27.08.12
Niisiis.. Eilne õhtu kujunes väga toredaks. Kui me siin alguses
viiekesi olime, siis mul ei olnud õrna aimu ka, mis toimuma hakkab. Kuid iga
natukese aja tagant helises ukse kell ja inimesi tuli järjest juurde. Lõpuks
oli juba terve suur tuba rahvast täis ja Camila ütles mulle, et see on minu
jaoks mõeldud õhtu – mul sai eile Minasesse elama asumisest nädal täis. Muidugi
olin ma väga super õnnelik, sest kohal olid kõik uued sõbrad ja
klassikaaslased. Veetsime koos toredalt aega. Pakkusin neile ka Eestist kaasa
toodud draakoni komme ja nad olid väga kurvad, kui need otsa said. Tore, et
neile meeldisid need :).
Täna hommikul pidin siis minema üksi kooli, ilma Camilata. Nagu ma
arvasingi, ei olnud see üldse hirmus. Õppisin natuke iseseisev olema :). Camila
pidi minema arsti juurde, aga kui ta sinna jõudis, sai ta teada, et tal hoopis
homseks aeg pandud, ilmselt mäletasid valesti. Seega tuli ta viimaseks kolmeks
tunniks ikkagi kooli. Täna jäi meil kirjandus millegi pärast ära ja selle tunni
veetsime raamatukogus, kus teised õppisid keemia tööks. Mina pidin keemia töö
ajal kirjutama midagi endast – mis mulle meeldib ja millega tegelen jne.. Ma
oleks võinud ka vabalt seda tööd teha, sest teema, mille peale töö oli, oli
üpris lihtne. Aga kuna ma ei tea inglisekeelseid ainete nimetusi, ja veel enam
hispaaniakeelseid, siis otsustasin tööd mitte teha. Õpetaja aga sattus minu
kirjutatust nii vaimustusse, et pean talle homme veel kirjutama. Ma mainisin
seal paari sõnaga, kuhu ma reisinud olen ja nüüd ta tahab nendest täpsemalt
teada, sest tallegi meeldib väga reisida. Oeh, keemia on siin koolis ikka väga
tore, mulle meeldib!!
Pärast kooli pidime kohe koju minema, aga tuli välja, et meil taas üks
seebimiiting vaja teha. Ma oleks seal peaaegu magama jäänud. Peab ikka selle
keele ruttu ära õppima. Kahjuks ei ole mulle veel õpetajat leitud, kes oleks
nõus 36 tundi mind natuke hispaania keele alal targemaks muutma. Mitte kellelgi
ei ole minu jaoks aega :(. Loodame, et varsti saan siiski alustada õpingutega.
Aga ma õpin igapäev midagi uut. Mitte küll palju, aga parem vähe, kui mitte
midagi :).
Kolme aeg läksime taas linna. Camilal hakkas inglise keele tund ja mina
tahtsin kaasa minna. Mõtlesin, et harin ennast seal ka nii muuseas.. Tunnis
kuulasime mingit asja Ameerika kohta ja teised tegid märkmeid. Nad peavad
järgmiseks tunniks kirjutama jutukese, kasutades neid märkmeid ja kõike, mis
neile meelde jäi. Siis aga võisin ma nautida jälle kuulsuse hetke. Järgmiseks
ülesandeks oli teistel küsida minu käest küsimusi minu kohta. Ja nad peavad
järgmiseks tunniks kirjutama minust mini-biograafia (?). Arvasin, et mind
pommitatakse küsimustega surnuks, aga kõik olid niiii arglikud. Ma mõtlesin, et
need inimesed küll Uruguayst ei ole. Küsimusi esitasid ainult kaks tüdrukut ja
üks neist oli Camila ja teine üks tüdruk koolist. Nemad teadsid minust juba
niigi palju. Aga teised ei küsinud ühtegi küsimust. Ahjaa, õpetaja küsis ka
natuke.
Kuna Camila ei viitsinud seal vist väga olla, ütles ta õpetajale, et me
peame bussi peale minema ja tulime sealt tulema. Tegelikult läksime aga seebi
asju uurima linna peale ja nii mööduski see aeg. Nüüd oleme kodus ja külmetame
jälle :). Tahtsin ka WiFi ruuterit ostma minna, aga pood pandi neljast kinni ja
me ei jõudnud sinna. Proovime homme jälle :).
Tupsu-tadaa!! :)
PS! Mõned pildikesed ka:
Vot sellised seebid siis. Haisesid väga pahasti. Täna käisime otsimas mingit asja, mis annaks seebile parema lõhna. Loodame, et järgmine kord saab parem :D
Ütlen veel igaks juhuks üle: kõik need meenutused, mälestused ja
igatsused on toredad. Need ei tee
mind sugugi kurvaks, just vastupidi. Igakord,
kui midagi sellist mulle pähe hüppab, tuleb näole suuuuur
naeratus. Ma olen
väga õnnelik kõikide nende meelehetkede üle, sest need kui nad juba minu peas
on,
siis nad järelikult tähendavad mulle palju. Ma olen praegu üks väga õnnelik
inimene!!! Mul on siin ülitore
olla ja ma ei kavatse veel tükk aega kurb olla!!
:D
No comments:
Post a Comment