Kirjanik Anni.

Opladii, kell on kohe üks öösel ja ma pole veel blogi kirjutanud..

Tahan end jälle vähe varasemaks ärkajaks muuta ehk siis panin äratuse poole üheteistkümneks. Öö oli veider. Väga imelikud unenäod.. Ühes näiteks sain ma teada, kes minu asjad ära varastas.. Selleks oli ei keegi muu kui Kertu Pikk, minu hää sõber ja klassiõde (nüüd vist juba kahjuks endine).. Pole kohe õrna aimugi, miks tema.. Aga ta pandi sellepärast väga pikaks ajaks vangi, mis tegi ta tuju kurvaks ja siis ma pidin vaesekest lohutama. Tervitused Sulle! :)

Hommikul siis ärkasin, läksin üles, tahtsin süüa. Otsisin kõik kapid läbi, miskit ei leidnud. Oli ainult küpsiseid, võid, marmelaadimoosi (tegelikult pole mul õrna aimugi, kuidas see mittevedel moos võiks nime kanda) jms.. Mina tahtsin krõbinaid, aga nende pakk oli ka tühi. Pidin sööma jälle õuna. Peale hommikusööki natuke rääkisime Leticiaga juttu ja nautisime ilusat "hommikut".. Ja oh uudist! Küsisin temalt, kas minu armastnunnut pakikest on kohale jõudnud ja näe, ongi! Aga nad on kuskile luku taha ära pandud ja Leticial ei ole praegu seda võtit. Tuleval nädalal pidin saama! OOOOOOTTAAAAANNNN oma KOMMMMMMMEEEEE ja ŠŠŠOOKOOOOLAAAAADIII ja PIPAAAARKOOOOOOKEEEEE!!! Teil seal juba vaikselt jaanid ja mina hakkan alles jõulu pidama! Kena kohe!

Ja siis mõtlesin alla arvutisse tulla, kuna miskit põnevat ei toimunud.. Rääkisin pikalt-laialt ema ja isaga (vahepeal võib neid normaalselt ka nimetada..), kes olid mulle jälle ühe toreda video teinud, aga selle avaldamiseks pandi keeld peale.. Nad olla liiga väsinud ilmega seal :D Las siis jääda meie keskile see armas videoke.

Ma ei teagi, mis kell see oli, aga ikka päris hilja tuli mulle meelde, et pean ju selle reisikirjelduse ära lõpetama.. Hakkasin siis pihta ja uskuge või mitte, saingi valmis!! Kirjutasin kõik WORDis valmis ja kokku tuli 24 A4 lehekülge teksti.. Vaata et raamat kohe..

Vahepeal läksid need tüübid seal Eesti sauna ja mina mõtlesin natuke tädi perre piiluda.. Pole nendega ammu vestelnud :). Oli väga tore üle tüki aja seda särasilmset suslikut näha, kes muud peale nägude tegemise ja häälitsemise ei oska teha :D Väike eputrilla! Ei suuda mina uskuda, et ta meil juba kuuene on ja (eel)koolis käib.. Ülejäänud pere oli ikka nagu vanasti. Rahulikud inimesed. Kallid-musid!

Ja siis läksid teised kuskil üheksa aeg välja süüa ostma ja tulid alles kümne paiku koju.. Küll võttis aega. Ja siis me sõime.. Oi me sõime.. Mis te arvate, mida?? Hamburgeri pihve! Juustuga.. Ja eilse riisiga!! Väga mitmekesine toitumine on meil siin :D Ei pole hullu..

Päeval sai ära katsetatud ka üks tore asi. Ma avastasin, et meie DVD-mängijal on USB auk.. Natuke Leticiaga jamasime ja siis saimegi mu filmikese tööle! Jeei, saime teha ühe mõnusa filmiõhtu. Filmiks "Life As We Know It". Üks minu lemmikfilmidest! Olen seda juba vähemalt 7 korda vaadanud ja vaatan veel :D Ja neile ka meeldis.. Eriti meespeaosatäitja.. :D

Ja nüüd siis kõige tähtsam.. Reisikese lõpp:

Reede 01.02.13

Jõudsime oma päevaga reedesse, äramineku päevale.. Äratus 6.45. Vist hakkab tavaks saama, et YFU üritustel peojärgsel päeval olen ma alati esimene ärkaja.. :D Igatahes, mina olin valmis ja läksin vaatama, kas süüa saab. Sai. Tuli end jälle tublisti täis õgida ja tegelikult oli kõht suht tühi selleks ajaks.. Kell 8.30 pidime lahkuma. Keegi ei tohtinud hilineda. Aga vot näed, ikka lükati minek edasi, sest buss oli katki. Konditsioneer ei töödanud. Ja sellise palavusega on ju võimatu bussis sõita.. Meie pere Euroopa reisi tegime küll ilma konditsioneerita ära ja tegelikult polnud hullu miskit.. Või siis mul on selle palavuse koha pealt mäluauk.. Arvati, et lähme umbes pool tunnikest hiljem. Alla pidime oma asjadega ikka õigel ajal kobima. Muidugi taanlased seda ei kuulanud ja vaatasid lõpuks oma Videviku filmi lõpuni.. Absoluutselt kõik teised kolisid alla ära.

Nii me siis istusime seal jälle. Kõik olid lihtsalt mega väsinud ning unelesid seal. Käis üks lõputu peatuge otsimine.. Mõni magas koti najal, mõnele jagus ruumi diivanil.. Aga oli ka neid, kellel uni hakkas juba vaikselt ära minema. Näiteks Vic. Tema ostis mõne minuti netikrediiti ja oli arvutis. Tema kõrval olev arvuti oli vaba. Netti ma minna ei tahtnud, aga istet võtsin ikkagi. Lootsin leida mõne kaardimängukese sealt, aga kahjuks ei olnud seal ühtegi mängu. Ainult powerpoint. No mis seal ikka. Väga igav oli olla, niiet powerpoint oli väga hea lõbustaja. Olin patriootlik (?) ja joonistasin oma armsa kodumaa lipukese.. Siis kästi Belgia lipp ka teha kõrvale. Loome riikidevahelisi sõprussidemeid.. Tahtsin veel Uruguay lipu ka teha, aga see muutus juba liiga keeruliseks ja jätsin asja sinna paika.

Kell oli juba pool kümme ja kõht hakkas juba tühjaks minema :D. Kuna köök/kohvik oli kümneni avatud, siis otsustasime Johannaga natuke veel kilokaloreid endale sisse ajada. Ja vahi kokatädi.. Ta oli just siis, kui kõigil hotellikülastajatel söömas käidud, pannud välja ühe mega ilusa šokolaaditordi. Nii me siis ründasime seda Johannaga. Tema võttis väikse tüki, mina natuke suurema, istusime laua taha ja õgisime. Vic ja Daniel tahtsid ka.. Aga vahi kokatädi vol. 2.. Viis tordi ära. See oli niiii hea tort, aga ta tahtis vist ise selle ära süüa.. Kadekops meil natuke.. Saiaviilud viis ka ära ja võimalus oli võtta ainult võid.. Oh ebaõnne. Vähemalt saime selle natukesegi torti ära süüa. Siis nägi meid aknast Federica ja otsustas ka meile seltsi tulla. Peale selle oli seal ruumis natukene külmem õhk, kui väljas.. Ning lauale ilmusid kaardid. Mängukaardid. Ja käima läks mäng.. Ning teinegi.. Kaardimängudega kaasnes üks suur nali ja naer. Oli lõbus! Oli. Kuid saabus tüdimus. Koos sai vastu võetud otsus minna uuesti välja palavuse kätte, kuid ikkagi teistele seltsi. Jõudsin mina siis majaesisele trepile maha istuda, kui meie armas bussike meist mööda sõitis, et siis ümber pöörata ja meid peale võtta. Oh seda rõõmu. Ja selline, nagu ma olen, jooksin väga kiirelt ja kõva häälega hõisates hotelli eesruumi, võtsin oma asjad ja hüppasin niisama ringi. Teistel oli muidugi tore mind vaadates naerda.. :D Aga me olime seda bussi oodanud juba 2 tundi.. Muidugi olen ma õnnelik, kui lõpuks saab külma bussi.

Ja buss oli tõesti külm. Siis tuli Daniel minu juurde ja tegi pakkumise tagasiteel koos istuda, sest Jens on teda juba ära tüüdanud.. Okei, päris nii hull ei olnud. Lihtsalt vaheldust igapäevasele. Olin käpp. Me ei olnud veel sõitma jõudnud hakata, kui tuli Lucas ja hõikas mu nime. Oh kurja. Ma olin end just mugavalt istuma seadnud. Nojamh. Hüppasin siis püsti ja jooksin välja. Siinkohal mainin, et mingi suurem energiat täis duraceli jänes oli mulle põue pugenud.. Näe, taanlased olid alla jõudnud.. Tuli välja, et meie toast oli vist üks rätik puudu ja kui millegi ära kaotad, pead kinni maksma. Küsiti täpselt järgi, kuhu ma oma rätiku hommikul panin, sest me pidime nad alla tooma millegipärast. Mina panin ta täpselt retseptisooni laua juurde, kuhu seal olnud onu mul käskis selle panna.. Niiet minuga oli kõik OK. Teised olid ka oma rätikud alla toonud seega oli tegemist hotelli enda jamaga. Las nemad olla, meil lubati bussi minna :).

Ja oh seda ebaõnne.. Bussisõidul pidime jälle piiri ületama. Mis tähendas Brasiilia-Argentiina piiril taaskord 1,5 tundi ootamist. Seal samas on ka see suuuuuuuuur duty free shop, kuhu me pidime minema. Nii oli kõigile lubatud.. Ootasime siis, kuni meid lõpuks bussist välja lastakse. Muidugi tabas meid ebaõnn. Onud piiril arvasid, et me oleme kõike paha endale kottidesse peitnud ehk siis pidime bussist välja võtma kõik kohvrid ja neid lasti üks haaval sellest skännerist läbi..  Siis öeldi meile, et kõik väiksed kotid bussist peame ka ära tooma ja skännerile panema. Aga minul, Florane’il ja Johannal tuli just sel ajal vetsukas.. Ning sellepärast ei läinud meie kotid skännerist läbi.. Heheheee, oleks saanud kõik meie pahad ained meie kottidesse panna :D Kui meil neid muidugi oleks olnud. Ja siis algas nende kottide bussi tagasitoppimine. Mina muidugi väga tubli ja aitasin koos mõne teise vahetusõpilasega need sinna alla ära panna :). Ja siis võisimegi minema hakata. Aga ops, kuhu jäi siis meie duty free shopi külastus?!?! Federica läks siis küsima, et kas nüüd saame poodi minna ja siis meie natuke juhmid bussijuhid ütlesid, et enam mitte, sest siis me peaks kõik need piiriületused uuesti tegema.. NO MINGE KANNI kui vihale see ajas.. Bussijuhid teadsid seda juba ammu, et see on meil plaanitud.. Pluss veel seda sai mitu korda eelnevalt korratud.. Absoluutselt kõik olid nende bussijuhtide peale tol hetkel maruvihased, vabatahtlikud eesreas..Muidu oli tegemist väga toredate sellidega, aga et nad sellise pange maha panid.. Nii me läksimegi Brasiiliast ära ja mul ei olnud oma perele siin mitteühtegi kingitust.. Väga jama.. Mul oli plaanitud osta neile midagi söödavat, sest nendes kohtades, kus ma käisin, on nad juba käinud ja mingit suveniiri polnuks mõtet osta.. Söödav läheb kõigile peale.. Ja ma lootsin, et duty free shopis on mul võimalus jälle minu kaardiga maksta või siis raha välja võtta. Aga ei. Ja mis veel hullem, bussi tekkis üks mega suur sitahais.. Sõnavara pärast ärge pahandage, ma ei liialda.. Kellelgi tekkis vajadus oma suuremat häda meie bussi minipeldikus kaotada.. Õnneks see hais kadus ruttu ning siis keerasid ka kõik magama ära..

Tubli kolm tundi saime tudida, kui Daniel mind üles äratas, sest olime jõudnud mingisse kohta. Söögikohta täpsemalt. Kõigil tekkis jälle suur vajadus kõigepealt vetsu minna. Minul ka. See vets oli ikka puhta nali. Kõigepealt muidugi ootasime järjekorras. Siis tuli välja, et seal ei saa käsi korralikult pesta, sest kraanist vett ei tulnud. Vett tuli mingi vana pesuvahendi karbiga endale kätele lasta ja siis sai korra sõrmeotsa märjaks teha ja need halvad bakterid minema sõeluda.. Ja kui ma lõpuks vetsu jõudsin, tuli välja, et vett ei saa peale lasta.. Oh ebaõnne.. Aga suurema jamaga sai hakkama. Võisime sööma minna. Söögikohas oli meile juba lauad valmis pandud ja esimese asjana toodi kõigile kaks empanadat. Väga kuiv oli, sest juua sel hetkel ei antud veel. Need söödud, toodi suuuuured milanesad ja friikartulid.. Ja õnneks ka natuke juua. Aga tõesti natuke.. Ja mul ei olnud sularaha ja mul ei olnud vett ka enam. Kurb saatus oli mind tol hetkel tabanud.. Ma ei näinud ühtegi taldrikut, mis oleks täiesti tühjaks söödud.. See milanesa oli tõesti ilgelt suur ja sellise palavusega niipalju seda räpstoitu ei taha.. Ausalt, kohutavalt palav oli tol hetkel.. Ja õhku ka ei olnud.. Ning siis toodi natukenegi värskendavad jäätised, mis muidugi kõik ära söödi :).  Ja muide, kui meie seal sõime, tulid mingid kaks täiesti hambutut vanaonu meile oma lõõritamisoskusi näitama. Pluss veel üks tinistas gitarri ja teine viiulit. Lihtsalt mainin, et see, mida kuulda võis oli ikka päris paha. Aga endale nad meeldisid väga, mis ongi ju peamine! :D

Kõtud täis, läksime natuke ümbrust vaatama. Tegelikult oli see koht üks vanade indiaanlaste kodupaik, kui nii võib öelda. Nad olid sinna oma linna rajanud, kuid nüüd see pidi varemetes olema. Meie ei jõudnud suveniiripoest kaugemale. Ehk siis neid varemeid me ei näinud. Mina muidugi olin entusiastlik ja tahtsin minna neid kangesti vaatama, aga ülejäänud grupp oli meil nõrk ja palavusest suremas. Olin kurb, aga no mis seal ikka.. Suveniiripoest ostsid kõik omale miskit meelepärast.. Tegelikult müüdi seal väga lahedaid asju, mis ei olnudki väga kallid (nahast vööd seitsme euri kandis näiteks).. Oleks mul raha olnud, oleks ka ostnud midagi.. Näiteks vett :D Aga õnneks sain ma seda oma toredatelt bussikaaslastelt. Aga rahatutele ja ka rahadega inimestele pakkus jahutust jäätisekülmiku seinast kaabitud jää. Seda pandi kõigile põue.. Oi seda mõnu! Ja poemüüjatel ei olnud meile midagi öelda, vaatasid meid ääretult rahuliku pilguga.. Siis nägime seal mõnda väga murjamit plikatirtsu ja poisijuntsu, kes kõik olid väga õnnelikud meid nähes. Mõned hakkasid nendega natuke mängima, aga meie Sonjaga (kirjutasin enne Sonja nime y-iga.. Sain teada, et teadsin valesti) läksime vaatasime eemale. Meie tähelepanu püüdsid väiksed putkakesed, kus müüdi jälle igasugust träni. Uurisime träni kiirusega 5 km/h ehk siis lihtsalt kõndisime mööda. Niii palav oli lihtsalt olla, et seisma ei suutnud jääda.. Kõik see oli päikese käes ja varju oli raske leida. Kui kõik see rivi vaadatud oli, jooksime Sonjaga tagasi suveniiripoe juurde.  Ja mis me nägime.. Tühjust. Mitte ühtegi inimest ei olnud seal enam. Meile tuli peale paanikahoog staatusega (?) 1. Aga bussi koos inimestega leidsime kiirelt. Bussijuht käivitas mootori ja võisimegi edasi sõita.

Bussis hakkas jälle varsti igav ning kuskilt lendasid kaardid välja. Algas mäng. Aga no väga ei ole võimalik kaheksakesi bussis kaarte mängida. Üle teiste saime kuidagi õnneks hakkama. Esimene mäng oli see vahva mäng, mida kohvikuski hommikul mängisime.. Teine mäng oli valetamine, aga hoopis teistsuguste reeglitega.. Minu jaoks täitsa veider ning hoidsin sellepärast ka oma suu koguaeg kinni.. Ja ma võitsin. Olen vinge! Mis veel bussis põnevat..? Tegin mõnele inimesele, nagu Johanna ja Sonja, patsi ja rääkisime niisama juttu.. Mõnel vahetusõpilasel pole ikka üldse vedanud.. Meil on näiteks üks tüdruk (Taanist kusjuures ja ta oli hotellis mu toakaaslane), kes tuli Uruguaysse sellepärast, et tahtis hispaania keelt õppida. Temale aga leiti pere, kes elab linnas, mis asub Uruguay ja Brasiilia piiri peal ja nad elavad Brasiilia pool. Ja kui see tüdruk hakkas oma perega koju sõitma 19. augustil (päev pärast laagrit, esimene õhtu peredes), öeldi talle alles autos, et ta elab Brasiilias ja tema pere räägib ainult portugali keelt. Ainult õde oskab hispaania keelt.. Tema koolis räägiti ainult inglise keelt, sest see on mingi inglise kool ja tema koolis oli ainult 36 õpilast, neist 9 tema klassis. Ta kirjutas oma kirjas, et soovib pere, kus on palju lapsi ja vähe loomi, sest ta on võibolla allergiline, aga tema peres praegu on üks laps ja 9 väga musta ja koledat koera.. Vaesekene..  Ja tema hostisa ei usalda teda kohe üldse.. Kuid millegipärast ei taha too tüdruk pere vahetada. Või no ta ise ka täpselt ei tea, mis ta tahab.. Sellesmõttes on YFU jälle siinkohal väga halba tööd teinud, sest näiteks minu eelmine pere valis mind sellepärast, et minu kiri oli kõige pikem ja seal oli kirjas, et mulle meeldib lugeda.. Ei miskit muud.. Ja enamus lapsi valitakse perre lihtsalt sellepärast, et ta näeb pildil nii armas välja.. Ei ole väga normaalne see..

Õhtul, kella kaheksa aeg tegime ühe peatuse kuskil täiesti pärapõrgus.. Leiti mingi väga vana bensiinijaam kuskil maakohas.. Ja kõik tahtsid jälle vetsu minna.. Kuna bussis suht ebamugav oma tegemisi teha seal väikses ruumis, siis otsustasin mina kah minna.. Täitsa lõppppp, kuidas see peldik haises. Ma ei ütle siin kohal sellist sõna nagu vets või toalettruum, sest need on selle koha kohta liiga ilusad sõnad.. Seal haises ikka rämedalt, uksed ei läinud lukku ja vett ei saanud taaskord peale tõmmata. Isegi käsi ei saanud pesta. Siinkohal kiidan oma otsust võtta kaasa niisked salvrätikud. Olin kohe kõigi suur sõber :). Bensiinijaama taga oli põld ja põllul väga palju pulle. Aga kõige selle koleduse juures oli ka ilu.. Maakoht, soe, päike loojumas.. Pidi kohe pilti tegema :). Või no õigemini Florane tegi ja meie Johannaga pidime muidugi poosetama :D. Aga kui pildid väiksemaks lõigata ja ainult nägu jätta, siis sai tegelikult täitsa kena pildi :). Mis veel. Kamp pulle oli üheskoos.. Kõik ühes aias.. Ja mõnest oli saanud sellepärast ka gei.. Ilus värviline elu neil loomakestel ikka :).  Läksime tagasi bussi. Kõik olid juba valmis minekuks, ainult et Lucas oli puudu. Siis mina vaatasin aknast välja ja mis ma nägin: Lucas ajas kana taga! Oh seda nalja :D Päälinnapoiss oli maale saanud. Endal oli tal ikka väga-väga lõbus, mis tegi kõigi jaoks asja naljakaks. Oma käitumist põhjendas ta sellega, et tahtis kana sülle võtta.. lihtsalt..

Ja sõitsimegi edasi. Peale pandi meie paadisõidu video. Oli tore. Lootsin paremat, aga mälestus ikkagi :). Ja ülejäänud õhtu kujunes jutustamiseks ja muuks lobaks. Õhtusööki me ei saanud. Tuli magama jääda. Öösel hakkas üks suur vihmasadu ja välk-pauk. Mõnus. Kiidan!

Öösel kell 4 pandi bussis tuled põlema ja kõik löödi välja. Rivistus! Ei tegelikult olime jõudnud piirile.. Uruguay oli meis paari meetri kaugusel.. Ja seekord pidime kõik oma passi ise näitama. Oi piina. Ise veel poolunes ja siis seisa seal järjekorras.. Õnneks olin esimeste seas ja sain ruttu tagasi istuma minna. Tore. Aga vähemalt välku lõi ja vihma sadas ja see tegi olemise natuke huvitavamaks. Siin see välgutamine on alati samasugune nagu meil Eestis suurte tormide ajal. LAHE! Ja lõpuks saimegi bussi tagasi. Juhuu! Teised lällasid veel nautuke, mina unekott jäin tuttu..

Laupäev 02.02.13

Ärkasime umbes üheksa aeg, aga uimasus andis ikka kõvasti tunda. Hommik oli igatahes täiesti jutuvaba. Ei teagi täpselt, mis kella aeg me Montevideosse sõitsime, aga kätte oli jõudnud keskpäev. Meid visati bussist välja täpselt sealt samas kohas, kust me pealegi saime niiet meie jaoks oli juba tuttav koht. Ja see oligi kõik. Kuskile poole me liikuma ei hakanud. Lihtsalt seisime seal ja ootasime. Bussijuhtidega jätsime ilusti hüvasti. Pool tunnikest pidime seal vaevlema ja siis tuli see meie uus 87 tärniga buss.. Millegi nii risuga pole ma vist kunagi sõitnud. Isegi Viljandi – Vana-Võidu maakonnaliini bussid on luksuslikud selle kõrval. Esiteks, see buss haises ikka väga rõvedalt, teiseks, ta kolises ja krigises, ning kolmandaks, mõndadel istmetel olid papilaastud peal, sest bussilaest tuli vett läbi (öine vihm).. Õudne. 53 km möödus piineldes. Ja mis avastuse me tee peal tegime.. KUS ON TAI?!?! Tekkis järsku küsimus suurele ringile. Tai (USA kutt) otsustas minna meie ootamise vahepeal kaubanduskeskusesse pissile ja meie sõitsime ilma temata muidugi ilusti ära. Kõik tema kotid võeti bussi, niiet tal ei olnud ei rahakotti, telefoni ega muud eluks vajalikku.. Huvitav on see, et tavaliselt loeti meid ikka enne ärasõitu üle, aga nüüd oli vist kõigil kõigest kopp ees ja paarislugemiseks ei olnud kellelgi jõudu. Õnneks kaks vabatahtlikku, Lucas ja Federico käisid ise vahepeal oma kodus ära ja ei tulnud meie seltsis bussiga ning Lucas leidis Tai ilusti kiirelt üles :). Lõpp hea, kõik hea.

La Florestas, meie sihtkohas, meie laagris oli esimene asi kohe põsemusiralli ning teine asi WC. Seda kohta polnud ka ammu külastanud. Ja siis tubadesse. Valisin kuldse kiirtee esimesse majakesse.. Vale otsus. Terve tuba oli täis sakslasi.. Ja Annalise USAst sattus ka sinna.. Ta oli samuti pettunud. Käisime kõik pesus ära ja peale pesu viskasin pilgu kõrvalmajja.. Seal oli ruumi küllaga ja kõik erinevast euroopa nurgast.. Ja ainult ÜKS sakslane! Aga ka taanlased.. Etem oli ikkagi ja toimus pisike kolimine. Aijaa, enne pesu käisime kauaoodatud lõunat ka söömas.. Milanesad.. Parem see, kui mitte midagi.. No ja see pesemine.. Külma vett ainult sorises sealt kuskilt alla ja siis pidime end seal küürima suuuuuure sääseparve sees. Väga paha. Vähemalt sai puhtaks. Vaatame asja ikka pisut positiivsema külje alt.

Ja algaski meie esimene tund keskaastaseminaril. Kõigepealt pidime loosi võtma ja saime kõik mingi looma. Mina olin lehm.. Aitäh! Siis pidime saadud looma häälitsusi tegema ja niimoodi oma grupi leidma. Grupp lehmi.. Leidsime oma grupi vist kõige kiiremini üles. Tublid. Ja siis algaski esimene tund. Rääkisime peredest, probleemidest ja kuidas ilusti peres hakkama saada. Meil oli tegelikult väga tore grupp ja nalja sai täitsa palju :).

Kõigil oli tegelikult ka väike hirm sees, sest saabumas oli keeleeksam.. Oh seda piina. Keeleeksami tegime peale „teeaega“. Igal YFU üritusel on hommikusöögiks ja „teeajaks“ võimalik juua teed/kohvi/kakaod aga söögiks on alati sai dulce de leche või võiga. Õudne. Peale teeaega kästi meil söögisaalist natuke eemal olla. Kõik läksid ühe pisikese platsi juurde, osad mängisid jalkad ja osad istusid ja vaatasid neid.. Mina olin selle teise osa seas. Ning varsti meid kutsutigi, kästi seista ukse taga järjekorras ja siis pandi meid ükshaaval istuma. Mina sain alguses super-hispaania keelt rääkiva Tai kõrvale istuma niiet lootused olid kõrged.. AGA Maite nägi, kui entusiastlikult me sel ajal juttu ajasime, kui ta teisi istuma paigutas ning saatis siis Tai kuskile mujale istuma.. Kurb.. Aga no tuli üks saksa poiss. Ega tema hispaania keelel ka väga viga polnd. Ja nii me siis alustasimegi..

Ohõudust. Esimene ülesanne oli muidugi lugemistekst. Jeesusmaria, kus see oli alles keeruline. See tekst oli isegi täitsa arusaadav, aga need kolm küsimust.. Need olid sellised: mis sa arvad, miks ta nii tegi. Ja selle teksti põhjal sellisele küsimusele vastata oli ikka väga-väga keeruline.. Jätsin selle ülesande viimaseks. Teine ülesanne oli valikvastustega lausete lünkade täitmine. No see oli enam-vähem aga jamaks tegi asja see, et seal oli ikka päris mitu apsakat nende poolt sisse tehtud. Aga olgu.. Ja viimane ülesanne – kirjuta oma seni veedetud vahetusaastast (pere, sõbrad, kool, YFU jne..). Viimased kaks ei olnudki teab mis keerulised, aga selle esimese juures piinlesid kõik. Isegi kõige targemad ütlesid, et see oli keeruline.. Ja mina paharett kirjutasin kohustusliku 8-10 rea asemel 6 rida.. Nüüd ma kukun kindlasti sellest eksamist läbi.. :( Aga kes üle 65% ei saa, peavad eksami mais uuesti tegema.. Tulemusi ei tea me siiani.. Üks asi oli veel – me võisime alati vabatahtlikelt küsida, kui me midagi aru ei saanud, tarvis oli ainult käsi üles tõsta. Mina aga tõstsin vist käe üles kokku kaks korda. Esimese korraga ma ei saanud ühest vabatahtlikust aru ja teine oli siis eelmise selgitamiseks :D. Aga need vabatahtlikud ise käisid meil koguaeg ringi ja millegipärast nad kõik küsisid minult alati, et Anni, kuidas sul läheb.. Ja muidugi ma kaebasin siis alati esimese ülesande üle. Ja alati sain ma ka igasuguseid selgitusi sellele ülesandele. Teha ma ikkagi väga ei osanud seda.. Ja vahepeal tuli üldse Federica minu kõrvale istuma (kui Maitet sel ajal seal saalis ei olnud), võttis lahti mu teise ülesande (valikvastused) ja hakkas mu vastuseid kontrollima.. Esimesed 20 vaatas üle ja parandas mu vead ära öeldes, et see on vale ja see on vale. Enamus küsimustel oli valikvastuseid kaks niiet siis mul ei olnud enam raske arvata, mis õige vastus on.. Mulle sellised vabatahtlikud meeldivad :).

Peale eksamit pidime nõksa jälle ootama ja siis oli õhtusöögi aeg. Hamburgerid. Jee.  Sattusin kolme sakslasega ühte lauda. Oiõudust. Nad seal lollitasid nii kõvasti, et varsti kutsus Maite ühe neist enda juurde ja sakslane sai vist nõksa pahandada.. Mina lõpetasin ilusti oma söömise ja läksin istusin teise, vähe lõbusamasse lauda, kus räägiti ka minule arusaadavas hispaania keeles. Selles lauas ulatus nali nabast kaugemale, ütleks isegi, et põlvedeni. Ning siis saime süüa mingit väga halba jäätist.. Vist vanillimaitseline mahlapulk.. Ei olnud väga hea..

Söömise ajal ma juba avastasin, et meile oli kiirabi sinna tulnud, aga ma väga ei teinud sellest välja.. Ka vabatahtlikud istusid ja naersid seal oma lauas.. Peale söömist ja kui tekkis aeg juba magama minemiseks, tuli Maite meie juurde ja tegi ühe kõne. Meie seas levis viirus, mis pani viis inimest kõhust lahti kõhtu vastiku valu.. Ja muidugi ka iiveldus.. Mina olin sel ajal veel suhteliselt okei ja võtsin kuulda õpetust, et käsi tuleb korralikult pesta ja peale pesemist ka kraan seebiga üle pesta. Ja siis mina läksin vetsu.. Oh sitt.. Sõna otseses mõttes.. Olin saanud ka selle kõhutaudikese ja kiirabikene oli juba lahkunud. Rohtu ma siis ei saanud.. Suur ebaõnn minu jaoks.. Aga sain magama mindud. Hommikul pidime vara ärkama, aga minu toakaaslased kõik otsustasid veel üleval olla ja õues juttu ajada.. Imekombel see mind väga ei seganud.

Nendest voodidest.. Meil ei olnud seal mingeid linu ja sellepärast kästi ka kõigil oma linad või magamiskott kaasa võtta. Olin tubli, võtsin. Aga ma võtsin linad lootuses, et tekk peaks seal kindlasti olema.. Ei olnud ja mõnes voodis ei olnud patjagi.. Pluss need padjad ja madratsid olid nii rõvedalt määrdunud ja täis soditud.. Kohe kahju hakkas linu sinna voodisse panna, aga no mis sa teed.. Aga öösel hakkas mul ikka minu linakesega külm. Algul tuli Johanna ka minu juurde tuttu, sest tal ei olnud peale nelja kleidikese midagi kaasas. Aga kui me nendest miljonitest sääskedest ära tüdinesime ja ta vahendit läks küsima, kadus ta vist isegi tunniks. Ja hiljem läks juba oma voodisse tuttu. Aga jah, öö oli külm ja kõle.  Ja siis, kui me juba kõik, väljaarvatud Ellen Taanist (see tüütu tüdruk), magama läksime, tuli üks vabatahtlik meie tuppa ja küsis, kas me teame, kes väljas ringi jooksis ja Maitet kolm korda hõikas. Muidugi me olime üsna kindlad, kes see oli, aga mina juba olin pool unes ja teised talle ei öelnud.. Meie Ellen oli kuskil Julianiga (teine kutt USAst).. Las noored möllavad.

Pühapäev 03.02.13

Hommikul olin mina jälle esimeste seas. Täpselt ei mäleta, aga vist pool kaheksa oli hommikusöök.. Käisin siis vetsus ja lood olid ikka halvad.. Väga halvad.. Pluss oli väga suur nõrkus peale tulnud. Natuke oli meil veel aega ja läksin siis istuma, kus istusid teised sakslased. Aga mõni neist mõtleb ikka oma hariduse peale ka ja jutt käis hispaania keeles! Tore! Ja siis ma sain teada megatoreda uudise. Üks vahetusõpilane tuleb Minasesse elama!! Kui toredaks see mu päeva tegi! Mul on üks sõber siin Minases juures! Ainult et ta tuleb veebruari lõpus.. Aga lahe siiski! Saksa tüdruk nimega Jule. Viis like’i. Aga siis kutsutigi meid sööma. Ma ei hakanud oma tervisega söögi poole vaatamagi. Lihtsalt ei olnud isu. Küsisin köögist ainult pudeli vett ja jõin seda. Siis tuli Federica ja küsis, kas ma juba rohtu võtsin. Ei olnud mina seda saanud. Anti. Tore. Ja siis ütles ta Maitele, et üks on juures ja Maite käskis mul kohe teed juua. Tee vastu polnud mul midagi..

Hommikusöök söödud, algasidki meie tunnid taaskord. Teemaks sõbrad ja tuju. Kui pidime järjekordset tujugraafikut joonestama, tuli minul kange vetsumineku tuhin peale. Nad teadsid minu situatsiooni ja andsid loa minna. Ütleme nii, et jõudsin väga napilt vetsu. Ja kui ma tagasi jõudsin oma grupi juurde, olid nad juba rääkimise ametis ja minu paber oli kadunud. Tuuleke oli selle ära viinud ja keegi ei teadnud, kuhu. Rääkisin siis peast. Sain hakkama. Ja kui kõigil oli räägitud, lõppes meie tund ja minu paber leiti kellegi teise paberite hulgast üles. Ei pole hullu.

Siis anti meile natuke aega ja tuli lõunasöök. Mina läksin koos kahe teise meie toast haige tüdrukuga magama. Lõunasöögi ajal läksin Maitelt igaks juhuks luba küsima, et kas ma võin magada, kui süüa ei taha. Parem küsida, kui hiljem hullusti pragada saada.. :D Sain loa ja pöördusin oma majakese poole tagasi. Magasime. Järgmine kord äratati meid üles, sest kõik pidid minema maakondade kaupa Maitega rääkima. Oi seda piina. Me pidime muidugi seal mega kaua ootama. Lõpuks pidin ma siis üksi minema. Ja kõik mis minuga tehti oli see, et anti üks paber, kuhu ma pidin kirjutama oma emakeeles, mida ma tulevalt poolaastalt veel ootan. Oli ka võimalus isiklikult oma muredest rääkida, aga need mul puudusid. Võtsin oma paberi ja läksin kirjutama. Need saame aasta lõpus vist kätte.. Me oleme juba kolm sellist kirja kirjutanud.. Tuleb veel mõni...? :D

Ning siis saadeti meid asju pakkima ja kella viiest algas sõit kodupoole.. Või õigemini Montevideo bussiterminali poole. Ostsime Rebecca ja ühe teise Saksa tüdrukuga oma piletid ära ja jäime haigetena ootama. Kell lõi 19, jätsime kõigiga hüvasti ja läksime bussi. Oli tore nädal natuke kehvavõitu lõpuga :).

normaalsed vahetusõpilased oma igapäevaseid normaalsusi tegemas. Taga paistavad meie hütikesed, kus magasime laagris..

Üks kotike.. Reede hommikul ootamas ärasõitu.

Jens (norrast) on hoos.

Tai ja Carlotta väsisid ära..

Florian (saksast) ja Daniel

Federica

Kuratlikult haisva bensiinijaama ilu ja võlu..

Indiaanlaste juures. Need pisikesed putkad, millest mööda kõndisime Sonjaga.

Kaunis päikeseloojang.

Federico ja Johanna. Mina niisama valgust söömas..

Federica ja Daniel H (saksast)

Pilt oli tehtud suhteliselt irooniaga, teemaks "beibäd maal".. Kui fotoke väiksemaks lõigata, on tulemus vastupidine.. Täitsa kena pildike..

Söime.

Florane ja Vic. Johanna ebarealselt tugevad prillid läksid kõigile peale.

Mina seal keskel.. Tundsin end suhteliselt kehvalt tol hetkel. Mainin ka ära, et ilm oli teiste jaoks kohutavalt palav ja siis mina pakkisin end korralikult sisse, sest mul oli ikka väga külm olla.. Vastik tõbi..

Ootame lahkumist.

Photobomb oli väga poes sel reisil..

Vampiirid käisid õhtul hilja ujumas.. Ma just lõpetasin eksami, kui nad sealt ära otsustasid tulla..

Kuna mul on neid pildikesi veel tekkinud, siis mingi aeg panen need siia ka.. Aga siis, kui juba enamus käes on.. Vaja veel otsida.. Aga siis tuleb juba segapudru ja kapsad.. :D 

Olgem lahedad!