Möll käib.

02.10.12

Kätte on jõudnud oktoober. Hämmastavalt kiiresti möödus september ja hämmastavalt kiirelt on möödunud terve siinoldud aeg.

Mis ma tegin eile? Koolis käidud, lõuna söödud, puhkepaus peetud, läksime linna ujumistrenni jaoks asju ostma. Uskuge või mitte, aga siin on ainult üks pood, kus müüakse selliseid asju nagu trikoo, ujumismüts ja ujumisprillid ja valik on väga väga kesine. Ja pood ise on ikka väga väike. Aga õnneks siiski saime oma asjad kätte ja läksime edasi poodlema ja mõnd uut riidehilpu uudistama. Kahjuks, väga kahjuks midagi huvitavat ei leidnud ja raha jäi alles. Teinekord, loodetavasti.

Ilm oli eile ikka väga palav. Kui muidu on olnud jäiselt külm ja seljas on neli kihti, siis eile pärastlõunal oli mõnus soe eestimaa suvi. Kraade ma ei oska öelda, sest meil lihtsalt ei ole kraadiklaasi, aga üle kahekümne oli kohe kindlasti. Peale poodides tuuritamist tahtsime koju minna ja meiega olid veel sellised inimsed nagu Barbara, Evangelina, Manuel ja Gonzalo. Kuna Camila otsustas linntulekuks jalga panna suht uued killerkontsad, siis väga palju ta kõndida ei jõudnudki, kui need juba hõõruma hakkasid. Seega koju pidime tulema taksoga. Ootasime taksot pool tundi ja siis, kui ta lõpuks saabus, ütles taksojuht meile, et ei ole nõus sõidutama rohkem kui nelja inimest ja meid oli viis. Mina olin lahkesti nõus jala koju minema ja olin seda peaaegu üksi tegemas, aga minuga samal ajal astus autost välja Manuel ja teda enam autosse tagasi ei lastud :D. Seega tulime kahekesi jala.

Istusime natuke aega siin ja siis pidime minema kohalike Olümpiamängude koosolekule. Kuna motika peal ei olnud nii palju kohti, kui vaja, siis otsustasin mina jätta minemata. Jäin koju Evangelinale seltsi, kes parasjagu istus minu arvutis facebookis ja ootas oma kaaslast, keda ta laupäeval sünnipäeval kohtas, et temaga siis suhelda. Minu arvutiga on siin nüüd üldse nii, et enamus ajast on ta teiste kasutuses. Õnneks jätkub veel siiski mul ka siin virtuaalmaailmas olemiseks aega.

Varsti tuli meile külla Agustin. Tema käib siin tavaliselt ilma põhjuseta ja seda ka seekord. Lihtsalt tuli külla. Ja peale selle, ta teadis, et Camilat ei olnud kodus sel hetkel, niiet ma ei teagi, miks ta üldse tuli. Meie olime Evangelinaga minu toas, tema läks kööki Gabriela ja Ramoniga jutustama. Tundus, et neil oli päris huvitav. Varsti tuli koju ka Camila, Evangelina lahkus ja mina liitusin köögi seltskonnaga.

Mitte keegi teine ei ole siin nii palju veel Eestist huvi tundnud, kui Agustin eile. Ta vaatas enamus pildid mu arvutist ja muidugi huvitas teda kõige enam ralli ja autod. Iga kord, kui mingi pilt sellel teemal ekraanile ilmus, jäi ta seda pikalt jälgima. Tore, vähemalt mõnda inimest huvitab meie elu seal kaugel! Siis ta tutvustas kohe mulle ka kohalikku rallit ja siinseid sõitjaid ja ralliapse. Ja muidugi ei saanud me mööda vaadata ka jalgpallist ja mängust, kus Eesti kaotas Uruguayle 3:0. Muide seda viimast tuletatakse mulle igapäev meelde.

Täna algas päev taaskord kaunilt. Läksime kooli, esimesed kaks tundi olid filosoofiad ja midagi erilist ei toimunud. Siis tuli füüsika, kus oli möllu jälle palju ja naermist oli veel rohkem.  Muide see Agustin käib meie klassis. Ta küll väga palju kooli ei jõua, aga täna ta oli olemas. See kooli mittejõudmise teema on tema jaoks tavaline, sest ta on istuma jäänud kolm-neli korda ja ei imestaks, kui see juhtub ka see aasta. Tema on ka inimene, kes mind koolis koguaeg sorgib või hispaania keeles solvab. Õnneks vahepeal on ta ka normaalne, nagu näiteks eile õhtul Eestiga tutvudes, aga tema külaskäik lõppes ikka meievahelise kaklusega/maadlusega. Sest, kui tema mind kiusab, pean ju mina muidugi samaga vastama. Ja nii me mõnitasime/solvasime/kiusasime üksteist ka terve tänase päeva. Vähemalt on midagi nendes tundides teha peale sõnade õppimise. Ja kõigil on muidugi naljakas. Meil ka! Keemia tunnis pidime hakkama tegema katseid ja kõik võtsid erinevaid aineid kooli kaasa. Aga kahjuks me katseteni ei jõudnud, sest tunni alguses otsustas Mariela (õppealajuhataja) klassi tulla uurima, kas keegi vabatahtlik tahab talle reedel appi minna. Muidugi Agustin saadeti tunnist välja selleks ajaks, sest ta otsustas Marielale näkku naerda. Kõigil jälle nalja palju. Aga sellest vabatahtlikusest me osa kahjuks võtta ei saa, sest me oleme Olümpiamängudel vabatahtlikud. Mariela suutis oma jutustamisega ära raisata poole meie keemia tunnist ja sellepärast ei jõudnud me ka katseid teha. Kurb.

Bioloogia tunnis otsustas Agustin minu taha istuda. Muidugi toimus palju sorkimist ja jorkimist aga kogu asi lõppes sellega, et ta lõikas ära mõned minu juuksed. Õnneks olid need väga tillukesed/lühikesed karvakesed juuste alumistest otsadest, aga siiski: keegi ei lõika minu juukseid ilma minu loata. Selle eest ta sai muidugi kõva keretäie, aga tänu sellele ma avastasin ka, et ma tõesti olen siis väga blond. Polegi varem niimoodi võrdlenud.

Bioloogia tunnist lahkudes ütlesin õpetajale tsau (siin öeldakse kõigile lahkudes tsau), kes naeratas väga kahtlase näoga mulle vastu, ja tulin klassist välja. Camila jäi veel natuke sinna kohmitsema ja peale tema oli seal veel mõni. Varsti ta tuli ja me suundusime koju. Hiljem Camila ütles mulle, et bioloogia õpetaja arvab, et mina ja Agustin oleme paar ja mitte mingi keeleprobleem ei saa tulla noore armastuse vahele. Eeem.. Et siis sellisena näevad õpetajad kahte koguaeg üksteise kallal nääklevat, üksteist sorkivat, üksteist solvavat ja üksteist vihkavat inimest.. Nojamh.. Ja kuna igas koolis on selline kuulujuturuum nagu õpetajate tuba, siis homme ja järgmistel päevadel saab koolis päris huvitav olema..

Peale kooli sõime lõunat. Ujumistrenni me täna ei jõudnud, kuigi algul oli plaanitd, sest Camila koer suri aasta tagasi ja täna oli tal väga paha tuju. Lõuna ajal toimus midagi kummalist. Kõigest ma muidugi aru ei saanud, millest räägiti, aga igatahes olin ma sattunud jälle seebiooperisse, kus oli käsil suur tüli. Kui kätte jõudis magustoiduaeg, pani vanaema maasikad taldrikuga lauale, millel oli lina ja laua kõrval seisis väike Luciano. Laua alt tuli välja koer nimega Tino, kes riivas joostes Lucianot, kes selle peale kukkus ja haaras kiirelt laudlinast, tõmmates maha laual olnud maasikad. Just enne seda oli saabunud majja vaikus, aga pärast seda läks taaskord karjumiseks. Millegipärast jäi süüdi Camila, sest vanaema karjus tema peale ja ta oli ikka väga vihane. Mind saadeti kohe oma koju maasikaid jäätisega sööma ja seda tuli samuti siia valmistama Gabriela. Camila jooksis enda tuppa voodisse ja kui ma teda vaatama läksin, leidsin ta nutmas. Magustoitu pidin ma sööma üksi.

Pärast rääkis ta mulle, mis oli toimunud. Nimelt kuna Camilal oli paha tuju, siis ta söögilauas väga ei rääkinud. Meil oli söögiks empanadade sarnane asi, aga see sisu, mis pannakse empanadade sisse (hakkliha, muna, juust) oli hoopis plaadipirukana valmistatud. Ikkagi oli minu arust väga hea. Kahjuks Camilale ei meeldinud ja ta ütles vanaemale, et järgmine kord tehku talle keedetud kartulitega nagu ta teeb seda vanaisale. Gabriela küsis selle peale, et miks alati talle (Camilale) eraldi toitu on vaja valmistada, kuigi Camila sööb alati sama toitu, mis teised. Pärast seda õnnetust Luciano ja maasikatega, hakkas vanaema Camila peale karjuma, öeldes talle, et kui Camila oma suhtumist ei muuda, siis ta ei ole enam vanaema juures teretulnud. Vot selline Ladina-Ameerika seep mul siin kodus. Veel ütles Camila, et enne minu tulekut oli neil siin koguaeg sõda. Nüüd nad on muutunud minu pärast rahulikumaks. Mainin, et minu jaoks ei ole see üldse rahulik ja ma ei kujuta ettegi, mis enne siin võis siis toimuda.

Edasine õhtu kulus vaikselt. Meile tulid külla Gonzalo (Camila poiss-sõber) ja meie klassivend, keda Camila aitas kirjanduse tööga. Mina veetsin oma aja lihtsalt vedeledes ja virtuaalmaailma külastades.

Oeh, sai pikk, aga oli ka palju, millest kirjutada.