PIDUUUU!!

30.09.12

Tere! Olen natuke maha jäänud oma päevade kirja panekuga, aga olge mureta, te saate kõigest nüüd teada.

Neljapäeval läksime siis Manueli juurde internetti. Olin seal kolm tundi ja seitsmest pidi hakkama minu hispaania keele tund. Pool seitse olin endiselt Manu juures ja keegi mulle järgi ei tulnud. Üksi ma ju koju ka kõndida ei tohtinud. Algul ütles Camila mulle, et Gabriela tuleb järgi, aga ta ei tulnud. Kümme enne seitset jõudis lõpuks Camila sinna ja me hakkasime kodu poole kõndima. Viis minutit peale seitset jõudsime koju, aga Patriciat (minu hispaania keele õpetaja) ei olnud. Vanaisa ütles Camilale, et Patricia oli siin ja ta oli meid 15 minutit oodanud ja lõpuks ära läinud. Oii, kui paha tunne mul tekkis. Kartsin väga, et ta on mu peale maruvihane ja kindlasti ei ole minuga järgmistes tundides nii sõbralik, kui siiani on olnud. Kui üldse tuleb järgmisi tunde. Tegin siis endale teed ja istusin laua taha, tuju muutus äärmiselt halvaks ja suur masendus tuli peale. Camila läks linna oma kutile järgi, kes meile pärast külla tuli ja mina olin koos Gabriela ja Ramoniga (vanaisa) kodus. Neil mõlemal oli karjumist palju ja ilmselgelt olid nad pahased. Mina istusin vaikselt ja jõin oma teed. Tundub, et Ramon oli kohe väga kuri minu peale, sest ta hakkas minuga isegi pahandama. Ja siis otsustasin oma tee ruttu kurku kallata ja peitsin ennast paarikümneks minutiks vannituppa. Tuli pisar, tuli teine ja tuli kolmaski. Olin väga kurb, sest tegelikult ei olnud ju mina süüdi, et me hilinesime ja selline asi juhtus. Nemad on ju need, kes mul üksinda kõndida ei luba. Ma oleks ikka palju varem koju tulnud oma õpetajat ootama, aga mind ju röövitakse kohe ära või siis jooksen kohe Eestisse, nii kui üksi jään (nemad kardavad, et kui ma üksi olen, siis ma tahan kohe Eestisse koju ära minna).. Ma tõsiselt loodan, et nad varsti lubavad mul ka üksi kõndida kuhugi. Mulle ausaltöeldes ei meeldi vangis istuda. Ja kui ma olen kodus üksi ja ma ei või suurest igavusest välja kõndima minna, siis mul tõesti tekib suur masendus ja ma tahan koju.. Ja viimasel ajal on palju juhtunud, et ma olen üksi kodus, mul ei ole siin midagi teha, Camila on linnas kuskil ja tuleb lubatust ikka palju hiljem koju ning mulle sellest teada ei anna. Selline ei ole vahetusaasta, mida ma kogeda tahaksin, et passin lihtsalt üksi kodus ja mängin arvutis kaarte.

Igatahes, peale natukest aega vannitoas olemist tulin välja, sest Camila jõudis ja pisar ka otsustas enam mitte tulla. Läksin istusin kööki nende juurde ja varsti tuli sõnum Patricialt, et kas ma saan reedel varem tundi teha. muidugi vabandasime ette-taha tema ees ja minu õnneks ta ei olnud üldse pahane..

Reedel jäi meil esimene tund ära ja saime natuke hiljem kooli minna. Sinna jõudsime aga ikkagi 20 minti varem ja kui mina jõudsin, siis ma Camilat ei näinudki kuskil. Otsustasin siis tubli olla ja keelt õppida. Sellest tuli huvitaval kombel ka suur tuhin ja ma lõpetasin õppimisega koolipäeva lõpus. Kuna aga neid sõnu, mis ma kolmapäeval sain, on nii palju, siis praeguseks on nad enamus mul meelest läinud.. Peale kooli läksime Camila endisesse kooli, kus ta pidi rääkima ühe tüdrukuga, kes kutsus ta laupäeval enda 15-aastase sünnipäevale. Temalt oli vaja küsida, kas ka mina võin sellest peost osa võtta. Teda aga koolis ei olnud. Õnneks sai Camila ta telefoni numbri.

Paljud teist vist ei tea, aga siin tähistavad tüdrukud oma viieteistkümndendat sünnipäeva nagu Ameerikas tähistatakse kuueteistkümnendat. Selga pannakse uhke printsessikleit (enamasti nagu valge pulmakleit), tähistatakse väga suurelt (Camila omal oli 200 külalist) ja uhkelt (palju, palju kaunistusi), toimub tants ja trall ning kindlasti ei puudu peolt ka suur-suur tort. Veel tehakse enne pidu sünnipäevalapsest palju pilte profesionaalse fotograafiga ja peol on siis need pildid väga suurelt seina peale riputatud. Peo alguses tantsib tüdruk ka kõikide meessoost isikutega, kes peol on, valssi. Esimesena muidugi oma isaga. Ja peo jooksul vahetab tüdruk ka kleiti, sest kui alguses on ilus pikk valge kleit seljas, siis pärast diskotada sellega on ju väga halb, niiet see vahetatakse lühema uhke kleidi vastu.

Selles koolis olin ma taaskord uus mänguasi, mida kõik uudistama tulid. Ja muidugi ei puudunud ka sealt kommentaarid nagu „I love you“, „You are beatiful“ jne.. Olime siis natuke seal, kuni Camila oli kõigiga suhtlemise lõpetanud ja siis tahtsime minna Gabriela töö juurde, et sealt mõned asjad võtta. Kõndisime mööda tänavat ja ühe bloki juures seisis politsei, kes hoidis teed kinni. Me läksime neist rahulikult mööda ja kõndisime mööda seda teed edasi. Kui olime juba selle bloki lõppu jõudnud, käis ilge pauk ja ma muidugi ehmatasin selle peale kõvast. Nimelt sellel tänaval parandati midagi elektriga seoses ja elektrikud tegelesid nende elektrijuhtmetega, mis üle tee ripuvad. Aga midagi vist läks valesti, sest täpselt meie ees läks ühel mehel juhe katki, see tegigi seda pauku ja kui ma seda nägin, siis see juhe oli tõesti elektrit täis. Ta oli täiest valge ja helendas. Seega olime Camilaga surmast mõne meetri kaugusel. Keerasime kohe otsa ringi ja läksime tuldud teed tagasi ehk siis ringiga Gabriela töö juurde.

Siis pidime minema järgi Camila motikale, mis oli taaskord paranduses, aga teise onu juures ja seekord saime selle kiiremini kätte (päevaga !!). Pidime päris palju selle mehaaniku juurde kõndima, aga kui motika kätte saime, olime õnnelikud. Sõitsime otse koju ja varsti hakkasime lõunatama.

Üks naljakas juhtum oli lõunatamise ajal ka. Mulle öeldi, et ma võtaks kapist taldrikud välja. Läksin siis neid võtma sealt kapist (kapp ise asub põranda ligi) ja kui ma olin need taldrikud sealt kapist kätte saanud ja tahtsin kapi ust kinni panna, siis ma kukkusin ümber. Õnneks ma kükitasin ja mul kadus lihtsalt tasakaal ära. Ja õnneks taldrikud jäid terveks, aga minul oli ikkagi väääga naljakas. Muidugi Gabriela oli kohe paanikas, et kas mul läks pilt eest ära või et minuga juhtus midagi paha, aga jahh.. Mul lihtsalt kadus tasakaal ära ja ma sain naerukrambid :D.

Peale lõunat ja peale minu hispaania keele (Patricia ei olnud kohe üldse pahane mu peale! Kui tore!!) ja Camila inglise keele tundi pidi Camila mulle järgi tulema ja me pidime koos ujumistrenni ja sünnipäeva jaoks asju ostma minema. Käisin veel pesus ära ja seadsin ennast voodi peale ootama. Camila pidi viiest lõpetama ja kell oli pool neli. Ootasin siis tunni ja ootasin teisegi. Lõpuks ta tuli koos Agustiniga. Küsisin siis, et miks ta ei tulnud, sest ilmselgelt oli selleks ajaks juba väga hilja poodidesse minna. Tuli välja, et Camila jõudis kaks blokki oma motikaga sõita ja siis see jäi lihtsalt seisma. Ja enam tööle ei läinud. Niisiis kutsus ta Agustini endale järgi, kes ta koju tõi ja motikas saadeti taaskord parandusse. Minu arust on juba odavam uus motikas osta, kui lasta seda igapäev parandada...

Tegelikult olin ma Camila peale päris pahane, sest taaskord pidin ma istuma üksi kodus, tema oli kuskil linnas ja mina ei teadnud sellest midagi, et ta hiljem tuleb. Ta oleks võinud vähemalt sõnumi saatagi, et ma teaks, mida oma päevaga edasi teha.

Ja siis jõudis kätte laupäev. Meile olid külla tulnud Camila tädi ja tema mees. Väga-väga toredad ja elurõõmsad inimesed. Nad olid väga huvitatud Eestist ja meie elust ja nad tegid väga palju nalja. Hommikupooliku veedsimegi vanaema köögis teistega vesteldes. Oli tore perekondlik aeg. Vanaema tegi samal ajal ka tortafritasid ja lõunasööki niiet jutustamise ajal sai päris palju näksitud. Lõunaks sõime ravioole ja palju-palju jäätist.

Kell kolm algas minu keele tund, mis seekord oli väga huvitav. Õppisin eessõnu ja seoses sellega ka küsimusi nagu „Kuhu sa täna minna tahaksid?“ ja „Mis sa täna teha tahaksid?“. Ma sain tänu nendele küsimustele vastamisele väga palju Minasest ja Uruguayst teada, sest iga vastuse kohta oli tal palju lugusid rääkida. Väga tore oli!

Ja siis, kell neli juhtus ime! Ma olen seda juba kolm nädalat oodanud ja nüüd ta siis tuli. Camilale tuli lõpuks kõne sellest firmast, kes meile netti ei ole andnud. Pidin korra oma keele tunnist lahkuma, et aidata Camilat oma arvutiga, mis kohati on eesti keeles. Ehk siis panin arvuti tööle, tegin neti lahti, kirjutasin aadressi sisse ja läksin tagasi tundi. Kuna Camila kutsus mind endale appi inglise keeles, siis kohe sain Patricialt õpetuse, et Cam oleks pidanud hoopis nii ütlema, ehk siis hispaania keeles. Ja kohe lisandusid sellele veel paar lauset, mis mul tuleb nüüd selgeks õppida. Siis sai meie keele tund läbi ja ma läksin uuesti Camila juurde, kes eniselt pusis selle internetiga. Ja siiiiis, nagu võluväel oligi minu arvutis internett ja mul on see siiani!!! Oi, kui õnnelik ma olin. Kohe tuli kõne emmele-issile, kes vist ka olid rõõmsad.. ma arvan. Rääkisime mõne minuti juttu ja siis pidime juba Camilaga linna minema mulle kingi ostma kleidi jaoks, mida sünnipäeval kandsin. Camila oli veel pätt ka, sest ta salvestas tervet minu kõnet ema-isaga. Talle vist väga meeldib kuulata, kuidas eesti keel kõlab. Aga pooleteise aasta pärast oskab ta seda juba ise ka, kui kõik hästi läheb :).

Niisiis, läksime poodidesse. Otsisime kõik kingapoed läbi ja õnneks siiski ühe normaalse paari leidsingi ja ostsin need ära. Täitsa lõpp, kuidas ei leidu siinsetes poodides normaalseid kingi. Ajas natuke marru. Kindlasti on ka see, et mina olen väga valiv, aga Eestis on ikka palju rohkem selliseid kingi, mis võiks mulle meeldida. Ja minul oli vaja selliseid kingi, mida ma saan kanda peol ja lihtsalt tänavakingana. Tegelikult need kingad, mis ma ostsin, meeldivad mulle väga ja on täpselt sellised nagu vaja! :) Ja emme oli ka muidugi rõõmus, kui neid minu veebikaamerast nägi, sest nüüd on tal järgmine paar kingi, mida minult röövida.. Oeh, kallis emmekene.. Vaata, et sa minu roosasid kingi ei puutu!!!

Peale poodlemist läksime Eugenia (loe: euheenia) juurde, sest kätte jõudis „teeaeg“ ehk „hommikusöök nr.2“. Meie jõime šokolaadi piima ja sõime valgeid oreo küpsiseid, mis ei ole üldse nii head, kui originaalid. Vaatasime veel üle, mida tema kannab sellel suurel sünnipäevaläbul ning ta tegi veel meile kõigile maniküüri ka ja siis tulime koju. Kodus tegime pesu, võtsime oma asjad ja läksime Evangelina juurde ennast peoks sättima. Siin on selline komme tüdrukutel minna enne pidu kellegi juurde ennast valmis seadma. Mõnikord isegi süüakse/juuakse enne, aga meie seda seekord ei teinud, kuigi kõht oli päris tühi.

Ja siis jõudis kätte peoaeg. Mina olin muidugi põnevil, sest ma ei usu väga, et ma rohkem saan kuskile sellisele peole. Camilal ei ole lihtsalt sellises vanuses sõpru nii palju. Aga mine tea, äkki naeratab kunagi õnn. Pidu toimus väga ilusas kohas mäe nõlval, kust avanes super vaade Minasele. Öine tuledes Minas on ikka päris ilus, aga eks iga öine tuledes linn ole ilus, kui seda kuskilt eemalt kõrgelt vaadata. Ukse peal seisis muidugi turva, kelle käes oli nimekiri pidulistega. Saime edukalt sisse, Evangelina veel valetas oma nime kohta ja valis nimekirjast suvalise nime, mida ta esimesena nägi, aga vähemalt mina ei valetanud ja olin ilusti nimekirjas olemas. Peol oli juba päris palju rahvast ja üsna kohe, kui meie sisse astusime hakkas tants ja trall pihta. Kohalik DJ keerutas plaati ja kohalik showonu rääkis midagi minule arusaamatut mikrofoni. Muide peole me jõudsime alles kell üks. Siin on kombeks nii, et kui öeldakse, et pidu algab kell 10, siis normaalne aeg sinna jõudmiseks on umbes 12. Viskasime ka siis muusika rütmis jalga ja tegime isegi paar keerutust. Vahepeal käis ettekandja ka tantsurütmis oma kandikuga meie vahel ringi, millel olid kord salatitaldrikud, kord ravioolid mingis kastmes ja kord hamburberid. Ravioolid olid külmad, aga hamburger oli üsna njammi, kui tomat sealt välja oli võetud :D. Ja siis toodi sinna tantsuplatsile suur käru, millel oli peal igasuguseid kommisorte. Muidugi oli kohe tunglemine suur, aga algul ei lubatud kellelgi ühtegi kommi võtta. Mina suutsin ennast trügida täpselt käru ette ja oma väljavalitud kommide juurde. Mis te arvate, mis kommid need olid..?? Kes arvas, et lutsukad, eksis. Kes arvas, et vahukommid, eksis. Kes arvas, et m&m kommid, palju õnne, te tunnete mind väga hästi. Ma ei teadnud, kas kommide võtmine oli selleks ajaks lubatud, aga minu käsi jõudis m&m kommikaussi esimesena ja tuli sealt välja ikka väga suure kuhja kommidega. Lisaks võtsin veel mingeid mininööbikomme, mis ei olnud m&m-id, aga olid mingid teised ülihead. Need olid väikse paki sees ja läksid mulle korraga suhu. Teised otustasid muidugi kommisõda teha ja väikestel lastel oli pärast tore sealt tantsivate hullude jalgade juurest kommikesi otsida. Üks tüüp võttis suure kuhja vahukommivardaid, niiet sain temalt ka seda maitsta. Igatahes, pärast oli suu väga magus. Siis toimus veel väike taantsing ning varsti ilmusid meie sekka inimesed totakate peoasjadega nagu kübarad, lipsud, pasunad ja muu säärane tilulilu ja siis nemad hakkasid neid kõigile pähe, käe ümber ja kuhu iganes toppima. Ja muidugi tulid sinna ka inimesed, kelle käes olid mingid aerosoolipurgi moodi asjad ja lasid nendest seebivahtu üle terve rahvamassi, niiet kui nad meis möödusid, siis me olime üleni valgeid latakaid täis. TORE! Tegelikult oli päris lõbus. Edasine pidu möödus meil istudes, sest jalad olid väga-väga valusad ja kingakesed hõõrusid. Uued ju, mis teha.. Me pidime juba vaikselt magama jääma, kui kell oli viis ja kätte jõudis tordiaeg. Kokku oli üheksa torti, millest üks oli hiiglaslik (umbes nagu pulmatort). See on siin sellistel pidudel täiesti tavaline ja arusaadav. Muidugi on kõik tordid dulce de lechega, sest nad ei panegi tordile muud vahele. Mina oleksin tahtnud proovida kõikidest tortidest väikse tüki, aga kuna esimene oli nii magus, siis ma teisteni ei jõudnudki. Aga see esimene oli ikka tõsiselt hea!!! Ja siis läksimegi koju, sest tukk tuli peale.

Natuke peolistest ka. Sünnipäeva laps nimega Stefani, kes algul minu kujutluspildis oli väike armas tüdruk saamas 15, oli väga pikk ja tüsedapoolsem ning nägi välja nagu 20-aastane. Ja tema kleit minule ei meeldinud. Sorri. Ja kuna ta vist otsustas ühe kleidi kasuks, siis see väga pikk ja valge kleit oli meie lahkumiseks alt väga pruunistunud. Ja Stefani ise tundus olevat suur korraldajatädi, sest kui ta mikrofoni kätte sai, siis ta ainult rääkis ja kohe väga kõva häälega. Siis, meie Evangelina tegi lähemat tutvust Camila ühe kauaaegse meessoost sõbraga. Ehk siis, kui enne kommimaratoni nad natuke rääkisid, siis peale minu tagasitulekut leidsin nad juba muselemast ja seda nad tegid terve ülejäänud meie seal veedetud aja. Tundus natuke kohatu, aga mis sa teed, noor armastus. Peol oli veel päris mitu väikest põnni. Ja kaks neist, üks väike poiss ja üks sama väike tüdruk, tantsisid kohe mitu tundi järjest koos ja nad olid lihtsalt niivõrd armsad. Nii, kui ma neid nägin, meenus mulle meie Libero mässude kevadkollektsiooni reklaam, kus need kaks armsat põnni purskaevu ääres olid. Nummimummid. Ja Barack Obama isiklikult oli ka peol. Okei, vist valetan, aga igastahes seal oli üks onu, kes nägi täpselt tema moodi välja. Ausalt. Kui ma teda esimest korda seal peol nägin, siis ma arvasingi, et see on Barack Obama.. :D

Aga üldiselt oli väga tore pidu. Mulle väga meeldis ja ma olen õnnelik, et ma sinna minna sain. Uus kogemus jälle juures!

Koju jõudsime kell kuus hommikul ja kell kaksteist ärkasime üles. Suhteliselt kohe pidime hakkame lõunat sööma, sest kell kaks pidime minema kooli auks korraldatud paraadile oma seebigrupiga. Koolil on see aasta sajas sünnipäev. Aga kella ühe aeg otsustasime siiski mitte minna, sest olime väga väsinud ja tahtsime puhata. Camilal oli vaja veel palju koolitöid teha.

Seega tänane päev on olnud üks suur vedelemine ja arvutis istumine, sest mul on ju INTERNETT nüüd!!! Oi, olen õnnelik!

See postitus tuli nüüd päris pikk, aga lugemine on kasulik! :)

Olge tublid, tsau!