Sorri, et olen eemal olnud, aga pole siia virtuaalmaailma arvutiga saanud. Aga siin on minu tegemised kuni eilseni.
11.09.12
Alustame siis taaskord eilsest. Kui pühapäeva õhtul oli hostema rangelt
üksi jala kooli minemise vastu, siis ma ei tea, mis öösel juhtus, aga eile
hommikul ma siiski läksin üksi jala kooli. Ta ütles seda vist ikka natuke kurja
tooniga, aga Camila tõlke järgi ma siiski loa sain. Kui ma ei oleks tohtinud
üksi minna, siis me oleks kooli hiljaks jäänud, sest kui mina lõpetasin
hommikusöögi söömise ja olin enam-vähem valmis minekuks, siis Camila tuli alles
vetsust. Jah, ta on tõeliselt aeglane ärkaja ja kui ta vannituppa läheb, siis
ta on seal vähemalt 10 minutit. Ja mis naljakas on, ta kuulab oma telefonist
samal ajal väga kõvasti muusikat niiet meie siin toas kuuleme kõike väga hästi.
Kaasaarvatud seda, kuidas ta seal vetsus laulab :D.
Niisiis, läksin jala kooli ja väga mõnna oli. Tuju oli kohe väga hea
sellepärast. Kuulasin muusikat ja vaatasin ärkavat linna. Koolis millegi pärast
tuli hull uni peale. Kõik muud tunnid olid väga igavad ka, peale keemia. Seal
anti meile mingid kaks ülesannet ja kui mina olin Camila paberi peal need ära
lahendanud, siis hakkas see paber muidugi mööda klassi ringi liikuma. Ja kõigil
olid kohe kõik õiged vastused!
Peale kooli tulime koju sööma ja siis läksime uuesti linna, et ma saaks
ühe väga tähtsa kirja posti panna ja Camila pidi oma inglise keele tundi
minema. Postkontoris oli üks väga kuri tädi meid teenindamas. Läksin sinna oma
kirjaga, mis ei olnud ümbrikus. Küsis siis mult seda kirja, ulatasin talle
selle ja siis vaatas mind sellise näoga, et kas ma mingi loll olen. Ütles, et
see peab ümbrikus olema. Kuna ta oli nii tõrjuva olekuga, siis läksime Camilaga
ühte raamatupoodi ümbrikut ostma. Postkontorisse tagasi jõudsin, siis sain
lõpuks oma margi kätte ja panin kirja posti. Saatmine läks maksma 37 peesot (u.
1,4 euri). Ma väga loodan, et minu esimene siit saadetud kiri jõuab kindlasti
õige isikuni!!
Siis läksime Camila inglise keele tundi. Minu jaoks oli ikka väga
naljakas kuulata nende teiste õpilaste hääldamist. Õpetaja Leinus läheks ikka
maruviha täis selle peale!!!! :D Mõne rääkimisest ei saanud ma muhvigi aru. See
ei olnud inglise keel, mida ta rääkis.. :D Aga õpetaja sai väga hästi aru ja
ainult mõnel üksikul korral parandas nende hääldust..
Koju jõudes ütles mulle Camila, et taaskord leiab meie juures aset seebitamine.
Mina ühtegi seepi ei teinud, istusin lihtsalt niisama. Vaatasin askeldajaid.
Mul ei olnud tuju ja ma olin liiga väsinud.
Kuna Camila keeras mingi väikse käki kokku, siis ei tahtnud ta see öö
kodus magada. Seega läksime Barbara (klassiõe) juurde. Meile tuli auto siia
järgi. Mina, Barbara ja Manuel istusime juba autos, aga Camila pidi jääma veel
oma tädiga rääkima, niiet ta tuli hiljem järgi. Barbara pidi minema veel oma
balletti tundi. Jõudsime sinna päris vara, niiet ma nägin vist kõikide vanusegruppide
tantsusid. Nad vist harjutasid mingiks suuremaks esinemiseks. Täitsa lõpp,
milline oli nende juhendaja. Ainult lõugas ja õiendas. Ime, et need inimesed
seal käia tahavad, sest nad said kogu aeg millegi eest pahandada. See õpetaja
ei olnud absoluutselt millegagi rahul. Kahju neist väikestest. Aga suurematega
oli ta leebem. Kui Barbara tund hakkas, siis oli ta täitsa normaalses tujus ja
isegi naeratas vahepeal. Aga minu arust olid need väiksed nii tublid ja armsad,
et ei olnud mingit põhjust nendega niimoodi pahandada. Kokku vaatasin vähemalt
kolm tundi balletti. Siis läksime Barbi koju ja sõime õhtust. Mina sõin
ainukesena friikartuleid ja lihapirukat (see koogi moodi pirukas). Teised sõid
friikartuleid ja hamburgerit ja pitsat. Ma ei tea, miks ma ainukesena teist
sööki sõin, aga kui anti valida, kas burger või pirukas, siis ma mõtlesin, et
proovin pirukat. Ja see oli väga maitsev. Kõhu sai jälle nii täis, et hakkas
isegi veits valutama. Magustoiduks oli puuvilja salat, mida olekski võinud
sööma jääda,aga kahjuks ei mahtunud rohkem. Siin kodus ma pole veel kunagi
õhtusöögiks nii palju söönud. Imelik oli täitsa. Barbi juurde jõudsime umbes
pool üksteist ja pool kaksteist läksime magama. Ma olen siin juba täitsa
harjunud kell 10 magama minema, seega ma olin ikka väga väsinud selleks ajaks.
Nii kui pea padjale panin, jäin magama.
Täna ärkasime kell 7. Jõime oma kohvi-tee-kakao ära ja sõime paar
küpsist ka (siin maal ei sööda hommikusöögiks kuigi palju) ja läksime kooli.
Paraku jäime tundi hiljaks. Kui tund algas 7.45, siis meie jõudsime umbes 20
minti hiljem. Minu esimene tundi hilinemine siin! Tähistame! Õnneks ei olnud
hullu, sest siin õpetajad üldse ei pahanda, kui hilinetakse. See on väga
tavaline.
Kui muidu olen istunud koguaeg esimeses reas, siis nüüd pidime istuma
kõige taha. Neil siin ei ole kindlaid kohti, mis siis, et kõik tunnid on ühes
klassis. Umbes on pingi asukoht teada, aga kindlaid kohti ei ole. Väga meeldis
mulle vahelduseks taga istuda. Kui Camila ronis kohe pärast esimest tundi oma pingiga
ettepoole, siis mina jäin terveks päevaks taha. Aaa.. ja pinkide ridadel ei ole
mingit süsteemi ka. Kõik on nii, kuidas jumal juhatab. Päeva alguses
proovitakse mingi süsteem luua, aga üsna varsti on see kadunud.
Peale kooli tulime koju, sõime lõunat ja tegime kerge tunnise
tukkumise. Siis tulid kolm klassiõde meile ja nad tegid siin Camilaga
kirjanduse kodust rühmatööd. Mina õppisin enda hispaania keele asju veel. Siis
läksime linna. Pidin ühed paberid immigratsiooniametisse viima, aga tuli välja,
et saan seda teha ainult Maldonados või Montevideos. Õnneks järgmise nädala
veedame me Maldonados Camila isa juures, kes seal töötab. Meil on vaheaeg ja me
lähme randa! Kahjuks on veel väga külm ja ujuda ei saa. Aga varsti ma teen ka
seda. Siis läksin klassiõdedega kõndima, sest Camilal oli kohting oma poisiga
ja mul ei olnud muud teha. Algul arvasin, et me lähme nagu jalutama, aga
tegelikult oli asi päris sportlik. Ja mina ei olnud just kõige sportlikumas
riietuses oma teksade ja kossidega. Aga see ei muutnud asja halvemaks. Mulle
väga meeldis ennast vähe liigutada ja küsisin neilt luba ka järgmine kord
liituda, kui minek peaks olema. Sain selle. Siis tulin üksi koju.
Varsti tuli Camilalt sõnum, et ta on Manueli juures ja hakkavad jalkat
vaatama. Täna mängisid Uruguay ja Ecuador. Osad YFUkad läksid ka vaatama. Oleks
ka väga tahtnud minna, aga otsustasin teha seda mõni teine kord. Tahtsin ka
Manueli juurde minna ja oleksin siit jala läinud, sest Manueli kodu asub poolel
teel kooli. Kui läksin vanaisale ütlema, et lähen üksi jala, kutsus ta kohe
vanaema ka sinna ja sain kiire keelu peale. Väljas hakkas vaikselt pimedamaks
minema ja siis ei lubata mind üksi kuskile. Pidin Gabriela ära ootama, et ta
mind siis motikaga viiks kohale. Nii ma siis istusin pool tundi lootes, et
keegi väravat ei löö samal ajal, sest mäng juba käis. Kui lõpuks kohale
jõudsin, algas poolaeg ja Ecuador juhtis 1:0. Nojah. Otsustasin tulla arvutisse
blogi uuendama oma eelmise postitusega. Ja siis öeldi mulle, et minnakse
keskväljakule, mis asub Manueli maja kõrval. Mul aga pildid veel laadisid ja
otsustasin sinna jääda seniks. Samal ajal Manu ema teises toas karjus ja sain
kohe aru, et Uruguay lõi värava. Jooksin kohe vaatama, väga ilus värav oli! Ja
see oli kõik kogu minu jalka õhtust. Kui postitus oli üles riputatud, läksin
teistele väljakule järgi. Sain seal ka nats olla ja juba tuli Gabriela ja tõi
meid motikaga koju.
Aga üldiselt oli väga toredad kaks päeva! Olen väga rahul.
Teie olge tublid ja toredad!
anni
12.09.12
Tere õhtust! Või tere hommikust või hoopis tere päevast! Ma ei tea, mis
teil seal praegu on, kui te seda loete. Olgu mis on, minul on tore. Just lõppes
minu teine hispaania keele tund. Õppisin numbreid ja transpordivahendeid ja
tegusõna olema pööramist. Loodan, et saan need meie reedeseks tunniks selgeks.
Õpetaja on väga tore. Kiidab mind koguaeg, aga ma ju olengi tubli! Koguaeg
olnud ja olen ka edaspidi!
Täna koolis esimesed kolm tundi olid tühja passimised. Kell 10 tuli
meie kooli mingi kohalik rokkbänd. Bändi liikmed rääkisid meile oma pillidest
ja kõigest muust nendega seostuvast. Mis siis, et ma aru väga midagi ei saanud,
tore ja huvitav oli ikka. Nad mängisid meile paar lugu ka ja peab ütlema, et
päris head lood olid. Vahvad vennad olid! Pärast, kui asi ära lõppes, siis üks
meie kooli kutt otsustas kasutada juhust ja meile oma räppimisega esineda :D.
Bändimehed liitusid temaga ja mängisid talle tausta. Ütleks, et väga hea
kooslus oli! Veel ütleks, et: „Kolm, neli: HEA BÄND!!“.
Võimas kontsertshow!!
Anti näppida kahh!
Seega osadest tundidest me puudusime. Sinna hulka kuulusid siis mate ja
inka. HAHAA, nüüd saan jälle inka õpetaja käest pahandada, et tunnis ei olnud
ja otsustasin selle asemel bändi kuulama minna. Mis siis, et mulle oli meie nö
õppealajuhtataja poolt luba antud. Nojah. Peale bändi asja tahtsime tundi
minna, aga kedagi klassis ei olnud. Mis seal ikka. Samal ajal toimus meie kooli
võimlas tüdrukute jalka võistlus. Läksime siis seda vaatama. Esimeses mängus,
mida nägin oli ühes võistkonnas üks osav väravavaht. Ta tegi ise päris mitu
pealerünnakut ja ta tegi seda päris osavalt. Paremini, kui seda tööd tegema
pidavad isikud (mis lause..??). Igatahes, iga kord, kui ta kellestki mööda
keerutas oma palliga, ütlesid osad pealtvaatajad „olé!“ ja ma ei tea, mis mul
viga on, aga iga kord, kui keegi siin seda ütleb, hakkan mina väga hullusti
naerma. See oleks nagu mingi maagiline sõna minu suunurkade tõstmiseks.
Kell 12 tulin koju, sest hakkas lõuna. Söögist ma ei räägi, sest vennas
tegi märkuse, et ma ainult söögist räägingi. Ütlen ainult, et oli taaskord väga
maitsev. Siis tegin ühe tunnise uinaku ja kell pool neli läksin Barbara ja
Agustinaga kõndima. Seda sportlikumat varianti pean silmas. Seekord jõudsime
natuke pikema maa käia ja vääga mõnna oli. Minu maraton lõppes kodus duši all
ja peale seda vaatasin arvutist filmi. Camila oli linnas oma asju ajamas ja mis
ma siin üksi muud ikka peale hakkan. Ahjaa, eelmise hispaania keele tunni
materjali kordasin ka üle. Ja nüüd ma istungi siin arvuti taga taaskord ja
kirjutan teile postitust.
Selle kõndimisega on nüüd lood sellised, et eile hostema keelas mul
ikkagi üksi kooli kõndimise ära. Vastutasuks võin peale kooli minna ükskõik kui
kauaks sinna spordirajale kõndima. Minu arusaamist mööda ütles ta, et ma võin
seda teha koos Camilaga, aga kui ma täna kõndimast koju tulin, siis
vanaema-vanaisa küsisid, kas ma käisin üksi. Ei tea. Ehk tuleb kunagi aeg, kui
mind üksi kodust välja lubatakse..
Mitte, et ma kangesti tahaks üksi olla, aga vahepeal on lihtsalt vaja
aega endale.. Ja kuna Camilale ei meeldi kõndida ja mina väga tahan ja vajan
kõndimist, siis ma kavatsen kunagi saada hostemaga mingile kokkuleppele, et ka
üksi kodust välja saada..
Tänaseks kõik!
13.09.12
Täna oli üks järjekordne tore päev. Algas ikka kooliga. Koolis olid
meil esimesed joonestamise tunnid, kus õpetaja näitas meile videot
rulavõistlusest. Muidugi ei olnud põhiline vaadata, kuidas hullust täis
poisiklutid siia-sinna hüppavad, vaid tuli vaadata hoopis, kus nad seda teevad.
Ehk siis meie järgmine ülesanne joonestamises on vaja teha üks skatepark.
Täitsa tore ülesanne. Pole sellist veel Eestis teinud...
Vahepeal lubas õpetaja meid pausile ja siis tuli klassiõde meile uudist
ütlema. Peale joonestamisi võisime minna koju. Meie läksime aga klassiõe juurde
ja panime kirja, mis me peame oma vaheaja veetmiseks rannas kaasa võtma.
Nädalane puhkus ookeani ääres!! Mõelge natuke nüüd!
Siis läksime poodi hindu uurima. Ma ei tea, mis energi ühes siinses
supermarketis on, aga täna me käisime seal kaks korda ja just selles poes
hakkasime tõmblema. Tantsisime mööda poodi, elasime üksteisel seljas ja tegime
muid lollusi. Toimus midagi väga imelikku. Teistes poodides seda ei olnud..
Lõunaks tulime nagu ikka koju sööma ja peale lõunat läksime jälle linna
neid meile vajalikke asju ostma. Sai palju nalja ja oli lihtsalt vahva. Kui
ostud sooritatud, istusime veel natuke klassiõe juures ja siis läksime Manueli
juurde arvutisse. Camila ei olnud ju tükk aega facebooki saanud ja ta tahtis
vähe virtuaalmaailmas kaasaegsemaks muutuda. Vaatasin siis ka viimased
pommuudised üle.. Ja nüüd oleme kodus. Tegime väiksed näksimised ja varsti
tuleb õhtusöök. Teate, mis ma avastasin. Kuna ma ei ole siin väga maitseteesid
näinud, siis tegin väikse katse. Siin on ainult musta teed müügil. Kahte
sidruniteepakki olen ka näinud. Igastahes minu katse: tegin omale taaskord seda
musta teed, lisasin maitseks ka veel suhkrut. Ja samal ajal hakkasin apelsini
sööma. Siis tuli aga idee panna tee sisse mõned tilgad apelsinist pigistatud
mahla. Ja teate mis? Tee maitses, nagu oleks sinna apelsinist pigistatud
mahla!! :D Väga hea oli. Teen teine kordki ja soovitan teil ka proovida!
Koguaeg ei pea sidruniga teed jooma ;).
Klassiõe väike õde fännab mind siin täiega.
Teeb mulle presidendikampaaniat. Nimi on veits valesti kirjutatud, aga muidu
peaks seal kirjas olema: „Hääletage Anni poolt!“
Aga olge tublid ja kõikidele viljandlastele, eriti Reiole, Tanelile ja
Kaarlile ägedat UKU mulgirallit ja pange täiega!! Tahaks ka tegelikult teid
vaatama tulla..
Tsau!
14.09.2012
Tänane koolipäev oli üks kõige igavamaid minu siin olnutest. Ajaloos
oli teiste kontrolltöö, mina pidin kirjutama meie koolist ja meie tundidest.
Tuleb välja, et meil neid tunde ikka niii palju, et mul ei tulnudki kõik kohe
meelde. Ülejäänud koolipäeva passisin tühja.
Peale kooli tulime koju lõunatama ja tegime Camilaga ka väikse uinaku.
Tunnistan, et enne magamajäämist tuli üks-kaks pisarakest ka silmanurgast, sest
algas ralli ja ma ei saa seal olla, kuigi väga tahaks. Ka koolis muutusin selle
pärast natuke närviliseks ja vist paistis asi nii palju välja, et osad
klassiõed küsisid, mis juhtunud on.. Aga õnneks peale uinakut tuli parem tuju,
kuid väga tihti läksid mõtted ikkagi koju ja rallile ja inimestele seal kaugel
Eestis.
Uinak lõppes natuke enne kolme, sest pidime minema linna. Ahjaa, kell
kaks pidi olema mu hispaania keele tund, aga õpetaja ei saanud tulla millegi
pärast ja nüüd järgmine on alles ülejärgmine kolmapäev, ma loodan. Kolmest
suundusime siis linna poole, et viimaseid söögiasju kaasa osta. Õudne on see
värk. Käisime ühest poest teise ja otsisime muidugi ikka kõige odavamaid asju.
Ja siis meiega tuleb kaasa Camila(ei teagi, kas on sõber või mitte), kes ei ole
nõus üldse meile raha andma, et me saaks süüa osta. Ja ta tuleb koos õega, kes
ka järelikult ei maksa midagi. Ja see
Camila on just see inimene, kes koguaeg sööb. Igakord, kui ta meil käib,
ütleb ta, et on näljane ja siis sööb kõik meie söögi ära. Ise ta kunagi midagi
kaasa ei võta ja raha ka ei anna. Niiet teised, kes meiega Manantialesesse (ma
ei tea, kuidas selle koha nime täpselt kirjutada, aga loodan, et on midagi
sellist) tulevad, on tema peale suhteliselt pahased. Aga no ei saa talle öelda
ka, et kui ei maksa, siis ei saa tulla, sest ta on ikkagi Camila hea sõber.. Eks
näeb mis saab.. Mina olen oma osaluse pannud ja minuga on kõik korras!! :)
Igatahes, see söögiostmise trip oli väga väsitav. Algselt pidime kell
viis minema ka klassivenna sünnipäevale ja siis kell kaheksa kinno, aga need
jäid ära, sest ostureis kestis väga kaua (peale kaheksat lõpetasime) ja me
olime pärast seda liiga väsinud ja näljased, et kuskile minna. Seega tulime
koju. Nüüd pakime asju homseks minekuks.
Homme on veel siin viie-kilomeetrine maraton, kus põhimõtteliselt terve
kool osaleb. Loodan, et saab huvitav olema. Mis loodan, kindlasti saab! Ja kell
seitse õhtul väljub buss Minasest ja sõidutab meid Maldonadosse.. vist.. Ja
siis algabki meie nädalane puhkus ookeani ääres!!
Olge tublid, kallidmusid ja tsau!
15.09.2012
Oeh.. See tänane päev on olnud väga ulme ja see ei ole veel läbigi..
Eile õhtul tuli Barbara meie juurde ja jäi siia ööseks. Sellest
Manantialesest siis nii palju, et eilse õhtuni ei teadnud Camila vanemad, et
Camila kutsus lubatud kolme inimese asemel seitse inimest kaasa, nende hulgas
mina. Aga eile õhtul tuli Barbara ja Gabriela vahelises jutus see kogemata
välja ja oiii.. Ma ei ole elu sees nii kõva vaidlust ema ja tütre vahel näinud.
Mõlemad nutsid ja karjusid ja muide, see kestab siiani. Nii palju siis lõbust
koos Barbaraga eile. Mina läksin ära magama, sest kell oli juba üksteist, ma
olin väsinud ja ausalt öeldes ei tahtnud nende kaklust kuulata. Kui ma teada
sain, et Camilal tuleb rohkem inimesi kaasa ja et tal selline probleem on, et vanemad
tegelikult ei luba, ütlesin talle kohe, et ta peab osadele siis ei ütlema.. Aga
ta ei teinud seda ja tagajärjed on nüüd sellised.
Hommikul ärkasin nats enne ühtteist koos Barbaraga. Cam oli juba kodust
lahkunud, sest ta pidi kell üksteist juba linnas olema, et alustada maratoni
korraldusega. Kedagi teist ka kodus ei olnud ja seega pidin oma esimest
külalist kostitama. Andsin talle siis hommikusööki. Kui mina olen harjunud, et
lahustuvat kohvi juuakse veega, siis siin joovad osad seda piimaga. Panevad
piima ja kohvipulbri tassi ja siis mikrosse. Vett ei pane üldse. Nii ka Barbi.
Õnneks meil siiski ühe tassi jagu piima oli ja ta sai oma kohvi kätte. Ja kui
mina olen harjunud hommikul palju sööma, siis tema sõi ainult paar küpsist.
Tore külaline, kes midagi ei söö! :D
Siis istusime natuke aega vaikuses ja ootasime, millal meile Barbi vend
autoga järgi tuleb ja linna viib. Vahepeal käisid ukse taga eraldi kaks
onukest, kes tahtsid mind kellesegi uskuma panna. Mina ütlesin neile rahulikult
„no espanjol“ ja neil ei jäänud muud üle kui aitäh öelda.
Lõpuks tuli auto, käisime Barbi kodust ka veel läbi ja läksime
keskväljakule, kus saime oma pluusid maratoni jaoks. Siis läksime neid Lucia
koju vahetama ja siis suundusime tagasi keskväljaku juurde. Seal tehti ühine
soojendus. Mulle piisas tegelikult juba soojendusest ja ma tundsin ennast kohe
palju paremini. Pole ammu ennast nii palju liigutanud, kui välja arvata need
paar kõndimist Barbi ja Agustinaga. Aga siis läks start. Kui alguses olin 100%
kindel, et kõnnin terve viis kilomeetrit, siis kõik muutus. Tegin hoopis tee
enam-vähem pooleks ja esimese poole jooksin, teise kõndisin. Teise poolde jäi
muidugi ainult üks suur tõus. Ja natuke oli paha liikuda, sest sääremarjad jäid
niiniii valusaks. Aga õnneks see viis kilomeetrit läks ikka väga kiiresti ja
juba olingi mäe otsas, veepudel käes. Mmm, ja siis tuli see hea tunne peale,
kui oled palju treeninud ja siis saad lõpuks puhata.. Ooo, see on niii heaa..
Lõõtsutasin seal siis natuke aega ja juba hakkasimegi kodu poole tulema. Koju
tulime klassiõe autoga. Neil on see kastiauto ja kuna niiöelda salongi mahtus
ainult üks inimene peale autojuhi, siis meie pidime kastis sõitma. Siin on see
vist lubatud, olen varemgi näinud inimesi niimoodi sõitmas. Aga väga mõnus ja hea
tuul tuli. Ja tunne oli nagu „I believe I can flyyy!!!“.
Ilmaga on siin täna nii, et õudne palavus on. Taevas on pilves ja
ilmselt hakkab kunagi äikest lööma ja mürrama.
Koju jõudsime, hakkasime kohe lõunat sööma. Või no tegelikult mina üksi
hakkasin, sest teised olid juba söönud ja Camila hakkas oma emaga jälle
Manantialesest vaidlema. Sõin kohe eriti palju täna lõunaks.. Aga hea oli ja
kõht oli väga tühi. Siis tahtsin minna pessu, aga Gabriela pidas mind vahepeal
kinni mu kohvri juures, kus olid minu ja Camila pakitud asjad Manantialesesse
kaasa võtmiseks, ja ütles mulle, et reis jääb ära, paki oma asjad lahti. Kui
aus olla, olen ma ikka päris kuri praegu. Esiteks, me nägime nii palju vaeva
oma söögiasjade ostmiseks. Teiseks, minu 218 peesot (u. 8,4 eurot) lendab
lihtsalt vastu taevast praegu (söögiraha ja bussiraha). Ja kolmandaks, mul on
paberid, mis ma tegelikult oleks pidanud juba ammu ära viima, aga ma saan neid
anda ära ainult Montevideos või Maldonados (asub Manantialese lähedal) ja nüüd
ma ei saa seda ka teha. Ja kogu vaheaeg on rikutud..
Nojahh.. Nüüd ma siin pikutan oma voodis, midagi teha ei ole. Kuulan
ainult, kuidas kõik kaklevad omavahel. Ma oleks ikka väga tahtnud sinna randa
minna.. Edasine jutt tuleb juba hiljem.. Praegu eemaldun siit..
16.09.2012
Nonäed, ei jõudnudki eile siia tagasi. Mõned minutid peale eelmise
postituse pooleli jätmist tuli Camila minu juurde hoopis parema tujuga. Ta oli
Gabrielaga ära leppinud ja tulemus oli järgmine: Gabriela proovib vanaema abi
kasutades Victoriga (hostisa, kes oli vist ikka väga vihane selle tembu pärast)
ära leppida, sest oli ju tekkinud suur peretüli. Bussisõidu raha, millest ma
alguses arvasin, et olen ilma jäänud, läheb hoopis kasutusse. Siin on selline
süsteem, et kui selgub, et ei saa minna bussi peale, aga oled pileti ostnud,
siis tuleb minna bussijaama, oma kohad vabastada ja siis saab seda piletit
kasutada järgmine kord. Söögiga läks nii, et õhtul tuli meile üks suur kamp
külla – kõik need, kes pidid Manantialesesse tulema ja veel mõned inimesed ja
siis tehti üks suur söömapidu. Õhtul sõime ära päris mitu pitsat ja teate mis?
Nemad siin ei ole kunagi söönud pitsat, kus on peal mais või kana.. Niisiis
lisasime mõnele pitsale, kus oli sink ja juust, ka natuke maisi ja kõigile
maitses. Mmm, nii hea. Enamus kambast jäid meile ka ööseks. Mina kustusin ära
juba kell pool kolm öösel. Teised läksid magama hommikul kell kuus. Kuskil
poole kahe ajal öösel läks elekter ka ära. Teised mängisid samal ajal lauamängu
Uruguay kohta, umbes nagu meie „Eesti“ lauamäng. Natuke oli hirmus küll ainult
küünlavalgel olla. Elekter läks meil ära sellepärast, et õues välkus ikka väga
hullusti. Ja see kõik oli siin samas ka, niiet kui välku lõi, siis tuba oli
valge. Oleks tegelikult tahtnud vaatama minna, aga väljas oli padukas ja siis
ma ei käinud seda mõtet välja.. :D
Hommikul ärkasin selle peale, et kõrval toas, kus teised magasid läks
juba kell 10 suureks jutuvadinaks. Üritasin veel magada nii palju kui võimalik,
aga ei tulnud välja. Voodist ajasin end püsti kell 11 ja täpselt siis sai
hommikusööki. Väga hästi ajastatud!
Tänane päev on üldse olnud selline magamine-söömine-magamine-söömine.
Peale hommikusööki passisime natuke ja siis hakkasime ülejäänut toitu tegema,
ehk siis spagetid koorekastmes. Oleksime pidanud liha ka tegema, aga see oli
roheliseks läinud ja ei olnud enam väga isuäratav. See anti vist koerale.
Kuskil poole kolme ajal läksin uinakule, sest olin ikka väga väsinud ja varsti
liitus minuga ka Camila, kui kõik külalised olid ära saadetud.
Ahjaa, päeval ütles Gabriela mulle, et homme lähme Manantialesesse
ikkagi. TOREE!! Ja mis veel vahvam, buss läheb kell viis hommikul! :D
Ja nüüd sain teada, et meil veel toitu ja ma pean 15 minuti pärast
valmis olema, et minna Barbara juurde.
Niiet, olge tublid ja tsauki!
MANANTIALES, PUNTA DEL ESTE, MALDONADO 17.-22.09.2012
Esmaspäev 17.09.2012
Õhtusöök Barbi juures lõppes väga hilja. Kell kaksteist öösel mõtlesin
mina, et peaks hakkama koju minema, sest viiest läheb juba buss. Kuna Gabriela
ei olnud nõus meile järgi tulema, pidime võtma takso. Aga Camila tahtis veel
seal natuke olla, niisiis läksin Barbi tuppa ja viskasin tunniks pikali. Olin
endiselt väga väsinud. Tunnist sai hoopis kaks ja kui Camila lõpuks tuli ja
mind üles äratas, et ära minna, olin üpris õnnelik. Ta ütles, et takso tuleb
meile kohe järele. Ootasin seal umbes 20 minti seda taksot, aga seda ei tulnud.
Tuli välja, et Camila ei olnud veel kutsunudki seda taksot ja tahtis veel
natuke oma sõpradega jutustada. Õnneks kümme minutit hiljem tuli kuri Gabriela
ja viis mu koju. Läksin otsejoones tuttu ja õnneks varsti saabus ka Camila.
Viiest hommikul ärkasime ja sõitsime taksoga bussijaama. Lootus oli
suur, et ehk bussis on nett, aga kuna me istusime bussis kõige taga (siin ei
tohi suvalisse kohta istuda, peab istuma sinna, mis piletil märgitud), siis
sinna see kahjuks ei ulatunud. Ja buss oli muidugi täiesti täis. Tuli hoopis
magada.
Kell seitse jõudsime Punta del Estesse. Ootasime mõnda aega oma
järgmist bussi, mis meid Victori koju viis. Ilm oli väga jama. Tee, mis viis
Manantialesesse, läks mööda mere äärt, aga merd mina ei näinud. Väljas oli
selline udu ja vihma tiputas. Rannajoont nägin, aga meri jäi seekord nägemata. Manantialesesse
sisse sõites tuleb ületada üks sild. Sellest sillast ma pilti ei saanud, aga
ehk leian netist teile mõne. See sild on nagu laineline. Tuleb sõita mäest üles
ja siis alla ja siis jälle üles ja jälle alla. Vot selline sild ongi. Seest
võttis ikka päris õõnsaks, kui alla tuli sõita. Nagu oleks ameerikamägedel! :D
Manantialese kodus sõime esmalt hommikusööki. Ja siis läksime muidugi
magama. Mulle tundub praegu seda kirjutades, et me vist muud ei teegi, kui aind
magame. Tegelikult teeme küll :D. Aga see öö oli lihtsalt väga segane ja magada
sai vähe. Samuti ka eelmine öö. Niiet ärge pahandage! Igastahes, magasime
kaheteistkümneni ja ma ärkasin selle peale, et Gabriela tuli ja küsis, kas ma
tahan temaga toidupoodi minna. Ütlesin viisakalt ei ja magasin edasi. Umbes
kümne minuti pärast tuli ta uuesti ja siis juba sellise kõneviisiga, et ma pean
temaga poodi minema. Läksime siis bussikesega poodi ja kuna me ostsime palju
asju, siis saime ka hunniku väikseid kilekotte. Kui uuesti bussipeatusesse
bussi ootama läksime, siis saime seal natuke aega istuda ja siis sõitis mingi
on meie juurde oma kastiautoga ja võttis meid peale. Kotid panime kasti ja
istusime ise Gabrielaga kahekesi esiistmel. Kaks istet oligi ainult.
Poes käies nägin ka lõpuks selle ookeani ära. Seal, kus enne bussist
maha läksime ja kodu poole suundusime, oli tegelikult väga hästi ookeani näha.
Ehk siis ookean asus kodust umbes 300 meetri kaugusel. Kiidan!
Pärast poodi istusime natuke kodus ja siis läksimegi ookeani äärde. Ei
tohi tegelikult öelda, aga suur koduigatsus tuli peale. Aga ookean lainetas
ikka väga mõnusalt. Pole nii suuri laineid näinudki. Vist.. Igatahes, need
lained olid ikka meeletult suured ja ilusad! Sel ajal hakkas taevas ka natuke
selginema, aga lõpuks läks ikka tagasi pilve.
Oo, kaunis ookean.
Tuul oli väga kõva.
PS! Grete ja Tiina, kui te veel ei märganud, siis Londonist sai kaks
aastat!!
PS 2! Ma saan juba enda arvates
päris palju aru, mis mulle räägitakse või mis teised omavahel räägivad! Tore!!
Teisipäev 18.09.2012
Hommikul ärkasime nagu ikkka, ainult natuke hiljem, sest on ju
vaheaeg!! Käisime Victori töö juures. Camila rääkis mulle kunagi, et hostisa
töötab drugstore’is ja et ta alustas sellega, kui ta oli 15 (jagas asju
laiali). Ta töötas seal kaua aega ja sai seega ka uueks omanikuks mingi aja
pärast. Siis aga hakkas kõik allamäge minema, ta hakkas jooma ja ta jäi haigeks
ja mis kõik veel ning ta kaotas oma poe.
Õnneks oli tal üks sõber, kes ta sellest jamast välja aitas ja andis
talle tööd oma drugstore’is ehk siis seal, kus ta praegu töötab. Ja mina
mõtlesin kohe, et mängus on narkootikumid. Tegelikult tuli välja, et Drugstore
on hoopis selle poe nimi ja tegemist on hoopis apteegiga. Igatahes,
narkootikumidega siin mingit tegemist ei ole ja kõik on hästi! Ainult et ma ei
saa aru, miks see hostisa tagasi Minasesse ei tule, kui kõik jälle hästi on.
Ja siis läksime selle halva ilmaga bussiga Maldonadosse, et viia ära mu
paberid. Tükk aega otsisime seda migratsiooniametit, vihma sadas kõvasti ja ilm
oli ikka väga paha. Kogemata unustasin oma passi Minasesse ja ei saanud
pabereid ära anda. Läksime siis tagasi bussiterminali, kus Camilad meid ootasid
ja siis sõitsime bussiga ostukeskusesse. Ostukeskuseid siin maal on väga vähe.
Neli Montevideos ja üks Maldonados. Maldonado ja üldse see kant, kus me olime,
on kõige suurem turistide ala Uruguays. Ja sellepärast on seal ka kõik ulme
kallis. Praegu olid küll enamus kohad kinni, aga suvel on need lahti ja kõik
kohad on inimesi täis. Hostõde ütles mulle, et tass kohvi maksab siis 250
peesot ehk umbes 9,6 euri. Pääris palju. Maldonados asub ka üks suur ja kuulus
hotell, kuhu kõik kuulsused lähevad, kui neil on vaja Uruguays ööbida. Ehk siis
üks väga ilus koht mõeldud rikastele inimestele.
Enne ostukeskust käisime muidugi söömas ja kus siis veel, kui mitte
McDonaldsis. Mul oli vääga külm olla, sest ma olin sellest tohutust vihmast
läbimärg ja kuivamine võttis väga kaua aega. Ostukeskusest leidsin lõpuks koha,
kus sain jälle telefoniga netti ja sain end natuke välismaailmaga kurssi viia.
Pärast shoppingutuuri (mina midagi peale uue pastaka ei ostnud) läksime kinno.
Camilad valisid välja filmi, mille nime ma ei mäleta, aga kus Abraham Lincoln
ajas vampiire taga ja tappis neid, et päästa Ameerika nende järjest rohkem
suureneva võimu alt. Päris huvitav oli. Kino saal oli palju väiksem, kui meie
kinod ja ekraan oli ikka päris tilluke.
Peale kino tahtsime koju minna. Kuna me olime võõras linnas, siis meil
ei olnud õrna aimu ka, kus võiks see bussipeatus olla, kust buss meid
bussiterminali viiks. Kõndisime siis jala terminali poole. Väljas oli meeletu
vihmasadu ja väga suur tuul. Oli saabunud suur torm ja meie olime selle keskel.
Ma arvan, et see kõndimine bussiterminali poole oli palju ohtlikum, kui teha
mingit ekstreemsporti esimest korda. Sellepärast pidime tegema ka vahepeatuse
ühes korterelamus ja hostema läks otsima kohta, kust tellida takso. Leidis siis
üle tee asuva suuure hotelli. Võtsime kõik neljakesi kätest kinni ja jooksime
üle tee. Ausalt, see tuul oli nii räigelt suur, et mul tahtis kapuuts jope
küljest ära lennata. Nööbid tulid juba lahti! Õnneks saime hotelli taga uksest
sisse ja meid juhatati regristreerimislaua juurde, kust telliti meile takso.
Taksoga saime bussiterminali ja sealt tulime juba bussiga õnnelike ja tervetena
koju! Ei tohiks küll nii öelda, aga minu jaoks oli see tormis jooksmine väga
naljakas..
Varjunud imelikud.
Kolmapäev 19.09.2012
See päev kulges rahulikult, sest väljas oli suur torm ja ohutum oli
mitte välja minna. Sorri vennas, aga ma pean nüüd natuke söögist veel rääkima.
Nimelt lõunasöögiks sõime me võileivagrillis tehtud võileibu. Olime tublid ja
aitasime hostõega neid valmistada. Hakkasime tegema, määrisime võid ja panime
sinki ja juustu ja siis küsisime Gabrielalt kas on hästi tehtud. Tema ütles
meile sellepeale, et või käib väljapoole. Ehk siis singi ja juustu alla või ei
käi. See oli minu jaoks väga imelik. Ka hostõe jaoks, sest tema pole neid varem
teinud. Ju see on siis mingi Uruguay kultuur, mida ma ju avastama tulingi.
Tegin endale veel ühe kolmnurga paari moosiga, sest vend kunagi õpetas ja mul
tuli selle hea asja isu peale! Pole vist kunagi varem nii palju kolmnurki
korraga ära söönud! :D
Edasine päev kulges voodis teki all soojas olles ja telekat vaadates.
Vahepeal kadus küll elekter ära, aga see meie tuju ei halvendanud, sest varsti
ta tuli jälle tagasi. Õhtul sattusime oma kiire kanalite vahetusega ka uudiste
peale ja seal ütles, et Manantialeses, Maldonados ja seal kandis oli kõige
suurem torm ja tuul üldse Uruguays. Tuule kiiruseks oli 150 km/h. Aga meie seda
ei märganud, sest meie istusime voodis teki all. Oli seiklusrikas päev!
Neljapäev 20.09.2012
Ütlen kohe ära, et ilm oli muutunud väga ilusaks, päike paistis ja ei
olnud väga külm. Hostõde otsustas peale lõunasööki teha mulle ja Camilale paar
tiiru Victori motikaga. Esimesena läks Camila ja mina jäin koju neid ootama.
Jõudsin vahepeal mitu korda riideidki vahetada ja neid ei olnud ikka tagasi.
Lõpuks nad siis tulid. Hostõel motikas käekõrval ja Camila selle ees rõõmsalt
kõndimas. Küsisin, mis viga, bensiin olla otsa saanud. Siis tuli Victor ja pani
motika jälle tööle. See vist oli lihtsalt välja surnud ja hostõde ei saanud
seda vist lihtsalt käima. See muide oli esimene kord hostõel motikaga sõita
peale tema matsu panemist enda motikaga, millel puudusid pidurid. Järgnes minu
kord motikaga sõita. Muidugi istusin hostõe selja taga ja peab ütlema, et ta
tõesti ei ole just kõige parem juht. Kord sõidab hästi aeglaselt ja kord
kiirendab seal, kus seda vaja ei oleks. Peale selle vingerdas ta päris palju.
Aga kuna see motikas oli nii vana, siis mäest üles see sõita ei jõudnud. Mina
pidin minema motika seljast maha ja jala üles kõndima. Hostõde aitas jalgadega
kaasa, et motikas jõuaks üles sõita. Mina võitsin! Tulime koju ja varsti
läksime mere äärde.
Seekord oli mere ääres toredam. Korjasime merekarpe ja vaatasime
kaunist lainetavat ookeani. Nägime ka surnud pingviini ja muude loomade luid.
Pingviinist oli täitsa kahju. Mulle pingviinid meeldivad. Aga mis teha, selline
on meie elu. Aga siis juhtus midagi väga toredat! Sain oma emmelt-issilt
Eestist kõne. Oli väga hea kuulata nende hääli üle pika aja! Ja ajastus oli ka
parim!
Surnud pingviin. Vabandused nõrganärviliste ees!
Mõni karbike.
Taamal vahvad surfikunnid.
Tõestusmaterjal, et me ikka olime ookeani ääres.
Koju tulles käisime kohalikust pagariärist läbi ja ostsime kaks pitsat
õhtusöögiks. Muidugi ei olnud nendel pitsadel midagi peale tomatikastme muud
peal, aga kõike saab ju ise panna. Üks pitsa maksis 40 peesot (u. 1,5 euri).
Jõudsime olla natuke aega kodus ja siis tekkis hostemal idee minna mere äärde
matet jooma ja küpsiseid sööma. Tegime seda. Peale meie olid seal veel
surfarid, kes külma mitte kartes meres laineid püüdsid. Kui aus olla, tekkis
endalgi soov ükskord surfamist proovida. Tundus väga mõnus. Istusime ja vaatasime
neid umbes poolteist tundi.
Kodus tagasi, meie kolmekesi puhkasime, hostema hakkas süüa tegema.
Lõikas seal kööginurgas paprikat, aga siis pidi poodi minema midagi ostma. Mina
kavalpea varastasin samal ajal ühe viilukese paprikat ja Camilad tegid selle
peale kohe „iiuuuuuu!!“. Ma ei saanud algul üldse aru, mis värk. Siis nad
ütlesid, et siin maal nemad niimoodi paprikat ei söö. Nad söövad seda ainult
siis, kui see on mingi toidu sisse pandud. Mul vajus karp lahti. Paprika on ju
lihtsalt vastapandamatult hea ja mulle ei jõudnud üldse kohale, et mis mõttes
nad ei söö paprikat.. Kui ma neile ütlesin, et Eestis süüakse väga tihti
niimoodi paprikat, siis nad imestasid ikka väga. Mingi väga kahtlane hetk oli
see.
Reede 21.09.2012
Hommikul ärkasin, hostõde oli juba üleval ja Camila magas veel. Läksin
siis hommikust sööma ja hostõde rääkis mulle, et Victor on Camila peale väga
pahane. Põhjus siis selles, et kui me eelmisel õhtul pitsat sõime, siis mina
sõin 1/3, hostõde ka 1/3, aga Camila sõi üksi terve pitsa ära. Seega jäi
Victorile ja Gabrielale kahe peale 1/3 pitsat. Camila üldse sõi väga palju.
Kuna see pere siin ei söö õhtul väga palju ja nad teevad kohe vähem süüa, siis
Camila ja minuga on vastupidi. Meie oleme harjunud sööma õhtuti rohkem. Mina teadsin
seda juba ja püüdsin ka teistega arvestada. Peale selle, kohe pärast söömist
minnakse siin magama ja täis kõhuga ei ole väga hea magada. Aga Camila sõi
õhtuti ikka päris palju ja see pahandas teisi väga. Victor ütles hostõele, et
rohkem ta Camilat siia ei luba.
Enne lõunat mängisime Camilaga natuke korvpalli ja muidugi pakkisime ka
oma kohvrid juba ära, sest järgmine päev on lahkumine JUBA kell pool kaks
päeval ja siis enam ju ei jõua. Minu jaoks on see natuke imelik, et kohvri peab
nii varakult ära pakkima. Aga no tegin nagu kästi!.
Peale lõunat kõndisime taaskord mööda rannaäärt ja läksime linna poole.
Ilm oli väga ilus, päike paistis, aga natuke külm oli ikka. Kõndisime päris
pika maa maha. Külastasime linnas ka kahte riidepoodi, kus hinnad olid ikka
väga suured. Siis külastasime ka mingi tüübi kunstigaleriid, kus olid päris
ilusad ja huvitavad maalid. Käisime veel ka toidupoest läbi ja tulime bussiga
tagasi koju. Panime ostud ära ja läksime Camiladega uuesti randa. Igaüks leidis
seal oma nurgakese, kus olla. Mina ja Camila korjasime merekarpe ja kirjutasime
oma nimesid liivale. Hostõde otsustas eelmisel päeval raamatut hakata kirjutama
ja tema tegeles sellega. Veetsime niimoodi rannas peaaegu poolteisttundi, siis
tulime koju ja algas mõnus teeaeg. Teed ma jõin seal ikka väga palju. Päevas
vähemalt 2-3 korda! Aga külm oli ja tee on heaaaa!
Hahahaaa!! Vahva pood, mis? Soovib keegi miskit osta sealt? Võin teile
midagi väikse tasu eest tuua.. :D
Tere hommikust pidime ütlema juba kell kümme, sest oli vaja hommikust
süüa ja siis varsti juba lõunat ka. Peale hommikusööki, mõni minut enne
ühteteist, istusin ja olin valmis lahkuma. Camilad olid läinud kuskile välja,
ei teagi, kus nad käisid. Hostema ainult koristas. Isegi, kui enam midagi
koristada ei olnud, leidis ta miskit puhastada.
Peale lõunat olime veel natuke kodus ja vaatasime filmi nimega „Apollo
13“, mis telekast tuli. Siis saabus aeg lahkumiseks ja läksime bussipeatusesse
bussi ootama. Natuke naljakas oli, sest me ootasime seda rohkem, kui pool
tundi. Millegi pärast ei tahtnud meie bussike tulla. Õnneks pärast pikka
ootamist ta ikka tuli ja me jõudsime isegi õigel ajal bussiterminali.
Bussis, mis viis meid Punta del Estest Minasesse, netti ei olnud. Oi,
olin kuri. Mõtlesin, et magan veidi, aga kuna me sõitsime valges, siis oli väga
põnev aknast välja vaadata ja seega magamisest ei tulnud midagi välja. Ma vist
ei ole veel kunagi nii ilusal maastikul bussiga sõitnud. Kõigepealt sõitsime
mööda mere äärt ja siis varsti algasid mäed ja me sõitsime ainult mäest üles ja
alla ja üles ja alla. Üliilus oli!
Siis jõudsime koju ja muidugi ei veetnud me seda õhtut vaikselt ja
rahulikult. Meile tulid külla Cecilia, Evangelina ja Manuel. Vanaema oli jälle
küpsetanud ülihäid kooke ja õhtuks sõime veel tema tehtud pitsat. Pool
kaksteist otsustasin minna magama, aga magamisest ei tulnud väga midagi välja,
sest Camila on ikka väga kõva häälega..
Selline oli minu seiklusrikas vaheaeg!
Tsauki!
23.09.2012
Tere pühapäevast!
Täna pidin olema suur laps ja ilma Camilata hakkama saama. Tema läks
oma poisi ema sünnipäevale ja muidugi mina ju kaasa ei lähe. Aga mul oli
sellegi poolest väga tore päev.
Pärast lõunasööki läksime Camila tädi, tädi mehe ja Lucianoga (tädi
poeg) ühte siin lähedal asuvasse parki. Siinsed pargid on sellised, kus on
basseinid ja lastele mänguväljakud ja söögiputkad jms. Sellesse parki sisse
saamine maksis 90 peesot auto kohta. Park oli mäe otsas ja see oli väga suur.
Ühest kohast avanes väga ilus vaade orule ja vastas mägedele. Pargis oli veel
muidugi bassein, laste mänguväljakud ja veel olid seal võrgu-, jalka- ja
korvpalliplats. Peale selle asus seal pargis veel hotell ja veel mingi maja,
kus oli kaks restorani, palju mänguautomaate ja pood. Mänguautomaadid olid
muidugi need, mis lastele mõeldud. Peale selle pargi külastust läksime teise
parki, kus ma juba ükskord käisin peale pidžaamapidu Evangelina juures. Seal
olid kitsed ja paabulinnud ja hirved. Seal me väga kaua ei olnud ning juba
varsti tulime koju tagasi. Ja varsti läksin linna, kus kohtasin oma vana head
hostõde, Evangelinat ja Manueli ning olime nendega natuke aega väljas.
Ilus kell pargis. Ja muide, näitas täitsa õiget aega!
Bassein. See ei olnud küll väga puhas, aga praegu on ka siin veits külm
veel, et sinna ujuma minna.
Üks tüüp oli hõivatud tammi ehitamisega. Pole küll parim pilt, aga
loodetavasti saate aru, et pildil on üks väike loomake vees.
Ilus linnuke
Homme peame jälle kooli minema ja seda me teeme seekord Camila
motikaga. Ta sai selle nüüd parandusest kätte ja nüüd võib sõitmine alata.
Peale kooli loodan saada internetti ja loodetavasti lähme läbi ka kohalikust
spordiklubist, et leida mulle mõni trenn. Väga tahaks kuskile trenni minna, aga
siinsed noored vist ei käi väga trennis, mis on kurb.
Selline rahulik päev minu vahetusaastal!
Olge tublid!
Proovin kunagi jälle siia saada!! :)
No comments:
Post a Comment