Lehva-lehva!

Oii.. Palju on rääkida.. Alustan algusest. Eelmine nädal kirjutas mulle üks hea sõber Mikk, et tahab minuga veel enne minekut esmaspäeval kokku saada. Mul ei olnud plaanis ka sõpradele mingit pidu korraldada, seega oli päris hää plaan. Kätte jõudis pühapäev ja mul hakkas juba tekkima tunne, et peaks ikkagi midagi neile ägedatele midagi korraldama – mõtlesin, et kutsun nad oma sünnipäeva-lahkumispeole. Aga oma otsusele pidu korraldada jõudsin väga hilja (pidasin veel Mannuga pikalt nõu) seega ei hakanud pühapäeva õhtul kutseid laiali saatma. Jõudis kätte esmaspäev ja läksingi Mikuga kahekesi linna peale (mis, peab tõdema, tundus natuke isegi imelik) ning me jalutasime ja rääkisime juttu. Vahepeal sai ta veel mitu telefonikõnet, milles ta rääkis midagi topsidest, taldrikutest ja sellest, et kus asuvad Viljandi Lossimäed. Jõudsime oma tiiruga lõpuks tema kodu juurde ja ma mõtlesin, et lähen ka siis juba koju (ema ja vend olid samal ajal linnas). Aga vot Mikk ei lubanud. Tema tahtis, et ma läheks tikreid sööma ja ootaks teda kuni ta toast mingid juhtmed võtab ning siis läheks me koos bussijaama (jah, tema juttu järgi pidi ta ainult minu pärast Tartust Viljandi tulema, et me saaks tunnikese jalutada). Ja mina muidugi usun kõike! Läksin siis ta aeda, jõudsin mõned meetrid kõndida, kui põõsa tagant hüppasid välja umbestäpselt 9 inimest!! Šokk oli suur. Kõik kõige kõigemad olid sinna kohale tulnud minu pärast. Et mind üllatada!! Siiamaani on see minu jaoks uskumatu. Ausalt, ma ei osanud üldse midagi sellist oodatagi!! Isegi süüa anti!! :) Mõned inimesed lahkusid juba päris varakult, aga pole hullu, sest ma nägin neid hiljem veel. Teistega olime veel mõnda aega koos, hüppasime batuudil, sõime, kannatasime joogi puuduses, kiikusime ja hiljem tegi Mikk meile natuke „sussu“ kah! Mul on ikka üliägedad sõbrad.. Ei kujuta elu ilma nendeta ette!! Tulge ka Uruguaysse..

Teisipäeval pidasin oma sünnipäeva-lahkumispeo sugulaste ja peretuttavatega. Ilus ilm, külalisi palju, aga endal ei olnud kõige parem. Saime terve perega endale kõhuhaiguse ja sinna lisandus veel palavik. Süüa ka ei tahtnud.. Sai nendega ka hüvasti jäetud ning läksime peopaigast tagasi koju. Seitse õhtul oli kell, kui me kodu uksest sisse astusime ning mina otsejoones oma voodisse magama keerasin. Sain seal natuke olla, kui juba pidin oma vennaraasu ära saatma. Väga kurb oli. Palju pisaraid. Üheksast sain uuesti tuttu ja magasin kuni hommikul kella kümneni.

Jõudis kätte kolmapäev, 15.august – minu sünnipäev ja viimane päev kodus! Ärkasin üles, kedagi kodus ei olnud, mis seal ikka. Tervis oli endiselt paha-paha. Varsti siiski emme-issi tulid ja tõid mulle roosikesed ja armsa kaelaketi!! See päev kulus siis pakkimisele ja õnnesoovidele vastamisele. Vahepeal tulid külla ka Merka ja Mannu, kes tõid mulle imelise albumi piltidega, millel olime mina, Merka, Mannu ja Grete. Kahju, et Grete ei saanud tulla. Aga album oli nii armas. M&M sõid veel kooki ja m&m kommi, mis mul oli neile pakkuda, rääkisime veel juttu ja juba nad astusidki mu koduuksest välja. Pärast käisime emme-issiga veel suveniire ja komme ostmas perele ning passisime kodus viimseid hetki. Tervis oli kõigil jama niiet midagi väga toredat selles passimises ei olnud.

Täna, 16.august. Ärkasin juba 6.15, tegin viimased ettevalmistused ning suundusime Tallinna poole. 9.20 saime lennujaamas kokku yfukaga, kes seletas meile veelkord, kuidas-miks-millega ning jõudiski kätte hetk, mil jätsin hüvasti oma ema, isa, vanaema, tädi, Liisa ja Mariega. Taaskord oli kurb, vägaväga kurb. Aga varsti olen juba Uruguays ja kõigil taas hea tuju :)

Uruguaysse lendan koos Danieliga. Õnneks ei ole üksi. Helsingisse jõudsime juba kell 12 ja järgmine lend Münchenisse läheb alles seitsmest. Saame 7 tundi passida. Ulme hinnad on siin lennujaamas. Käisin söömas, fish n’ chips + pepsi kokku 17 euri. Paremat sööki ei ole võtta. Tervis hakkab juba vaikselt positiivsemaks minema. Ahaa.. Esimene piinlik moment oli ka juba! Läksin sinna söögikohta, istusin nagu julm eestlane lauda ja ootasin ettekandjat. Lõpuks ta tuli ja küsis, kas mul on tellitud. Ma ei olnu menüüdki veel saanud. Siis ma sain talt teada, et kõigepealt tuleb ukse juures oodata kuni tuleb ettekandja ja juhatab su lauda. Õnneks oli teenindaja nii tore ja mõnusa suhtumisega, et mingit suuremat konflikti ei tulnud. Võisin rahulikult oma valitud lauas edasi istuda ning sööki oodata.

Minu arust on see Helsingi lennujaam juba hiiglaslik, ma ei kujuta ette, mis Münchenis saama hakkab. Kahe lennu vahe on meil seal ainult tund ja 15 minutit. Soovige meile edu!! :)

Natuke veel perest ja sealsest elust ka. Minu hostõde Camila oskab ülihästi inglise keelt. Ei tundu nagu üldse, et seal maal ei osata. Kool on kodus 2 km kaugusel ja koolis hakkan käima kas jala või siis istun Camila seljataga mootorrattal!! Saab vahva olema. Päris mitu Uruguay inimest tahab mind juba Facebookis sõbraks lisada, aga ma tahaks neid enne ikka natuke tundma õppida. Koolis EI OLE koolivormi!!! Ja mina just täiega lootsin, et saan ka oma elus koolivormi kanda.. tuhkagi..  Kõik koolilapsed pidavat mind juba väga ootama, seega esimene koolipäev saab vist natuke hirmus olema.

Praegu vist kõik!

Olge tublid!!!