Suur elumuutus!

Ütleme nii et... Kurat.

Käisin täna siis seal Montevideos. Päev algas paha üllatusega, või no tegelikult nii üllatus ei olnudki, sest ilmateade ju lubas nii, aga vihma sadas, taevas oli ühtlaselt hall ja ainult kallas seda vett sealt kõrgelt alla. See tähendas, et meie linnatuur Florane’iga muutus kahtlaseks.. Kurat.

Ärkasin natuke rõõmsama tujuga, kuigi üles väga ei tahtnud minna. Veel mitte. Käisin pesus ja koperdasin natuke all ja lõpuks tegin suure hingetõmbe ja kõndisin trepist üles. Nagu rutiin ette näeb, olid Reina ja Paz seal kahekesi. Läksin Pazi juurde elutuppa ja kohe hakkasime kooli mängima. Enne palus Paz veel minu abi, et aitaksin tal mingid olematud paberid kuskilt olematust kohast leida, aga asi nurjus.

Mulle jäi tunne, et Leticia oli hommikul kõigile rääkinud meie eilsest jutuajamisest. Seega Reina oli täna minuga üllatavalt sõbralik! Küsis minult, kas ma hommikust ei söögi. Ütlesin ei, sest kell 11 tahtsin juba lõunat süüa et siis kell 12 täis kõhuga Montevideo poole põrada.. Ja kui mina enne mõni minut enne ühtteist oma toast riietumast tagasi üles tulin, sai just kellegi söök mikros valmis. Kuna aeg tundus õige, siis küsisin igaks juhuks Reinalt üle, et kas see söök mikros on mulle mõeldud ja näe, oligi! Tavaliselt olen ma ise endale pidanud muretsema toidu, kui parajasti suurem söömaaeg ei ole. Pärast söömist oli mul veel nõks aega. Meile tuli külla üks peretuttav, Pazi ristiisa, kes on niisama tore mees kõva hääle ja suure naljaga. Uruguay tuli ka lõpuks meie juurde elutuppa, rääkisime natuke ja siis oligi mul aeg juba minna terminali. Uruguay pakkus mulle, et viskab mu ära sinna, kuna ta pidi ise ka parasjagu kuskile minema ja vihma sadas ikka päris kõvasti tol hetkel. Tore!

Bussis oli järgmine Kurat. Ehk minu istekoht oli taaskord katki. See lihtsalt on karma. Igakord, kui ma bussiga sõidan, on just minu kohal miskit viga!! Vastik. Aga õnneks sain hakkama ja sain isegi nõksa magada :).

Bussijaama jõudsin kell kaks. Pidin ootama veel Carlottat, kelle buss oli alles Montevideo poole teel ja ta jõudis minust pool tundi hiljem.

Tuli järgmine Kurat. Florane sai minust valesti aru. Ma enda arust nagu selgelt seletasin talle ära, et kolmapäeval on mul kolmest see asi ja PÄRAST seda saame temaga vabaduse platsil kokku ja teeme miskit lahedat ehk siis linnatuuri natuke. Tema aga saatis juba kella kahest mulle sõnumi, et kus ma olen ja ta on mind juba platsi peal ootamas. Tema oli see, kes ütles, et peale kahte saab ta küll. Mina ei rääkinud kella kahest midagi. Mõlemad jäime oma teooriale kindlaks. Aga lõpuks jäin mina ikka vist süüdi, sest mina ju kutsusin teda (kuigi ta ise ütles, et saame kokku, kui Montevideosse lähen), minu pärast sai ta nii märjaks, minu pärast oli ta söömata, minu pärast passis ta lihtsalt YFU kontoris tühja ja minu pärast läks ta sama targalt peale seda koju tagasi. Aga ta ütles, et ei ole hullu ja reedel või laupäeval, kui uuesti lähen, siis pidin teda uuest ka teavitama.. :) Pikka viha ta ei pea..

Aga meie retkest Carlottaga. Kui ta lõpuks bussijaama jõudis, tuli tal kange pissihäda ja vajadus vetsu minna. Ootasin teda siis seal vetsu ukse taga ja järsku tuli üks proua minu juurde ja küsis kella. Kell oli 14.35. Muidugi sai ta minu „olematust“ aksendist kohe aru, et ma ei ole kohalik. Läks jutustamiseks. Küsis, kust ma tulen. Eestist. Oiii!! Ma tean ka ühte tüdrukut Eestist! Proua tuttava juures oli samuti keegi tüdruk Eestist mõnda aega elanud mõni aasta tagasi. Vat siis, milline kokkusattumus. Siis tuli Carlotta vetsust välja, tädi arvas, et tema on ka Eestist, aga saime talle ikka selgeks tehtud, et tema on Saksast. Ja siis pidimegi minema.

Meil ei olnud õrna aimugi, kust kohast me bussi peale saame. Kontori lähedal asuvale vabaduse platsile pidime saama bussiga number CA 1, aga kuidas me bussile saame, see oli meile teadmata. Läksime esimesse bussipeatusesse, mille leidsime, aga üsna kohe sai meile selgeks ka see, et oleme vales kohas. Tegin ettepaneku siis kõndida teisele poole bussijaama, kus oli juba rohkem kesklinn ja arvatavasti ka bussipeatusei rohkem.  Tegime seda. Tol hetkel sain ma jälle pahaseks, sest Carlotta polnud ka kunagi ise Montevideos niimoodi käinud ega liigelnud ja ta ei olnud ka kodus asja üldse uurinud. Niiet pidin mõnes mõttes last kantseldama. Aga õnneks ta ikka korra on käinud YFU kontoris, aga eelmine kord läks ta taksoga.

Leidsime temaga siis ühe suure ristmiku. Mis edasi? Nägime bussi, mille ette oli kirjutatud, et läheb vabaduse platsile. Jooksime selles suunas, kuhu buss liikus ja jõudsimegi õigel ajal bussipeatusesse ja ka täitsa õige bussipeale!! Bussis küsisin ühelt tüdrukult, millal tuleb meie jaoks õige peatus ja saime täitsa ilusti õiges kohas maha mindud. Siis hakkas järgmine seiklus. Ma kodus enne uurisin Google Mapsist, kus see kontor umbes asuma peaks, aga muidugi ta natuke luiskas mulle. Tänava leidsime ilusti üles, aga maja ise asus hoopis teises suunas, kuhu me läksime. Ühesõnaga tegime ühe suure tiiru, kuigi kontor oli vabaduse platsile väga lähedal :D.

Kontrisse jõudsime pool tundi hiljem. Ja väga märjana.

Teised, kaks Saksa tüdrukut ja mind ootav Florane olid juba ammu seal. Ja täitsa lõpp.. Ma mõtlesin, et YFU Eesti kontor Tallinnas on imepisike, aga no selle kõrval siin tundub Tallinna oma ikka hiiglaslik!! Kokku oli kolm ime-ime-pisikest tuba..

Aga meie jõudes olid kõik väga rõõmsad ja algas jutuajamine. Nagu ma arvasingi, oli miskit pahasti. Asi siis selline. Nimelt oli YFU peredele helistanud ja küsinud, kuidas neile meeldib, et me seal oleme ja kas on probleeme või sooviksid nad miskit teistmoodi jne. Tuli välja, et meie nelja pered on kõik kurtnud, et me istume liiga palju oma toas arvutis, ei suhtle väga pereliikmetega või teeme seda väga vähe, ei tee perega koos asju ja elame siin nagu mõnes hotellis. Meie pered tunnevad endid nagu ärakasutatuna. Sain nende jutust väga hästi aru, sest ma tõesti olen liiga palju siin arvutis aega veetnud ja nendega suhtlen suhteliselt vähe. Asi on lihtsalt selles, et meil oli see probleem, ma tundsin end natuke kõrvalejäätuna ja mul oli tunne, et neile ei meeldi minu siinolek väga. Eriti Reinale.. Aga asi on ka kindlasti selles, et kui mina ärkan, on nemad juba tööl ja koolis, lõunaks tulevad töölised koju sööma, söögilauas puhutakse rohkem tööjuttu, mina ei oska sellest väga osa võtta ja vahepeal ei saa ma lihtsalt aru ning suurema ajast olen nagu välja lülitatud ja söön lihtsalt oma sööki. Paziga me suhtleme palju, sest mängime koos ja kiusame üksteist ja oleme juba väga suured sõbrad. Temal on aega ja ta on siis kodus, kui minagi. Reina ju viimasel ajal tõmbus kuidagi eemale, või siis on tal siin koguaeg tegemist, et niisama vedeleda ja minuga jutustada ei ole saanud. Niisiis, kui Paz ka lasteaeda viiakse, jään ma askeldava Reinaga kahekesi koju ja siis ma olen targemaks pidanud oma toas õppida ja vanematega rääkida. Kui kell saab pool viis, hakkan kooli poole sättima ja olen seal ju terve õhtu. Ehk siis kella kümne aeg jõuan tagasi koju ning nemad on selleks ajaks juba söönud ning hakkavad tuttu sättima. Mõnel õhtul olen saanud nende seltsis ka olla, sest nad on otsustanud natuke hiljem magama minna. Siis oleme jutustanud, oma päevadest rääkinud jne. Kuid mitte kaua. Ja siis juba kaomegi kõik oma vooditesse, mina veel olen bloginud ja selliseks ongi meie rutiin muutunud.

AGA NÜÜD.. Asi muutub.. Maite ütles mulle kohe oma jutu alguses, et mina pean lahkuma oma klassist ja hakkama käima koolis päevases vahetuses. Selleks on kaks põhjust. Esiteks, tema arust on öösel kell 10 koolist viie minutiga kojutulek väga ohtlik ja seda ei tohi enam olla. Teiseks, nii ei saa ma õhtuid koos perega veeta. Lihtne. Aga ma olen tegelikult täielikult selle vastu. Jah, teine punkt on loogiline ja olen täiesti nõus, aga esimesega mitte. Ja ma kohe üldse ei taha ära minna kunstisuunast, sest päeval seda ei ole ja mul on seal juba nii suured sõbrad tekkinud.  Ja mis kõigetähtsam, see suund on minu jaoks lihtsalt parim! Mulle meeldivad kõik minu tunnid, kõik minu õpetajad ja mul on seal väga huvitav olla!!! Ütlesin Maitele mitu korda vastu, et ma ei taha vahetada klassi, aga tema on ju boss ja seniks, kuni tema on YFUs, meie nii hilja koolis käia ei tohi. Päevasel ajal meie koolis aga ei ole nii palju suuri inimesi. Kõik on nooremad kui 15 ja mõned üksikud vanakesed on ka. Ja peale selle, neid suundi, mis mulle võibolla veel meeldiksid, päevasel ajal lihtsalt ei eksisteeri. Niisiis helistas Maite kohe kooli, uuris üle suundade valikud ja pidin kohe oma otsuse langetama suuna suhtes. Valisin siis reaal suuna ja sellepärast pean ma minema tagasi endast noortematega ühte klassi, ehk siis homme, kell 12.30 alustan ma viiendas reaalklassis. KURAT! Korra kõlas Maite suust ka variant, et võibolla panevad mind mõnda privaatkooli, kus on kunstisuund päevasel ajal, aga ma nüüd ei saanudki aru, miks nad seda hiljem enam ei arutanud.. Privaatkooli eest oleks nemad maksnud, aga siis ma oleksin arvatavasti pidanud omale selle koolivormi ostma.. Kuid praegu jäi asi nii.

Aga ma lihtsalt ei suuda oma ägedat klassi niimoodi jätta ja seega pidin valima tunni, mis mulle sealt kõige rohkem meeldib. Mulle meeldivad absoluutselt kõik, aga no teater on siis see kõigekõigem. Maite ütles mulle, et kui ma soovin nii väga jätkata, siis pean minema rääkima meie teatriõpetajaga, et kas ma saaksin jääda tema tundides käima ja võtta seda nagu hobina.. Loodan, et ma Guillermole nii palju ikka meeldin, et ta on nõus mind edasi õpetama :).

Mis siis nüüd muutuma hakkab?

Esiteks. Mul kästi valida endale veel vähemalt kaks hobi, mida hakkan enne ja pärast kooli tegema. Olen nõus, kui nad palju raha ei võta, sest plaan on ju natuke Uruguayd uurida ja ega meil seal Vana-Võidus rahapuu ei kasva.. Ja siin on need trennid ja asjad liiga kallid. Aga uurime.

Teiseks. Ma saan õhtuti nüüd siis perega rohkem aega veeta. Oma toast üritan olla nii palju eemal, kui võimalik ja siia ainult magama/pesema/riideid vahetama tulla. Arvutis käin ikka igapäev, et blogida ja tähtsamad asjad üle vaadata, aga seda teen kas hommikul või õhtul hilja.

 Kolmandaks. Emme-issiga kahjuks enam nii tihti ajavahe tõttu rääkida ei saa. Kui mina olen hommikul kodus, siis nemad tööl ja kui mina olen koolis, on nemad kodus ja kui mina tulen koolist, siis nemad juba magavad. Loodetavasti leiame mõne aja korra nädalas, mis sobib meile kõigile. Peale selle, ma olen siin ju veel ainult kolm kuukest ja mõni päev, niiet kui koju tulen, siis räägime endid surnuks!

Neljandaks. Uruguay mure oli edastatud ka YFUle ehk siis nüüdsest  hakkame Uruguayga, kas tunnike päevas või umbes nii, rääkima ainult inglise keeles. Ta on minuga ju mitu korda sellest rääkinud ja mind palunud, aga ma olen alati ära öelnud. Põhjus lihtne – mina ju tahan hispaania keelt ära õppida. Maite sai sellest küll aru, aga kuna pere tõesti tahab minuga rohkem suhelda ja minagi soovin rohkem lähedust ja tänu välja näidata, et nad mind siia üldse võtnud on, siis olen nõus temaga siis natuke rääkima. Homme lepime ajad kokku. Ja peale selle, ma avastasin, et mul tekib juba inglise keelega natuke raskusi. Koguaeg, kui tahan midagi inglise keeles rääkida, ütlen ikka midagi hispaaniakeelset sekka :D. Ja mõtlemine on juba täielikult hispaaniakeelne. Okei, vahel ikka eestikeelne ka, aga enne siin oli inglise keeles, kuid see on kahjuks või rohkem ikka õnneks kadunud. Aga tavai, teeme ära!

Mis me veel rääkisime?

Pidime rääkima, kuidas meie olukorrad praegu peredes on ja muidugi tuli meie poolt ka natuke negatiivsust välja. Meilt kõigilt. Ehk siis on ikka mõni asi, millega me rahul ei ole. Mina alustasin oma juttu sellega, et meil oli see suur probleem , aga me rääkisime ja vist saime asja lahendatud. Esimest korda ma nägin, et Maite imestas mingi pere üle ja ei hakanud kohe mind süüdistama, et mina olen kõik halvasti teinud. Ei. Ütles mulle, et ta helistab Leticiale üle, räägib temaga, et kas Reina on ikka rahul, sest no tegelt ka! See ju ei ole normaalne, et ta seal garaažipõrandal magab.. Aga siiani tundub, et midagi pahasti ei ole. Nad juba rääkisid omavahel (Maite ja Leticia) ja mulle pole selle kohta miskit veel öeldud.. See, mis puudutab Valentinat. Kõigepealt ütlesid Maite ja Luciano mulle, et jah, ta on alles laps ja ma pean sellega harjuma, sest Valentina elus on olnud palju halbu muutusi – tema vanemad läksid lahku, ta pidi kolima suurest linnast, kus kõik vaatasid tema poole alt ülesse (oli ju rikas ja puha), väiksesse Minasesse ja veel oma ema uue mehe juurde, tema ema sai uue mehega lapse ja ju ta on nüüd kade. Aga kui ma ütlesin, et ta on terve elu selline olnud ja selliseid halbu asju ka oma vanematele teinud mitusada aastat juba, siis ütlesid ka Maite ja Luciano, et lihtsalt jäta see Valentina kus kurat ja ära tee temast üldse välja.

Ja muud ei miskit.

Siis saime ise küsimusi küsida. Uurisin, millal eksami tulemused teada saame. Maite lubas mai alguseks valmis saada.. No juudas.. Küll võtab aega see asi.. 3 KUUD parandab ta neid töid!!

Küsisime veel lahkumisaegade kohta. Tuleb välja, et väga paljud lähevad juba juuni lõpus minema ja kõige viimased lahkujad ongi 10. juulil minejad! Ja kui ma nüüd õigesti tean, siis mina ja Daniel lahkumegi päris viimastena. Tunnike enne meid lähevad sakslased.. Aga võibolla mõni läheb veel hiljem, ei teagi täpselt. Aga mis mulle imelik tundus, me ju saabusime siia koos belglastega, aga nemad lahkuvad juba 8. juulil. Ei saagi Florane’i ja Vic’iga koos minna :(. Kõige lahedamad inimesed siin ju üldse! Ja Johanna ka, aga see läheb vist vapsee juunis, kui ma õigesti mäletan...

Jätkame minu päevaga. Kontoris nägin muidugi ka Santiagot, keda kõik tervitada unustasid. Tuli ise lõpuks meie juurde natuke nördinud näoga ja keset meie jutuajamist Maite ja Lucianoga hakkas meile siis põsemusisid tegema. Lahkudes läksin kohe talle tsau ütlema ja siis küsisin ka, kuidas tal Eestis läks. Tüüp käis ju veebruaris kaks nädalat vist Eestis :). Ütles, et palju lund oli ja külm!! :D Kahjuks pikemalt vestlema ei saanud jääda, aga kes teab, äkki külastan neid reedel, kuigi neil olla seal vist siis palju tööd.. Ise nad ütlesid meile, et me peame olema nagu Florane, kellel pole perega mingeid probleeme ja kes sinna kontorisse vahepeal muffineid toob.. Kõik Montevideos elavad vahetusõpilased on need YFU kukununnud ja kõige tublimad/paremad/armsamad lapsed..

Aga juba leidsimegi endid väljast jälle vihma käest, kus tegime plaane edasiseks. Kuna Florane pidi poole tunni pärast juba lahkuma, et minna oma trenni, siis jäigi meie linnatuur ära. Nii hullusti sadas ka, et me vist väga nautinud ei oleks seda.. Vaesekene.. Korraldasin talle sellise jama nüüd..

Teistega suundusime tagasi bussiterminali, ostsime ära bussipiletid. Kaks tüdrukut lahkusid kell 19, mina ja Carlotta kell 20.  Šoppasime korra Alinaga, hiljem Carlottaga. See kaubanduskeskus on üsna pisike, aga no parem kui mitte midagi. Otsisin omale pükse, sest minu kahest paarist teksastest on juba kopp nii ees!! IGATSEN OMA RIIDEID SEALT EESTIST!!!! Ja siis sattusime ühte poodi, kus oli ilus ja üsna kobe teksalett. Poeonu, nooremas eas meesterahvas tuli juurde ja ütles, et siin on teksad kaks ühe hinnaga. Algul ma ei saanud väga täpselt aru ja panin oma näole selle armsa võltsnaeratuse ja ütlesin aitäh. Jätkasin oma uurimist. Läksin kõrval oleva leti juurde, kus oli ka palju teksaseid ja siis vaatasin hindu. Oh sa pele. See sama poeonu tuli jälle minu juurde ja ütles, et sealt poolt leiad Pepe Jeans’i teksad, mis on väga head. Vastasin talle, et need on head jah, aga minu jaoks liiga kallid. Mina ostan tavaliselt endale üliodavad teksased, sest need istuvad mul millegipärast kõige paremini jalas :D. Minu lemmikteksased maksid näiteks 79 krooni, nüüdseks on nad hargivahest väga ära kulunud, aga ma ikka kannan neid, sest nad on nii mugavad!! Okei, praegu mitte, sest nad on mul Eesti kodus. Aga minu hinnavaliku üle imestas poemüüja, et ma üldse siis sealt poolt vaatasin. Ütles mulle: „Aga ma ju ütlesin sulle, et siin poolt leiad kaks paari teksaseid selle hinnaga! Tule, ma näitan sulle!“ Läksin siis uuesti teisele poole letti ja tõsi ta oli! Leidsin isegi mõne päris kena paari. Onu tahtis kohe teada, kas soovin mingeid proovida, aga sel hetkel ei tahtnud midagi proovida, sest kui asi juba istub, siis on vaja ju osta ja ma tahan enne emaga konsulteerida. Aga siis küsis onu, kust ma pärit olen, et ma vist ei ole kohalik. Sorri mai spanish iis veeri bääd. Seda, et ma hispaania keelt ei oska, ütlesid ka Maite ja Luciano mulle.. Tegi tuju jälle halvemaks, sest olen juba harjunud kuulma kiidusõnu,  et mu hispaania keel on väga hea! Poeonu kiitis ka. Igatahes ta tahtis teada, kust ma tulen, mis koht see Eesti on, kas mõni riik või pealinn või mis :D , mida ma siin Uruguays teen, kas mulle meeldib siin jne. Juba teine selline täiesti võõras inimene hakkab lihtsalt rääkima! Tavaliselt mulle ei meeldi poes niimoodi müüjatega väga jutustada. Mulle kohe üldse ei meeldi, kui ma lähen kuskile poodi ja nad tulevad kohe külje alla ja tahavad igat pidi aidata. Las inimene vaatab rahulikult. Aga nüüd oli väga lahe selle poeonuga jutustada! Naersin palju ja olekski võinud jääda sinna vatrama. Siis tuli aga Carlotta minu juurde ja kuna tema on meil veel selline arglik natuke ja väga pole jutustaja inimene, siis säästsin ta üsna ruttu. Ütlesin veel noormehele, et Carlotta on Saksamaalt. Siis tuli kohe teine poeonu meie juurde ja hakkas Carlottaga rääkima. Tal olla õde või keegi Saksamaal mingit trenni teinud ja nüüd tahtis meelde tuletada selle nime.. Said hakkama :D. Esimene onu pidi korraks minema uusi kliente teenindama, aga nii kui sai, tuli tagasi meie juurde.  Aga siis ma ütlesingi, et ma praegu midagi proovida ei taha, et tulen reedel tagasi, siis vaatan, aga praegu peame minema. Onu ütles selle peale, et jääb ootama! :D

Läksime vaatasime siis teistesse poodidesse veel natuke. Siis tulid meile mitu korda mingit kaks noormeest veel vastu, aga need olid juba need tüüpilised Ladina-Ameeriklased oma kommentaaridega.. Neist me välja ei teinud.

Kui juba kõik huvitavad poed olid läbi kammitud ja mitte midagi leitud/ostetud, tahtsin ma minna mäkist läbi ja osta omale üks hea capuccino. Oli hää. Ning saabuski aeg öelda tsau ka Carlottale ja istusime kumbki oma bussi. Minu istekohaks oli number üheksa. Tuletan jälle meelde, et siin istuvad kõik piletil ette näidatud numbriga kohale. Istusin kohale number üheksa ja jäin ootama bussi väljumist. Samal ajal lürpisin oma kohvi. Järsku tuli minu juurde üks proua ja ütles, et ma vist olen tema koha peal, aga ei ole hullu, istub minu kõrvale. Tema mäletamist mööda oli temal koht number üheksa. Natuke aega sahmerdas seal minu kõrval oma asjadega ja lõpuks leidis oma pileti. Kuna proual prille ei olnud, aitasin tal kindlaks teha tema istekoha numbri. OHIMET! Tal oli üldse number 41, mis asus muidugi bussi tagaosas. Talle aga mõte nii taga kaugel istuda ei meeldinud. Mõtlesin teha heateo ja pakkusin tädile, et võime kohad ära vahetada. Proua ei tahtnud mulle küll tüli teha, aga kuna mulle taaskord mu istekoht tegelikult ei sobinud (pink oli küll terve, aga aknast ei näinud välja, sest aknapostid olid ees), siis olin meeleldi nõus temaga vahetama. Tädi tänas mind taevani, vahetasime piletid ja kõigil oli jälle hea olla! Pluss veel minu uuel istekohal oli kõik hästi :).

Koju jõudsin kell kümme. Tomas tegi mulle ukse lahti ja ütles, et toit on pliidi peal. Teised olid juba üles läinud ja vist isegi magama.. Kurb, tahtsin just oma muljeid jagada ja asjadest rääkida.. Teeme siis seda homme. Võtsin pliidilt potist toidu, soojendasin mikros tuliseks ja sõin ära. Täitsa ulme!! Söök oli liiga hea, et tõsi olla!! Ja kuna mul seda maitserõõmu kellegagi jagada ei olnud, otsustasin jätta potile kirja, millel seisis:

Tere!

Ja aitäh!!

See söök oli mega maitsev! Järgmine kord, kui keegi hakkab seda sööki valmistama, palun andku mulle teada, sest tahaksin väga teada, kuidas seda valmistatakse!

Õnnelikku päeva!

Anni.

PS! Minu hispaania keel on väga halb.

Kas see põhitekst nüüd täpselt nii oli, seda enam ei mäleta peale kahte poolt tundi, mil olen seda siin kirjutanud..

Oma tuppa jõudes leidsin jälle paha üllatuse, mida ma ütlesin Maitele ka, et tahan kohe kindlasti, et see muutuks. Reina oli jälle suitsetanud ja seekord  MINU VANNITOAS!! Kogu tuhk oli raputatud pideepotti ja osa sellest oli maha ka kukkunud ning muidugi mu tuba nüüd haiseb jälle...

Homme tuleb üks suur muutuste päev, aga juba ülehomme ju jälle Montevideosse :) Loodame, et lõppkokkuvõttes läheb kõik ikka paremaks ja elu siin ei kaota oma taassaavutatud huvitavuse!

Lähen nüüd tuttu, kell on pool kaks öösel!

Kalli-musi-pai!