õige sõnavormi panema. Kolmandas ülesandes pidime vastame küsimustele, umbes nagu millises spordialas on väravad ja millises punktid, millisel spordialal kasutatakse palli ja millisel reketit.. Ja viimases ülesandes oli vaja kirjutada 3-4 lauseline tekst. Küsimused olid antud: milline spordiala on kõige populaarsem sinu maal, kas oled mingit sporti teinud, millist,miks, ja kirjuta halvad ja head küljed sportimise kohta. Mina tegin selle kontrolltöö umbes 10 minutiga ära, väga paljud tegid seda tund aega. Nad ei oska siin ikka üldse inglise keelt.

Ja siis tuli meil matemaatika, kus me saime eelmises tunnis tehtud kontrolltööd kätte. Mina sain hindeks kaheksa võimalikust kaheteistkümnest. Töös oli kõik õige, aga kuna ma ei osanud viimast ülesannet teha (pole seda asja varem õppinud), siis ei saanud ma ka maksimumpunkte. Aga kaheksa on siin ülihea hinne. Camila sai seitse ja ta pidi ju kõike oskama. Niiet ma olen ikka tubli.

Peale kooli tulime koju. Käisime vanaema juures söömas, kes elab siin meiega samas majas, aga on nagu eraldatud. Kunagi teen meie elamisest video ka, kui aega saan. Sõime taaskord plaadipirukat, milles oli muna, sink ja siis hästi palju seda vetikat, mis nad siin söövad. See vetikas ei ole kõige parem, aga ta on söödav.. Väga palju seda siiski ei taha. Magustoiduks sõin banaani dulce de lechega, mis oli väga hea ja siis ma sain veel ka ühe maiuspala kommi. Kinkisin selle kommikarbi vanaemale ja sain ka sealt ühe!! Niiiiii heaaaaa on ikka see Eesti komm.

Siis tulime tagasi enda koju ja tegime teise katse interneti ühendamisel. Aga kuna Camila arvuti otsustas katki minna, siis tegime seda minu arvutis. Nüüd proovisime ühendada kellegi targema abiga firmast, kust on pärit meie ruuter. Korraks saimegi neti ühendatud, aga kui Camila WiFi nime ja parooli ära muutis, siis minu nett kadus taaskord. Ruuteril on mingi tuluke, mis peaks põlema, et netti saada, aga see ei põle ja see ongi kogu selle jama põhjuseks. Nüüd asja uuritakse ja varsti ehk saan oma väikses armsas arvutis internetti. Ma olen 99,8% kindel, et see postitus läheb üles minu arvutist!! Pöidlad pihku!!

Ja nüüd kõige tähtsam uudis. Täna kell pool seitse tuleb meie majja inimene, kes hakkab mulle hispaania keelt õpetama. Täpselt nii.. Ma sain ka lõpuks omale hispaania keele õpetaja ja ma loodan, et varsti saan sellest siinsest hiina keelest aru!! Järgnev tekst tuleb juba peale keele tundi...

...Nii. Esimene keeletund nägi välja selline, et me tutvusime üksteisega (mina ja õpetaja). Ta tundus väga tore ja ma loodan, et esmamulje ei ole petlik. Tunnid hakkavad olema kolmapäeviti ja reedeti kell 19 ja laupäeviti kell 15. Tore!!! Mulle väga meeldib..

Täna oli veel järjekordne seebi tegemine. Tegin ka algul mõne seebi, aga kuna ma olin nii väsinud, siis läksin ära tuttu ja magasin kuni oma keele tunnini. Selleks ajaks õnneks seebitamine lõpetati, niiet ma ei pidanudki tegema täna rohkem seepe! Tore. Ausalt öeldes ei taha ma ühtegi seepi näha..

Arvatavasti ma täna taaskord internetti ei saa, sest tark onu ei ole meile helistanud. Proovisime ise veelkord ja teiste tarkade õpetusmeeste sõnade järgi, aga ikka ei õnnestunud. Tuleb veel oodata. Mul kannatust veel jagub, loodan, et teil ka, sest nüüd ma ei saa ju Camila arvutist ka oma blogit täiendada.

Tsautsau ja olge tublid!!

07.09.2012

Eilne hommik algas minul peavaluga. Õigemini juba üleeile õhtul oli mul kael väga kange, mis tavaliselt tähendab, et varsti on saabumas peavalu. Nii ka oli. Kuid kooli läksin ikkagi. Võtsin rohtu ka, esimene ei aidanud, õnneks teine juba tegi olemise paremaks. Aga peavaluga ei ole üldse tore sellises klassis olla. Muud tunnid olid täitsa normaalsed, (joonestamises tegin isegi kaasa!!!) aga kui saabus füüsika tund, siis oli klass lärmi täis. Selles tunnis õpetaja ei ole just kõige tugevam klassis korra hoidmises. Vahepeal teeb paar korda „tššš“ ja see on kõik. Seekordne tund oli veel ulmeline sellepärast, et osad otsustasid õpetajat paberikuulidega visata samal ajal, kui tema tahvlile midagi kirjutas. Siis aga läks asi kurjaks. Meil oli kaks tundi füüsikat ja teise tunni alguses tuli meie klassi nö õppealajuhataja, kes muidu on ikka väga tore ja lahke õpilastega, aga nüüd oli maruviha täis. Aga mis te arvate, kas see parandas mu klassikaaslaste käitumist? Muidugi mitte. Lärm kestis endiselt ja mina valutasin oma pead selle keskel. Vahva. Ja siis üks klassivend otsustas hakata mu tähelepanu võitma. Kuna meil on pingid nii lähestikku koos, siis ei ole just palju vaja pingutada, et diagonaalis eespool pingis istuvale inimesele näpud ribidesse torgata või markeriga ta nägu ja kaela sodida. Ütleme nii, et oli vahva füüsika tund..

Peale kooli pidi olema taaskord seebimiiting, aga mina sinna ei läinud. Ma ju ei saa midagi aru ja siis mul ei ole seal ka midagi arutada.. Tulin hostemaga ära koju. Kuna kõht oli väga tühi, siis tahtsin süüa saada. Hostema hakkas sööma ja ütles mulle, et ma Camila ära ootaks ja me koos sööks. Olin nõus, sest tavaliselt kestavad need miitingud vähe aega. Läksin heitsin natukeseks oma voodisse pikali. Varsti sai hostema Camilalt kõne, et ta ei tule veel koju, niiet mina pidin üksi sööma hakkama. Sõin ära, siis istusin natuke niisama ja siis otsustasin arvutist filmi vaadata. Kuna meil netti ei ole, siis ei olnudki väga muud valikut. Jõudsin filmi vaatamisega peaaegu lõpuni, kui Camila koju tuli. Ütles mulle, et seebimiiting kestis nii kaua, täpsemalt siis umbes poolteist tundi. Küll mul oli hea meel, et ma sinna ei läinud. Küll aga pidin varsti seepe pakkima hakkama laupäeva jaoks. Õnneks ei pidanud ma seepe tegema, sest seda tööd ei taha ma enam kunagi teha. Väga ebameeldivaks on see töö muutunud juba.. Õhtul käisime veel bussijaamas bussipileteid ostmas. Linna kõndides käisin matsu!! :D Täpsemalt nägi see välja selline, et kõndisime ristmiku poole ning mina juba eemalt vaatasin, et paistab üks autoke. Kiirendasin seega oma sammu, et jõuda üle tee enne, kuni auto ristmikuni jõuab. Kuid keegi oli valanud tee peale väikseid kivikesi niiet minu jalg kadus kui nool minu alt. Õnneks auto minust üle ei sõitnud ja ma jäin siiski terveks! Olge minu üle nüüd rõõmsad!

Kui päeval muutus mu tervis väga heaks, siis õhtul halvenes see taaskord. Mul hakkas väga külm, nõrkuse tunne tuli peale, kael oli kange, peas kumas... Ühesõnaga, jõudsime umbes üheksa aeg koju, jõin teed ja läksin ära magama..

.. Ja magasin üheteistkümneni täna hommikul. Kooli ei läinud, sest hostema ei lubanud. Nüüd on tervis enamvähem okei, kurk on natuke valus ja pea kumab ka veits, aga muu on korras. Peale ärkamist käisin pesus ja sõin. Sõin kohe väga palju. Kõht oli hullult tühi millegi pärast. Eile õhtul ei söönudki ju midagi.. Varsti tuleb lõuna ja siis saab jälle süüa.. Ahjaa, eile hommikul tehti minu toodud maiuspala kommid ka siin lahti. Vanaema on enda omad ammu ära söönud, aga meie pere omad olid veel kinnises karbis. Sain ka kaks tükki. Nad ei olnud enam küll nii värsked, aga head olid ikkagi. Parimad kommid üldse!! Õhtuks, kui koju jõudsime, oli karp kapist kadunud...

...Nii, vahepeal on möödunud päris mitu tundi. Teha olen jõudnud palju. Kuna Camilal oli jälle seebimiiting, milles mina muidugi ei osalenud, siis otsustasin ma ta ära oodata ja siis temaga koos lõunat süüa. Ma ju tegelikult olin alles ärganud ja hommikust söönud. AGA Camila ei tulnud taaskord lõunaks koju ja ma pidin koos vanaemaga lõunat sööma. Seda tegime umbes kahe ajal. Sõime kartuliputru ja praetud kala. Halb on see, et siin nad ei tee kastet sellistele asjadele juurde niiet koguaeg peab majoneesi sööma. Pole olnud veel päeva, kus ma majoneesi ei oleks söönud. Igatsen siin ema küüslaugukastet vaikselt.. Hapukoort neil ka ei ole, et seda ise saaks teha.. Tuleb leppida majoneesiga, sest muidu on toit väga kuiv. Magustoiduks sõin banaani dulce de lechega. Vahepeal helistas mulle Camila ja ütles mulle, et üks meie sõber tuleb mulle järgi ja me lähme Manueli juurde SEEPE tegema. Oh jummel.. Ma olen neid võrreldes teistega nii vähe teinud ja mul on juba praegu kopp ees. Aga ma kuulsin ka ühte head uudist.. Novembris see kõik lõppeb! Tore! Tegelikult on see ainuke nii öelda kooliväline tegevus, mis mul siin on. Luban, et varsti otsin omale midagi veel!

Kuna siin peres keegi peale Camila inglise keelt absoluutselt ei oska, siis on päris keeruline ilma temata hakkama saada. Ausalt, ma üritan aru saada kõigest, mida need inimesed mulle siin öelda proovivad, aga see on veel natuke keeruline minu jaoks. Esiteks, kui nad minuga räägivad, siis nad teevad seda väga aeglaselt ja vääääga kõva häälega. Ma jään siin varsti kurdiks. Ma võibolla olen juba öelnud, aga ma ei saa kunagi aru, kas nad räägivad üksteisega normaalselt või nad vaidlevad üksteisega.. naljakas. Aga kui nad minuga räägivad, siis nad teevad seda veel kõvema häälega. Nagu ma oleks kurt.. Ja teiseks, nad üritavad kasutada kehakeelt, eriti vanaisa. Ja vanaisa on see kõige suurem minuga rääkija. Tema kehakeel näeb välja umbes selline, et paar korda suunab käega ühele poole, siis vurab kätega ja siis näitab käega teisele poole, niiet ikka väga raske on aru saada. Aga ma proovin.

Niisiis. Tuli sõber ja läksime Manueli juurde. Seepe me päriselt ei teinud, küll aga pakkisime neid veel ja kleepisime meie firma logoga kleepse neile peale. Manuelil on kolm üliarmast koera. Üks neist on tegelikult rebane. Ma ei teagi, kuidas see võimalik on, aga nii mulle öeldi. Ta tegelikult on rebase kujuga (saba ja silmad on nagu rebasel), aga karv on nagu saksa-lambakoeral. Ta on käitumiselt ka vähe teistsugune, kui koer. Ta kardab väga võõraid inimesi, niiet kui tahad talle pai teha, siis jookseb ta oma nurka, kus tal on padi. Aga mina olen vist niivõrd tore inimene, et täna ta ei kartnud mind üldse. Tuli ise minu juurde pai nuruma. Nii armas..

Manueli juurest tulin koju üksi ja taksoga. Üksi sellepärast, et Camila pidi veel jääma nende seepidega jamama, sest homme juba lähme Montevideosse ja siis peab kõik tip-top korras olema. Buss läheb meil hommikul 5.45. Edu meile!!

Aga peab ütlema, et taksoga üksi sõita oli päris hirmus. Ma ei oska ju veel keelt ja mis siis oleks saanud, kui see takso juht oleks mind petnud ja küsinud rohkem raha??!! Õnneks juhtus olema mul see sama takso ja see sama taksojuht, kes mind ja minu sõpra (tema nimi on ka Camila) Manueli juurde tõi. Niiet olime temaga juba vanad semud! Camila ütles ka taksojuhile, kuhu mind viia ja et ma ei oska sõnagi inglise keelt. Taksojuht ikka rääkis minuga :D Aga tegelikult ma valetasin teile enne. Taksoga sõitmine ei ole siin väga odav. See, mida mina monitorilt enne vaatasin ja hinnaks pidasin, näitas tegelikult kilomeetreid ja tagumiselt istmelt ei paistnud kahe numbri vahelt koma. Seega, kesklinnast minu koju on 1,8 km ja taksoga nii pikk sõit maksab 56 peesot (umbes 2,2 eurot). Ei ole väga odav. Kuigi ma tean juba väga hästi, kuidas kesklinnast koju kõndida, ei lubata mul seda üksi teha. Turvalisus ennekõige. Äkki mõnipäev mul lubatakse seda teha, sest mulle väga meeldib siin kõndida.

Ma ei tea, kas ma siia juba kirjutasin, aga järgmine nädalavahetus toimub siin 5 kilomeetri pikkune maraton. Seda võib läbi joosta ja kõndida. Mina osalen ka!! Vähe lollike peast, aga mis teha. Ei ole ju üldse pikk maa ja koos sõpradega on veel lõbusam see teekond ette võtta. Camila (hostõde) läheb küll jooke jagama, aga mina lähen seda maratoni läbima. Ma veel ei tea, kas ma jooksen või kõnnin. Ilmselt kõnnin, sest sõbrad ei taha joosta. Eks näeb, mis saab.

Aga koju pidin ma tulema sellepärast, et täna oli mul esimene hispaania keele tund. Kui päris esimesel tunnil me ainult tutvusime mu õpetajaga, siis täna me õppisime! Väga tore oli ja mu õpetaja on veel toredam. Kahjuks ei saa me homme tundi teha, sest ma ju olen Montevideos. Aga ma sain palju asju, mis ma pean järgmiseks tunniks selgeks õppima, niiet bussisõit igav ei ole! Nojah, ilmselt ma magan bussis, aga ikkagi. Nüüd on põhjust arvutis eemal olemiseks, sest viimasel ajal on kuidagi väga palju siin aega kulutatud, mis siis, et netti ei ole. Ja mulle väga ei meeldi see.

Tänaseks kõik!

Olge tublid ja kallistan teid kõiki!

Anni.

08.09.2012

Tere laupäevakest. Täna käisime Montevideos oma seepidega. Minu eilne päev lõppes pool üks öösel. Kell 21.30 tuli Camila minu juurde ja küsis, kas ma tahan „Canta Lavallejat“ vaatama minna. See on see telesaade/lauluvõistlus, mida siin kohalikus kultuurimajas filmitakse. Üle-eelmine nädal käisin ka vaatamas, aga siis oli erisaade selle festivali pärast ja keegi välja ei langenud. Nüüd käis värk punktide peale. Otsustasin siis ka minna ja minna tuli kiirelt, sest auto juba ootas maja ees ja saade oli algamas. Natuke hilinesime ka, aga sellest polnud hullu, sest see on nii mage saade ja saal oli väga tühi. Läksingi sellepärast, et näha, kui ohmutohmud seal kõik koos on. Meie kaks sõbrakest osalevad ka seal ja üks neist hakkas keset oma laulmist nutma. Päris täpselt aru ei saanudki, miks, aga ta vist oli haige natuke. Noh, eks teine kord läheb paremini. Õnneks minul nii kurb ei olnud. Me läksime sinna ühe meie klassiõega, kellel oli kaasas väike õde. Te ei kujuta ette, kui hästi see väike plika inglise keelt oskas. Ikka väga palju paremini, kui osad minu klassikaaslased!! :D Tema elas kõigile väga kaasa, kiljus ja plaksutas ja hüples ja tantsis seal. Väga tore oli teda vaadata!! :D Niiet minul oli lõbus. Koju jõudsime me kaheteistkümne aeg. Siis sõime veel tükikese pitsat ja pool üks läksime tuttu.

Tänane päev algas minu jaoks kell 04.30. Siis ma pidin ärkama ja hommikust sööma minema. Tuleb välja, et siinne pere ei söö hommikust, kui minnakse kuskile reisule. Mina olen aga just siis harjunud rohkem sööma. Mine tea, millal jälle saab. Seega istusin ma ilma Camilata söögilaua taha ja kukkusin kugistama. Muide, siin maal tegelikult ei söödagi väga hommikust. Ka minu hispaania keele õpetaja ütles, et hommikuti nad ei söö üldse või söövad väga vähe. Kohvi või matet joovad ainult. Mina nii ei suuda. Ma pean hommikul süüa saama ja sellest kombest ma loobuda ei taha.

 Ma sain endaga juba täitsa valmis, kui Camila alles ärkas. Siis tuli meile takso järgi ja me läksime bussijaama, kuhu me jõudsime esimestena. Me vist olime hommikul veitsa uimased, igatahes, buss tahtis juba ära sõitma hakata, kui me avastasime, et peaks ka bussi peale minema :D Oleks veits naljakas olnud, kui oleks maha jäänud. Mina istusin bussis kõige esimeses pingis. Siinsetes bussides on esimeste pinkide ees sein, nii et reisijate „saal“ on bussijuhist ja sissekäigust eraldatud. Seina sees on muidugi uks ka, muidu ei saakski ju reisijad istuma. Seega mina sain jalad rahulikult seinale toedata, lasta oma istme alla ja selles !!mõnusas!! istmes unne vajuda. Jah, nendes pikamaa reiside bussides, milles mina istunud olen, on alati olnud ülimugavad istmed. Ja nemad ütlevad siin, et need bussid on neil kõige jamamad. Aga need istmed on siin küll võrreldes meie bussidega väga mugavad. Mul oli veel kaelapadi ka kaasas ja ma sain rahulikult tududa. See kaks tundi bussisõitu läks minu jaoks ikka väga kiirelt. Oleks tahtnud veel tudida. Aga mis teha.. Tuli minna seepe müüma.

Kui me Montevideo bussijaama jõudsime, siis otsustati minna kohe hommikust sööma. Ju ma olin siis seltskonnas ainuke, kes oli hommikust söönud juba. Ja kuhu mujale hommikust sööma minna, kui mitte McDonaldsisse. Nojahh.. Võtsin siis ühe capuchino ja mingi väikese võileivakese. Normaalset kohvi olen ma juba väga ammu igatsenud, sest kodus saan ma ainult lahustuvat kohvi ilma kooreta. Ja see võileivake oli soe ja juust oli sulanud ja see oli hea. Kokku läks mul 70 peesot ehk umbes 2,7 euri. Polnudki väga kallis. Ja kohvi oli täpselt parajalt suur!! Pärast sööki oli meil veel natuke aega. Veetsime selle natuke seal bussijaamas ringi vaadates, sest see bussijaam on neil vist ainuke ostukeskus. See vist on ainuke koht, kus palju poode ühes majas on. Aga muidugi oli kell alles nii vähe, et enamus neist poodidest oli kinni. Tuli ainult vaateaknalt asju piiluda.

Aga juba varsti läksimegi oma õigesse kohta, kus pidime hakkama seepe müüma. Juba siis käis seal suur möll. Kõik meiega sarnased ettevõtmised olid seal koos ja müüsid oma asju. Me olime õnneks ainukesed, kes seepe tegid. Seal müüdi veel näiteks kellasid, särke, pinaleid, mulda, karbikesi, patju, kotte jms ja need kõik olid õpilaste käsitsi tehtud. Kogu selle kauplemise keskel tekkis väga suur läbu. Te ei kujuta ette, kuidas mind ajab närvi see, et nad viskavad kõik prahi, mis neil käes on, maha. Ja neil ei ole siin üldse prügikaste ka, et seda maad natukesegi puhtamana hoida. Kõik, mida enam ei kasuta, visatakse maha. Ma loodan, et see komme mulle külge ei hakka. Siin on sada korda hullem kui folgi toidutänaval!! Kes teab, see teab, kes ei tea, minge folgile ja teate ka! :D

Kuna meie seltskonnas oli ka meie klassivend Manuel, kes on vääga jutukas inimene, siis tema oli ka see, kes oskas meie seepe kõigile pähe määrida. Kõik, kes tema juttu kuulama pidid, ostsid ka meilt mõne seebi. Tegelikult need ei olnudki meil väga kallid, üks seep = 15 peesot (umbes 0.6 euri), kaks seepi = 25 peesot (umbes 0,96 euri). Ikka väga naljakas oli vaadata, kui palju ja kui kiiresti see Manuel seal rääkis. Ta oli meie põhimüügimees. Kui tema meie laua juures oli, oli ka rahvas seal. Kui tema aga korra meie laua juurest lahkus, ei olnud meil seal ühtki inimest. Me olime natuke paha koha peal ka, aga hästi läks meil ikkagi. Umbes poole päeva peal hakati üks haaval meie niiöelda firmasid tutvustama. Muidugi pidin mina ka teiste ette minema, sest ma olen ju see kuulus vahetusõpilane. Õnneks ma ei pidanud midagi rääkima ja õnneks olid seal peale minu veel Manuel, kes rääkis, ja Camila, minu sõber mitte õde, kes seisis minuga seal ja hoidis seepe. Kõigile tutvustajatele anti kindel aeg. Ja nii kui meile öeldi start ja Manuel mikri kätte sai, kukkus ta nii kiiresti ja nii kõva häälega rääkima, et ma pidin naerukrambid saama. Ausalt, see oli ikka väga naljakas. Ja kogu rahvas muidugi naeris.

Ja siis, kui kogu üritus hakkas lõpule jõudma, alustati auhindade jagamisega. Ja mis te arvate, kes sai parima müügimehe tiitli?? Kui vastasite Anni, siis eksisite. Kui vastasite Camila, siis eksisite sammuti. Kui vastasite Manuel, siis palju õnne, olete selgeltnägija!! Ja see oli tegelikult ka aru saada, et ta selle võidab. Põhjus selles, et pärast meie firma tutvustamist kadus tema hääl nii ära, et ta põhimõtteliselt ainult piiksus. Ta hääl oli ikka väga kiledake. Aga see ei hoidnud teda üldse tagasi, tema jätkas oma tööga ja tõi meile kliente järjest juurde.

Kui üritus läbi sai, läksime tagasi bussijaama, et tulla koju. Kuna bussini oli meil aega, siis vaatasime jälle ringi. Ostsime taaskord McDonaldsist jäätist, mis oli dulce de lechega. See maksis 25 peesot (u. 0.96 euri). Evangelina (tüdruk meie firmast, ja ka sõber) ostis McFlurry oreoga (McFlurry on jäätis, kes ei tea..). See maksis 75 peesot (u. 2,9 euri) ja ma ei raatsinud seda osta. Teine kõlas isegi nats paremini. Aga mul vedas, sest Evangelina ei jõudnud enda oma ära süüa ja ma sain pool tema topsikesest endale. Mmm, see oli hea.. Aga minu jäätis oli ka hea.. Kõik jäätised on head..

Kell kuus õhtul astusime bussi ja kell kaheksa õhtul astusime bussist välja. Mõtelge, bussis oli wifi!! Sain oma meile lugeda!! Rohkem ei viitsinud, sest uni oli peal..

Kodus toimus meil väike niiöelda teeaeg ja vanaema on meil jälle kooke küpsetanud. Tore! Väga head olid. Üks kook oli moosiga, teine dulce de lechega ja kolmas oli õunakook. Emme, sa teed paremat õunakooki!! Ole uhke, sinu tütrele, kes muidu vähe kooki sööb, meeldib sinu õunakook rohkem, kui siinse vanaema tehtud õunakook. Võibolla on asi selles, et neil ei ole kohupiima. Oeh, kuidas tahaks kohukesi.. ja leiba.. ja kõike, mida siin ei saa.. ja oh, kuidas ei taha enam saia näha.. Kõik, kes seda loevad, saatke mulle leiba Eestist! Vajan seda! Ettetänades, leivanäljas Anni.

Ja mul vedas ka täna sellega, et meie firma suur toetaja kinkis meile 4GB mälupulgad ja kaelapaelad. Mälupulka on mul siin hädasti vaja, sest mp3-ga on päris tüütu majandada. Ja siis jagati seal tasuta A4 kaustikuid, mida siin koolides väga palju kasutatakse. Ma võtsin neid kohe kaks. Ja mul just puudus kaustik minu hispaania keele tunnist. Ka seda oli hädasti vaja! Igati kasulik trip oli.

Nüüd hakkab meil varsti öö saabuma ja ma saan korralikult tududa. Mõnnamõnnamõnna..

Pilte ka:

Käib töö ja vile koos!

Sellised lipikud said kõik, kes meilt seepi ostsid. Ma ei tea, mis seal kirjas oli ja ma ei tea, miks tal kummikindad käes on..

Selline möll käis siis päeva alguses.

Kaks Camilat.

Meie letikene.

Keegi tahtis pilti teha.

Manuel asjatamas.

Endiselt mulle kõik meeldib.

Meie logo.

Meie tutvustamas oma firmat. Nagu näha, Manuel on hoos ja mina naeran nagu hobune.

Sellel äril ei läinud üldse hästi. Hiljem langetati hinda 30 peeso peale ja vot siis hakkas vähe paremini minema.

Midagi tuttavat näete? Mina olin millegi pärast väga rõõmus ja õnnelik, kui ma seda nägin!! Ikkagi Uruguays ei kohta nii tihti eestikeelset väljendit.

Tsau ja olge tublid.

Anni.

09.09.2012

Eile õhtul tuli meie juurde Evangelina. Kuna ma olin nii väsinud, siis ei viitsinud nendega lobisema jääda ja läksin ära magama. Nemad lobisesid üheni. Mina aga kustusin kohe, kui pea padjale sain.

Ärkasin täna kell kümme. Hull kollamine käis. Tüdrukud kõrval toas olid juba üleval ja lobisesid kõva häälega, hostema koristas teisel pool kõrval toas ja köögis käis raadio väga valjult. Ja üle tee kires kukk. Niiet väga magada ei saanud. Tõusin siis püsti, läksin sööma ja istusin lihtsalt niisama. Vaatasin askeldavaid inimesi. Varsti muutus see igavaks ja otsustasin natuke õppida. Ja siis saabus lõuna.

Vanaema juures tutvusin Camila teise tädiga, kes oli meile külla tulnud. Ma ei tea, kas see oli tema auks või see oli see kurikuulus pühapäeva lõunasöök, aga süüa oli palju. Kahte sorti salatit, sealiha, veiseliha ja lambaliha. Kõik liha oli ahjus tehtud. Mina valisin lambaliha, sest pole ammu seda söönud. Imehea oli. Aga vanaema juures on paha see, et seal võibki sööma jääda. Mul oli kõht ikka väga täis, aga magustoit oli veel tulemata. Seekord oli magustoiduks tort maasikate, vahukoore (vist..) ja muidugi dulce de lechega. See viimane ei puudu siin ühestki tordist. Algul ma vaatasin, et seda ei olegi seal, aga pärast ikka paistis kuskilt vahelt.. Aga hea oli ikkagi. Ja teine magustoit oli jäätis dulce de lechega ja šokolaaditükkidega. Ütlesin vanaemale, et pangu hästi vähe, ainult proovimiseks, sest kõht oli ikka väga täis. Aga tema hästi vähe on minu suht palju. Õnneks sain ta jaole enne, kui jäätis minu taldrikusse potsatas. Sain oma pisikese lusikatäiekese ja see jäätis oli njammi. Suus sulav, nagu öeldakse..

Peale lõunasööki läksime Camila (sõber), Evangelina, Camila (hostõde) ja tema väga karvase koeraga jalutama. Kõndisime ühte parki ja istusime mõnda aega seal. Täitsa tore oli. Camila koer ajab ikka väga hullusti karva. Ja tema karv.. Mulle tundus, et Cam pole teda harjanud. Koera selja peal on ilus puhas karv, aga igal pool mujal on tal nagu afropatsid. Ja need afropatsid tulevad väga kergelt tõmmates ära. Nii ma siis korjasin neid tema küljest ja lasin tuulega neil lennata. Me istusime ühe kivist ääre peal (istumiseks mõeldud) ja pärast meie äratulekut oli kogu see alune seal karvu täis. Vahva.

See sõber Camila sööb koguaeg ja sellepärast käisin temaga ka bensiinijaamas vahvleid ostmas. Siis läksime natsaks tagasi sinna, kus olime ja üsna pea liikusime kesklinna keskväljaku juurde. Seal liitus meiega Manuel, kes käis vahepeal meile ülihäid ja soojasid saiakesi toomas. Mmmm, need olid head. Seal istumise ajal nägin, kui magedad on siinsete noorte meeste maitsemeel autode tuunimise vallas. Nad üritasid seal omaarust uhkustada enda „ülivingete“ autodega. Ainult tiirutasid seal. Natuke naljakas oli. Aga ma ei lasknud neil ennast palju segada. Rääkisin hoopis sõpradega juttu. Ja laulsin. Laulsin kohe väga kõva häälega, aga koos sõpradega olles väga piinlikust ei tunne teiste inimeste ees. Oleks pidanud.. Siis hakkas kell kuus saama ja me tulime koju ära. Terve tee ma endiselt laulsin ja tantsisin ja jooksin koeraga. See koer on ikka väga aeglane..

Jõudsime koju ja see sõber Camila hakkas jälle sööma. Ta vist ei ole kordagi siin käinud siin midagi söömata. Aga sellegipoolest on ta peenike. Minu kõht on endiselt lõunast ja nendest saiakestest ja vahvlitest täis. Võibolla ühe õuna sööks, aga õuna meil vist enam ei ole. Olen kõik ära söönud. Hihihii!! ÕUN ON HEA!!!

Sain täna teada ka ühe asja. Camila plaanib järgmise aasta veeta vahetusõpilasena EESTIS!! Tore ju, mis? Ja üks Šveitsi poiss, kes oli Londonis meiega, kui me Grete ja Tiinaga seal käisime, tahab ka vahetusõpilane olla ja ka Eestis. Väga tore minu arust! Kõik, keda tunnen väljaspoolt Eestit võiks tulla järgmisel aastal meile vahetusõpilaseks.

Üks kurb uudis ka. Mõtlesin, et kuna meie kodust kooli on väga lühike maa, ainult 1,8 km, siis hakkan seda maad jala käima. Hommikul kooli ja pärast kooli tagasi koju jala. Oleksin nõus väga hea meelega seda üksi tegema, võib isegi öelda, et tahaksin seda üksi teha. Kui Camila seda minu hostemalt küsis, siis sain kohe keelu peale. Ma ei tohi mitte mingil juhul üksi kuskile liikuda. Ühel päeval oli olukord, kui ma üksi, ilma Camilata kodus olin ja hostema tuli koju. Kõigepealt hakkas hostema minule midagi seletama ja siis rääkis ta Camilaga ja Camila sai natuke pahandada. Hostema kartis, et ma tahan üksi kodus olla sellepärast, et ma tahan koju. Aga ei.. Ma tahangi vahepeal üksi ka olla. Ja nüüd ta ei luba mul üksi jala kooli minna, mis siis, et mul on see tee väga hästi meeles ja ma võiksin seda isegi pimesilmi läbida. Eks tuleb siis Camilat veitsa piinata kooli kõndimisega. Talle seda vist väga teha ei meeldi. Meelsamini läheks ta oma motikaga, mis on hetkel katki. Võibolla kunagi tuleb päev, mil ma saan üksi minna jala kuskile..

Pilte ka veitsa tänasest..

Esimene sellise katusega maja, mida Uruguays näinud olen.

Chicko ja tema omanik

Nemad

Meie

Olge tublid!