25.08.2012

Mina siin! Tere!

Nii, eilne nostalgia õhtu... Ei olnud suurem asi.. Läksime ikka selle tüdruku juurde, mis siis, et vihma sadas. Seal olid veel mõned tüdrukud ja poisid. Arvutist pandi muusikat ja samal ajal lauldi kaasa ning tantsiti. Muidugi olid enamus laulud hispaania keelsed, kuid kuulsin ka mõnd tuttavat viisi.. Muide, hispaaniakeelne räpp on väga halb. Ärge kuulake, ei soovita!

Ma olin millegi pärast nii väsinud, et ei olnud üldse tuju seal olla. Väga külm oli ka. Läksime alles kell pool üksteist ja tagasi tulime juba kaheteistkümnest. Kogu pidu!

Täna magasin kümneni, sest kool jäi selle festivali tõttu ära. Kes enam ei mäleta, siis kordan üle: me peame siin laupäeviti koolis käima. Umbes kella üheni vedelesime niisama ja siis hakkasid seebitajad tulema. Tegime väikse hunniku rohelisi seepe valmis. Ehk siis poest ostetud seebid tükeldati väikseks ja sulatati ära. Siis pandi vormidesse tahenema ja nii valmisidki väga rõvedalt haisvad seebid :D. Ma ei kujuta ette, kes neid osta tahab.. :D Kahtlane.. Aga vähemalt oli meil lõbus. Nüüd siis jälle passime tühja ja varsti lähme pidžaama peole.

Mul on nii külm olla.. Ulme. Mul on mitu kihti riideid seljas, ma olen teki all ja mul on ikka nii külm.. Isegi meie talvel ei ole mul nii külm.. Tahaks sooja saada.. Väga.. Ja veel võtaks ühe õuna, ühe ploomi ja ühe ilma ussita hernekauna.

Olge ägedad!!

Teie mina.

26.08.2012

Nonii.. Peod peetud ja nädalavahetus möödas. Pidžaama pidu oli väga tore. Mängisime Playstationit, vaatasime kaks filmi ära ja rääkisime juttu. Filmide vaatamine siin on ikka väga nõme. Nad panevad kõik hispaania keelseks, niiet jutt oli filmile peale loetud. Ma ei saa pihta, kuidas nad saavad nii filmi vaadata, kui suu inimestel hoopis teistmoodi käib. Minu pärast pandi ka inglise keelsed subtiitrid alla. Ühes filmis inimesed veel laulsid ka ja siis laul tuli nende loomuliku häälega, aga jutt oli jälle teise häälega.. Väga häiriv minu jaoks.

Eilne päev oli mul saia päev. Hommikusöögiks sõin saia võiga ja moosiga. Lõunaks sõime mingeid pannkooke, mis olid täidetud mingi valge plöga ja maisiga.. Täitsa söödavad olid. Siis tõid seebitajad endaga kaasa kotitäie saiakesi, mille vahele oli pandud sink ja juust. Neid oli palju ja need olid väga head, arvestades sellega, et ma polnud ammu sinki/juustu saanud. Nemad siin peres ei söö vist võileiba singi ja juustuga. Kurb. Õhtul pidžaama peol sõime veel pitsat ja krõpsu. Nüüd ma ei kujuta ette ka, mitu lisakilo sellest päevast tuli. Kõik oli nii maitsev ja kõike tuli süüa :D.

Peol läksime umbes nelja aeg magama. Või no mina läksin. Teised tegid veel mingeid teste, mis nendes teismeliste ajakirjades avaldatakse.. Camila võttis neid ajakirju kodust ikka väga suure hunniku kaasa. Kuna mina neist midagi aru ei saanud, siis jäin tuttu ära.

Täna hommikul peale hommikusööki läksime parki kõndima. Selles pargis olid basseinid, laste mänguväljakud, kitsed, hirved, paabulinnud ja mingi lind veel, keda ma ei tunne.

Pärast parki läksime tagasi lõunat sööma – spagetid punase kastmega. Täitsa hea oli :). Ja peale lõunasööki viidi meid linnast natuke väljas asuvasse loodusparki. Siin Minases toodetakse pudelivett, mis on üle Uruguay kuulus. Seal siis asus selle tehas ja selle ümbrusesse oli tehtud kaunis pargike, kus pidid kasvama kõik taimeliigid, mis Uruguays üldse olemas on. Seal oli ka näha, kust see vesi tuleb. Täitsa ilus kohake oli. Kahjuks unustasin fotoka maha, aga ühel tüdrukul oli õnneks kaasas. Selle looduspargi lähedal asus ka väike lastele mõeldud ronimiskohake, kus oli veel pisike jalka väljak. Mängisime seal natuke aega võrkpalli. Kolmesed võistkonnad olid ja mina pidin need valima. Võistkondadele pandi nimed ka. Kuna teine võistkond oli hull One Directioni fänn ja nimetas oma võistkonna selle järgi, siis mina panin meie võistkonna nimeks Justin Bieber. Mitte, et ma Bieberi fänn oleks. Nimi sai valitud selle järgi, et need mõlemad on räiged jamad minu jaoks. Kahjuks me ei suutnudki välja selgitada, et kes siis võrguplatsil halvem on, sest koos olid kõik amatöörid. Võrkpalli kui mängu seal ei näinud.

Siis tulime koju ära ja nüüd istun taas siin väga külmas toas. Tüdruk, kelle juures pidu oli, omas nii mõnusat ja ilusat kodu. Neil oli isegi ahi, mis küttis toa soojaks. Väga mõnna oli seal olla.

Midagi ka tulevast nädalast. Homme, esmaspäeval pean minema üksi kooli, sest Camila peab arsti juurde minema. Saab huvitav olema! Järgmine nädal mingi aeg peaksid hakkama mul ka hispaania keele tunnid. YFU Uruguay on natukene juhm selles mõttes, et ma pidin neilt mitu korda küsima, et kunas mul need keeletunnid algavad. Algul öeldi, et uuri koolist, nemad teavad. Koolis aga öeldi mulle, et nemad ei tea midagi. Lõpuks, kui Camila helistas YFUle, siis öeldi, et nad otsivad mulle õpetajat ja järgmisest nädalast peaksid siis hakkama. Eks näeb, mis toimub.

Praegu kõik ja olge tublid!

A.

Uni all the time!

24.08.12

Tere siit nostalgia õhtult. Täna siis peetakse siin linnas suurt festivali ja iseseisvuspäeva. Pannakse vastavalt riidesse ja minnakse tantsima. Meie riidesse ei pane ja tantsima vist ka ei lähe, meie lähme lihtsalt peole.

Eile õhtul oli siis seal kultuurimajas saade, mis sarnanes meie superstaari saatele. Kõik kohalikud lauljad olid kokku tulnud – osad sakkisid, osad rokkisid. Enamus laulud olid hispaania keeles, aga õnneks sai kuulda ka paari inglise keelset lugu. Ühel korral laulis ka saatejuht. Ta laulis Michael Jacksoni laulu „Heal The World“. See esitus mulle absoluutselt ei meeldinud. Kurvaks tegi lausa. Kui see laul on suht selline rahulik ja kurva moodi, siis tema laulis seda nagu väike laps, kes just uue mänguasja sai ja nüüd rõõmust hüppab. Nojah.. Vähemalt oli laul hea. Kogu see saade oli seekord pühendatud nostalgia õhtule ja keegi seekord sellest saatest välja ei kukkunud. Aa.. Osadele lauljatele tulid selja taha nö tantsutüdrukud – 5 väikest tüdrukut, kes tegid koguaeg samu liigutusi, aga erineval ajal ja rütmi ei läinud neist ükski. Aga tublid tüdrukud siiski. Tore, et püüdsite! :)

Eile seal nostalgia õhtul tundsin ma ennast nagu oleks Justin Bieber kuskile algkooli sattunud. Nii laulude ajal kui ka laulude vahepeal karjusid meie taga istuvad poisid koguaeg minu nime ja I love you. Kui saade läbi sai ja koju tahtsime minna, siis mul oli tükk tegu, et motika juurde saada, sest kõik need poisid olid seal, karjusid mulle ja ei lasknud ära minna. Lõpuks, kui motikal olin, kogunesid nad selle ümber ja hakkasid pildistama. Õnneks suutis ema suht kiirelt sealt ära sõita, aga sellist asja ma enam kogeda ei taha. Nüüd sai mulle selgeks, et teen kõike selleks, et mitte kuulsaks saada :D. Nagu see peakski kunagi juhtuma :D.

Koju jõudes olin ma nii väsinud. Kell oli 12 öösel ja täna oli kool. Läksime kohe magama.. Aga täna oli koolis siiski väga raske olla. Kõige pealt oli meil ajalugu, siis mate ja siis kaks astronoomiat. Pärast seda tuli vaba tund ja kirjandustesse me enam ei läinud, sest õpetajat vist ka ei olnud, nagu ma aru sain. Aga astronoomia tund oleks kindlast väga põnev olnud, kui ma oleks midagi jaganud. Nad õppisid tähe sündimist. Sellest sain aru, sest õpetaja tõi mulle teiseks tunniks mingi väikse raamatu, kus oli sellest inglise keeles kirjutatud ja see oli täitsa huvitav. Aga mul oli väga räige uni peal, niiet ma väga ei süvenenud sellesse teemasse. Muud tunnid olid täiega igavad, ei hakka neist kirjutamagi.

Pärast kooli tulime koju ja tegime mingeid „üllatus hot doge“. Nii nad neid kutsuvad siin peres. Kõigepealt võtsime sellehot dogi viineri, selle ümber panime singi, juustu ja siis mingi asja, mis ahjus küpses nagu saialaadseks tooteks. Päris hea kiirtoit oli :D.

Kuna ma olin nii väsinud, siis ma läksin pärast sööki mingi ühe aeg pikutama. Pikutamisest sai midagi enamat ja ma ärkasin alles nüüd, kui kell on pool seitse läbi. Seega 5 ja pool tundi lõunauinakut. Pole paha!! :)

Varsti, ehk siis kümne aeg alles lähme siis kuskile peole. Meil kaks valikut – kui vihma ei saja, siis lähme ühe tüdruku juurde, kui vihma sajab, siis lähme Manueli juurde. Mina loodan, et vihma sajab, sest ma ei tunne väga neid tüdrukuid siin ja Manuel oskab inglise keelt ja mul oleks veits huvitavam, aga Camila loodab, et vihma ei saja.. Eks näeb.. :) Aga ma arvan, et ma pean leppima kaotusega.

Homme taas! Loodetavasti!

Adjos amigos!

Anni.

mu isamaa...

Hola sõbrad!

Täna juba 23.august ja neljapäev. Nädal tagasi lendasime lennukiga Uruguay poole. Küll läheb ikka aeg kiirelt. Varsti olen juba tagasi kodus.

Eile oli koolis esimesed tunnid filosoofia. Vääga igav oli. Teistel oli taaskord test, aga seda tehti kahekesi. Mina olin ühes grupis kolmas. Ja kuna ma asjast muhvigi ei teadnud, siis hakkasin sõnu õppima. Pähe küll väga midagi ei jäänud. Palju lihtsamini jäävad sõnad pähe, kui keegi õpetab mulle mingi sõna. Oskan nüüd öelda hispaania keeles veel seep ja must. Kolmas tund oli meil kirjandus, kus oli taas grupitöö mingi raamatu kohta ja ma pidin teiste vihikust copy-paste tegema. Pärast mulle tõlgiti ka natuke, et ma ikka aru saaks, mis ma kirjutan :D. Siis pidi tulema inka, aga see jäi ära ja peale seda pidi tulema mate, aga see jäi ka ära. Olin kurb, sest nendes ainetes oleks mul natuke huvitavam olnud..

Pärast toimus seebiäri koosolek. Mul oli seal suht ebahuvitav, sest ma ju ei jaga sellest hispaania keelest midagi.. Aga minust sai seal direktori assistent, ehk siis olen nüüd oma õe assistent. Votnii! Laupäeval tulevad kõik meie koju seepi tegema. Saab lõbus olema :D. Pärast miitingut läksime seepi ostma, aga poed olid lõunaks kinni. Kõndisime väga palju, aga seebi saime alles õhtul, kui läksime sõpradega peaväljakule juttu ajama. Enne sõpradega kohtumist käisime ka mingis arvuteid täis kohas, kus ma sain lõpuks Skype!! Olin õnnelik. See küll maksis, aga mina ei maksnud ja ma ei tea ka, kui palju see maksma läks. Camila ütles mulle ainult, et see on siin vääga odav ja kaardiga maksta ei saanud, seega ta maksis ise. Kui me sealt arvutimajast välja tulime, olid sinna ukse juurde maha jäetud kolm imearmast kutsikat, kes olid kasti sees ja nuuksusid. Mina oma suure koeralembusega jäin kohe neid sinna nunnutama. Kuna siin on koeri nii jõhkralt palju ,siis inimesed jätavad kutsikaid siin lihsalt tänavale. Neid ei ole kuskile panna, sest keegi ei taha neid.. Väga kurb. Emme, ma vist tulen vähemalt kolmekümne kutsikaga koju tagasi.. Mul hakkas neist niiiiii kahju.. Pärast tükk aega mõtlesin nende peale.. Hiljem, peale sõpradega jutustamist, pidi Camila minema klassiõe juurde oma joonestamist tegema. Kõndisime sealt arvutimajast mööda ja ma nägin, kuidas mingid väiksed lapsed need kutsikad endale võtsid. Aga nad võtavad need kutsikad ainult korra mängimiseks ja siis jätavad nad kuskile maha. Ja mul tuli jälle suur halastus peale.

Klassiõe juures oli tegelikult päris tore. Olgugi, et ma ei saanud midagi aru, mis nad räägivad, aga sellel klassiõel on väga tore ema, kes on ka väga hea kokk. Ta rääkis mulle oma algesises inglise keeles, et neil on mitu-mitu last. Üks neist oli 10-aastane tüdruk, kes joonistas mulle väga armsa pildi.

Nad tegid seda maailma kõige lihtsamat joonestamist kolm tundi. Väga ulme. Neil oli see vaja tänaseks joonestamiseks valmis saada ja nad väga ei osanud. Aga nende joonestamine on hoopis teistmoodi. Nemad ei tee teljestikku, nad ei kasuta peenjoont ega jämejoont jms. Nemad teevad kujundi harilikuga valmis ja siis teevad jooned musta markeriga üle. Ja lõpuks nad värvivad kujundi ära, tehes erinevad küljed erivärvidega. Ei tea.. Nad mingid imelikud.

Mõni päev tagasi selgus, et siin käiakse ka laupäeval koolis. Võiks ju teha nädala sees neli tundi rohkem, et siis saaks laupäeva ka vabaks, aga ei..  Õnneks on laupäeval meil kaks inkat ja kaks matet, niiet on vahva hommikupoolik.

Täna olid siis esimesed tunnid joonestamine, kus ma tegin siis oma vihikusse sama kujundi, mis nad tegid eile seal klassiõe juures. Kulus umbes 5 minutit :D. Tundsin ennast räige profina seal. Siis mõtlesin, mis edasi teha, sest teised pidid sellest kujundist veel teisele paberile ka ruumilise vaate tegema. See paber, millele uus tehti, oli läbipaistev ja see pandi eelmise paberi peale, niiet tehti copy-paste. Mina ei saanud aru, miks see vajalik on. Kui ma oma 5-minutilise kujundi valmis sain, mõtlesin, et olen kaval ja lõikan selle kujundi mõtteliselt pooleks ja joonestan siis paberile. Kui see tehtud sai, siis tegin sellest kujundist veel ühe ruumilise pildi, kust lõikasin veerandi ära, aga see jäi mul pooleli, sest tund sai läbi. Järgmised kaks tundi olid füüsikad, kus esimeses tunnis ma ei saanud midagi aru ja teises tunnis otsustasid õpilased hakata sõnamängu mängima. Oli kaks võistkonda, sõna võis seletada kaks minutit kuni äraarvamiseni ja teemaks oli filmid. Kõik karjusid sel ajal nii räigelt, et ma hoidsin kõrvu täiega kinni ja passisin seal omaette.. Aru ma ju midagi ei saanud... Taaskord.. Pärast füüsikat tuli ajalugu, kus teised said tööd kätte ja koos arutati vist need tööd läbi. Juttu oli palju ja arusaamist vähe..

Aga nüüüüüüüüd põneva osa juurde... Täna sain mina kuulsaks. Minult tuldi ajalehe jaoks intervjuud tegema ja isegi pilti tehti. Kindlasti üritan endale ka lehe sebida.. Mõelge ise.. Mina ja Uruguay ajalehes!!! :D Olen uhke!

Kuna neil on laupäeval iseseisvuspäev, siis kooli ei ole ja toimub mingi festival. Linna peal sõidavad juba mingid autot, millel on suured kõlarid peal ja kuulutavad seda festivali. Festivali teemaks on iga-aastaselt nostalgia õhtu. Eks näeb, mis saab. Reede õhtul tähistatakse ja meid on ka juba väga paljudesse kohtadesse kutsutud tähistama ja me ei ole veel suutnud otsustada. Laupäeva õhtul toimub aga pidžaamapidu kuskil kellegi juures. Pidžaamapidusid pidi siin vääga palju olema ja samuti on siin väääga palju festivale. Ehk siis pidu peo otsa!! :D

Ohjummel.. Pidin eile natuke ka piinlikust tundma, sest mult küsiti meie hümni esimesi ridu. Ma ütlesin neile kaks esimest rida ja nad jäid sellega väga rahule. Pärast hakkasin mõtlema ja mul ei tulnud enam hümni sõnad peale kahte esimest rida meelde.. Katastroooof!!!  Peab üle vaatama..

Täna lähme õhtul poole kümnest kultuurimajja (vist oli see koht), kus toimub mingi saate lindistus ja Camila kaks sõpra vist esinevad seal. Polegi täpselt veel aru saanud... Räägin kunagi täpsemalt!

Ilm on meil praegu väga soe. Juba hommikul oli. Ei pidanudki nelja kihti riideid selga panema. Võis ainult pluusi ja kampsiga minna. Tore! Päike ka paistab ja elu on lill! Šokolaadi tahaks ainult.. :) Õnneks mul kapis veel on!

Pildid ma panen üles siia:

Teie Anni!! :)

Musi-kalli-pai!

Olen siiski veel olemas!! :)

Tsaukipauki!

Mõnda veel orientatsioonist. Eile päeval ehk siis viimasel orientatsiooni päeval käisime mere ääres, mis tegelikult oli vist jõgi..  Ei tea, ei saanud väga hästi sellest aru.. Igatahes mere ääres me kirjutasime taaskord kirjad (tegime seda ka Eesti ELOl) iseendale, kuhu kirjutasime, mida me ootame oma aastalt. Need me saame aasta lõpus tagasi. See meri on seal tänava ääres ja samal ajal, kui meie kirjutasime, läks sealt mingi jooksu maraton mööda ja muidugi me hakkasime kaasa elama, aga üsna varsti me siiski tüdinesime sellest. Pärast kirjade kirjutamist pidid osad vahetusõpilased ära minema, sest nad elavad rohkem põhja pool ja nende bussid sõidavad väga kaua. Meie kõndisime veel mööda mere äärt ja nautisime ilusat ilma. Sel päeval oli nagu tõsiselt palav. Meie suvi. Väga kantis värks selles mõttes, et neil on talvel sama soe, kui meil suvel.

meie mere ääres olemas

Kõik VÕP-d Uruguays :)

 



Rääkisin natuke juttu ka ühe yfukaga, Santiago on nimi. Ta käis üks aasta Eestis interniks ja ta rääkis mulle kõigest, mis talle siin meeldis ja mis ta siin tegi. Tegelikult üldse kõik yfukad teavad siin Eestist hullult palju ja mõned neist oskavad isegi natuke eesti keelt. Päris huvitav oli siin Uruguays rääkida võõramaalasega eesti keeles. Ma pole sellist asja varem kogenud! :) Santiago rääkis mulle ka liiklusest, et miks see nii hull on. Siin saavad inimesed juhiload kätte imelihtsalt. Näiteks tema õppis hommikul ja õhtuks olid tal load käes. Ja arvatavasti sellepärast on siin nii palju õnnetusi. Ta ütles mulle, et iga 17 tunni jooksul on üks inimene Uruguays, kes liikluses surma saab ning 90 inimest, kes saavad liikluses vigastada. Päris hull värk on tõesti.

YFU Uruguay kontoris töötajad ehk siis need kõige tähtsamad ninad. Keskel on Santiago.

Kui me hostelisse tagasi jõudsime, algas lõuna. Sõime hamburgereid, mis me ise valmis tegime. Kahe saia vahele panin siis sinki, juustu, salatilehe, ketšupit ja majoneesi ja see oli nagu parim burger maailmas!!! :) Ükski kiirtoidu söögikoht ei anna nii head burksi. Ahjaa.. Mu isa-ema oskavad ka sama head burksi teha!! Kõige paremad üldse! :D Pärast sööki oli väike puhkeaeg ja siis läksimegi juba bussijaama, et hakata sõitma oma perede poole. Need, kelle pere on Montevideos, neile tuldi muidugi hostelisse järgi. Bussijaamas jätsin teistega hüvasti ja asusingi Minase poole teele. Üksi. Päris hirmus oli tegelikult, kui aus olla. Montevideost lahkusin kella viiest ja buss sõitis 2,5 tundi!! Kuidas saab 120 kilomeetrit nii kaua sõita?? Õnneks läks aeg kiiresti, sest aknast oli päris huvitav Uruguayd vaadata. Ja mõnus oli eesti muusikat Mp3-st kuulata samal ajal..

Bussijaamas olid mul vastas Camila koos oma paljude sõpradega ja Camila ema. Ema pidi kohe ära minema, sest Camila isa oli samuti Montevideost tulemas, aga ta lahkus juba esmaspäeva hommikul, kui ta läks oma puhkuse ajal kalale. Niiet ma ei olegi teda veel näinud. Aga meie läksime Minase kõige tähtsamasse parki istuma, kus me rääkisime natuke juttu ja olime niisama. Pärast seda läksime Camila ja ühe ta sõbraga taksoga koju ning teised tulid jala järele. Istusime siin edasi, rääkisime juttu ja sõime pitsat. Pitsa oli veits imelik, sest seal peal oli ainult see tomati kaste ja muud ei midagi. Isegi mitte juustu. Istusime umbes paar tunnikest ja siis nad said aru, et ma olen väga väsinud :D niiet nad läksid koju ära ja ma sain minna magama. Magada oli väga külm, sest siin ei ole ju majad soojustatud nii nagu Eestis.

Järgmisel päeval ehk siis esmaspäeval pidin juba kooli minema. Yfukad ütlesid küll, et ole mõned päevad kodus ja mine vaata linna, aga kuna Camila pidi kooli minema ja ema tööle, siis ma oleks jäänud vanaisaga kahekesi koju ja ma mõtlesin, et mis seal ikka, alustan kohe :). Kooli sõitsin motikaga :D Tegelikult sõitis ema ja ma istusin tema selja taga KOOS KIIVRIGA!! :D Ma küsisin ka Santiago käest üle, et kas see on lubatud, kui ma ise ei juhi ja istun taga ning kannan kiivrit ning mulle öeldi, et on. Muidu on YFU reeglites kirjas, et ise ei tohi ühtegi mootorsõidukit juhtida. Isegi, kui load on olemas. Kooli jõudes olin ma muidugi kohe räige staar, sest kõik tahtsid minuga tutvuda, minuga rääkida ja minust kõike teada. Võin öelda ka seda, et see ei ole siiani veel lõppenud. Ma käin siin alles viiendas klassis (Eestis on see kümnes klass), kuigi peaksin tegelikult olema kuuendas klassis. Algul ma mõtlesin, et äkki ma saan ära vahetada ja olla koos oma vanustega ja õppida seda, mis mulle ka kasulik on, aga siis selgus, et kuues klass käib koolis õhtul. See tähendab, et nad tulevad kooli alles kella viie paiku õhtul ja lahkuvad koolist umbes kell 11-12 öösel. Ja kuna Camila on väga tore tüdruk ja ütles, et kõik tema sõbrad on minu sõbrad, siis ma arvan, et ta ei muutu kadedaks, kui ma tema sõpradega suhtlen :). Seega otsustasin, et ma jään praegu ikka viiendasse klassi, sest pärast suvevaheaega pean ma niikuinii kuuendasse minema ja siis ma saan kogeda ka öösel koolis käimist :D.

Igatahes, esimene ja teine tund olid meil ajalugu, kus neil oli test nõukogude liidu peale. (Kallis õpetaja Vislapuu, kui Te seda loete, siis pean piinlikusega tõdema, et ma olen selle teema ära unustanud.) Õpetaja andis mulle ülesandeks kirjutada inglise keeles Viljandi ajaloost aastatel 1991-2012. Ma ei osanud midagi kirjutada. Kirjutasin hoopis tervest Eestist, näiteks nagu taasiseseisvumisest, Euroopa Liitu astumisest ja euro kasutusele võtust. Kuna mul oli üpris vähe teksti, siis pidin veel kirjutama meie industriaalmajanduse arengust. Sinna sokkisin ka midagi kokku, mis on üsna loogiline igale riigile. Kirjutasin veel ka meie põllumajandusest midagi kahtlast :D. Ja kui ma oma töö ära andsin, ütles õpetaja, et ta loeb Eesti kohta mingit raamatut, mis kirjutab prostituutidest ja Vene maffiast. Pidi selle järgmiseks ajaloo tunniks kaasa võtma. Ühesõnaga ta teab Eestist päris palju ja kui ma selle töö ära andsin, siis mul hakkas täitsa piinlik, sest mulle tundus, et ma ei tea Eestist mitte muhvigi. Tund ise oli väga lärmakas. Kui meil on tavalises tunnis natuke juttu ja kontrolltöö ajal täielik vaikus, siis siin on kontrolltöö ajal väga palju lärmakust ja tavalise tunni ajal õpetajat enam ei kuule. Kolmas tund oli meil kirjandus. Seal oli grupitöö ja see oli suht igav. Neljas ja viies tund olid keemiad. Keemia õpetaja on ülitore. Ma ei saanud küll väga midagi aru hispaania keelsest keemiast, aga muidu oli tore.  Ja oligi koolipäev läbi. Kool algas 8.30 ja lõppes 11.55. Koduseid töid siin ei ole ja tunnid on väga lärmakad niiet väga lihtne on.

Minu klass. Osad on küll puudu, sest nad siin millegi pärast puuduvad, kui väljas vihma sajab.

Koolis on sellised pingid, kus tool ja laud on üksteisega koos ja laud on väga pisike. Kahjuks see sõnastik ei ole väga hea, kui tahaks koolis midagi tõlkida. Seal on väga vähe sõnu sees ja enamus koolis kasutatavatest sõnadest sealt puuduvad.

Pärast kooli tulime koju. Siin on kõigil töölistel lõunapaus korraga. Sel ajal suletakse kõik asutused ja minnakse koju sööma. Niisiis tulime jälle motikaga koos Camila emaga koju ja sõime siin mingit pastat, mis nägi välja nagu pelmeenid, aga liha asemel oli vist see vetikas, mis nad siin söövad. See pasta oli koos mingi kastmega ja sinna peale panin veel juustu ja siis maitses täitsa okeilt. Magustoiduks sõin veel ühe mandariini. Mandariinid muide on siin niiiiiiiiiiii head. Meil saab ainult jõuludel selliseid ja siis nad on ka mingi mürgiga üle pritsitud, et nad seisavad nii kaua. Siin seisavad nad ainult paar päeva ja juba lähevad koledaks, sest need ju kasvavad siin ja neid ei pritsita mingi jurriga kokku. Pärast lõunat olime Camilaga terve päev kodus, rääkisime juttu,vaatasin tema pilte, tema vaatas minu pilte, olin internetis jms. Te ei kujuta ette, millised tordid siin on. Camilal olid enamus pildid oma sünnipäevast või mõnest muust sündmusest, kus oli peal tort. See on ulme. Näiteks olid paar torti sellised, kus barbie nukule oli söödav kleit selga meisterdatud, siis oli ükssarvik tehtud jne. Kui ma kunagi päris ise ka mõnda sellist torti näen, siis saadan teile pilte.

Issi tuletas meelde, et Eesti taasiseseisvus päev oli esmaspäeval. Panime kohe lipu välja ja Camila tegi kohe sellise vahva sildi ka :) PALJU ÕNNE, EESTI!

Üks väga-väga magus magustoit, mille Camila vanaema tegi. Seal on mingi vaht, mida nad kasutavad tortide kaunistamiseks, riis ja siis ma arvan, et palju suhkrut ja piima. Täpselt ei tea. See oli minu jaoks natuke liiga magus, aga kui seda vähem süüa, siis see on väga hea :)

Õhtul andsin kingitused ka üle. Neile väga meeldis leib. Emme, Camila vanaema tahab sult retsepti saada :D. Ma ei tea küll, kust nad rukkijahu saavad, aga sa võiksid mulle siis meilile saata kirjelduse, kuidas sa teed seda maailma parimat leiba, mida ma juba praegu väga igatsen!!!! Pead vist kunagi pakiga saatma :D. Samuti meeldis neile see tassike Viljandi lossmägede pildiga, selle kadakapuust võinoa lõhn ja vanaisa väga-väga kiitis Vana Tallinnat. Kohe mitu korda ütles mulle, et talle meeldis see. TORE! :) Komme nad kahjuks ei avanud veel, kuigi mulle endale tuli väga suur isu peale.. :D Aga ma ei hakanud neil neid käest ära sööma. Saladuskatte all ütlen, et mul on kapis veel.. :D

Eile õhtul jõin ka matet nendega, sest siin on hullult külmaks läinud. Eile ei olnud isegi nii külm, kui praegu, sest mul on seljas kolm kihti riideid ja mul on ikka külm :S. Vihma sajab ka koguaeg. Ma ei saa aru, kuidas see üks päev nii ilus sai olla. Aga varsti tuleb suvi ja siis on SOE!! :D

Ausalt, ma ei tea, miks mul selline kantis nägu siin pildi peal on. Piinlik. Aga mate on hea. Algul tundus küll selline mõtetu, aga see hakkab järjest rohkem meeldima mulle :).

Õhtusöök on siin kella 21-22 ajal. Pärast seda ollakse veel mõned minutid üleval ja siis minnakse magama. EMME! Ma olen siin tubli ja ma lähen juba kell kümme magama! :) Võid mind nüüd kiita! Aga õhtusöögiks sõime me taaskord vanaema tehtud sööki, milles oli liha, porgand, kartul ja mingi kastme moodi asi. Umbes nagu ühepajatoit, aga mitte ükski ühepajatoit ei ole muidugi nii hea, kui minu emme oma. See on parim. Igatsen ka seda tohutult! Kuid see söök oli ka väga-väga hea.

Täna läksime kooli varem, sest nüüd hakkasid tunnid 7.45. Pidime minema 7.25 bussiga, sest vihmaga on päris halb motikaga sõita. Kui kell oli 7.20 ütles Camila, et peame kiirustama. Mina panin ennast kohe valmis, et juba bussile joosta, aga tema istus veel söögilauas edasi ja jõi oma kohvi. Ja nii me jäimegi bussist maha. Õnneks hommikul vihma ei sadanud ja saime ikka motikaga kooli minna. Seekord viidi mind esimesena kooli ja kõik kohe küsisid, et kus Camila on. Õnneks ta varsti tuli ja siis ma sain jälle läbi tema kõigitega suhelda. Peale tema on veel üks inimene, Manuel, meie klassivend, kes oskab inglise keelt. Ta on ülitore ja vahva sell. Tema pere on ka mõne vahetusõpilase varem enda koju võtnud ja ta teab täpselt, mida ma tunnen, seega on tore temaga suhelda :).

Esimene tund oli täna filosoofia, mis oli igav, sest ma ei saanud midagi aru. Siis oli füüsika. Mõnda sain isegi aru ja see oli täitsa suur ime, sest ma ei saanud eelmine aasta ikka millestki aru ja nad õpivad sama asja, mis meie kunagi.

See valem, kuhu poole on nool tõmmatud ja selle taga on üks rõõmuhõiskeline tekst. Selle valemi suutsin ma kirjutada enne oma vihikusse, kui õpetaja jõudis selle tahvlile kirjutada, seega ma sain asjast aru ja ma olin tohutult õnnelik!!! :D Ka Camila sai aru, et mina sain sellest teemast aru ja ta kohe teatas tervele klassile sellest ja mulle plaksutati :D

Koolis on üldse nii, et kui ma õpin ära mõne uue sõna, siis kõik plaksutavad ja on rõõmsad. Kaasaarvatud mina muidugi :D.

Üks klassivend tegi mulle sellise pildi, et ma saaksin natuke sõnu õppida. Nii armas, kas pole?! :)

Siis tuli keemia. Jeee, see oli väga tore jälle. Õpetaja andis mulle inglise keelsed tekstid ja ülesanded, mis olid täpselt samad, mis nemad tunnis tegid ja see aitas mind tohutult. Õppisin kirjutama aineid hispaania keeles. Tegime seal mingeid ülilihtsaid võrrandeid ja ma sain jälle tarka panna. Ma sain õpetajalt väga palju kiita ja ta tegi isegi naerunäo mulle vihikusse selle eest :D. Veel kirjutasime aine nimetusi ja pärast pidime nimetuse järgi aine tegema. Ülilihtne. Sain keemias targemaks nii inglise keeles kui ka hispaania keeles. TORE!! :). Ja siis tulid kaks bioloogiat. Kui see oli juba meil Eestis üliigav ja arusaamatu, siis siin ma pidin ära surema sinna :D. Muhvigi aru ei saanud. Ainult sellest sain aru, et nad õppisid baktereid ja mitokondreid ja selliseid asju ja ma ausalt öeldes ei üritanudki aru saada sellest, sest mind tõesti ei huvita see tund. Aga selles tunnis oli isegi vaikus vahepeal, sest õpetaja otsustas rääkimise lõpetada, kui klass lärmas. Aga ju selle õpetaja jutt oli väga huvitav ja kõigile meeldib bioloogia, sest kõik esitasid küsimusi ja nad vist said isegi sellest teemast aru. Ma ei saanud Eestiski aru sellest niiet minust bioloogikut ei saa.. :D

Pärast kooli tulime jälle koju sööma. Seekord sõime risottot kananagitsatega. Nad siin koguaeg imestavad, et ma söön nii vähe. Aga nemad ise söövad siin meeletult palju. Kui ma Minasse jõudsin, siis Camila sõbrad ütlesid ka mulle, et ma saan siin väga palju süüa ja nii see ka on. Mitte küll hommikuti. Praegu olen ma hommikuti söönud ainult ühe leivaviilu võiga ja joonud tassi lahustuvat kohvi. Seega lõunaks on kõht väga-väga tühi.

Kui olime ära söönud, läksime linna sinna kuulsa pargi juurde kohvikusse. Seal oli Wifi, mida mul siin kodus ei ole. Me üritasime küll kaabliga netti ühendada, aga millegi pärast ei õnnestunud. Aga mul oli kangesti enda arvutiga netti vaja, sest ma tahtsin Skype minna ja omadega jutustada. Kahjuks aga ei õnnestunud mul seal ka millegi pärast netti ühendada. REIO!!! Mul on sind väga vaja, sest sa ju tead, kui loll ma nendes asjades olen.

Kohvikusse tulid ka Camila kaks sõpra (nüüd ka minu sõbrad). Neil mingi äri värk, millega nad vist kuskil võistlevad, ma ei olegi täpselt aru saanud. Igastahes nad teevad seepe ja müüvad neid siis 50 peeso eest (umbes 1,9 eurot). Camila on selle värgi president. Ka mina nö ühinesin nendega, sest millegagi peab ju vabal ajal tegelema, kuigi ma ei ole nagu midagi veel teinud :D. Igastahes kahe nädala pärast lähevad nad selle äriga Montevideosse, kuhu tulevad kõik sellise õpilaste ärid kokku ja siis ma ei teagi, mis saama hakkab. Eks näeb. Ma loodan, et YFU lubab mul minna, sest see on ühel koolipäeval ja ma pean igakord, kui tahan linnast välja minna, YFU Uruguayle teatama.

Istusime natuke aega kohvikus, jõin ühe capuchino (? Ma ei tea, kuidas seda kirjutatakse) ja sõin ühe võileiva, selle kõrvale anti ka väike klaasike mineraalvett. 131 peesot läks kokku (u. 5 euri), aga kuna see oli mingi väga kuulus ja uhke kohvik siin, siis pole ime, et nii palju. Muide, siin on selline värk, et pangakaardid on väga vähestel ja seda saavad teha ainult isikud, kes on vanemad kui 18. Ja pangakaardiga ostetakse ainult väga kalleid asju, nt mööblit ja arvuteid jne. Ja siin ei tohi selle pangakaardiga väga lehvitada, sest makstes pin-koodi ei küsita, tuleb ainult allkiri anda ja mina pean ka dokumenti näitama. Paljudes kohtades kaardiga üldse maksta ei saagi :(.

Ma ei oska üldse fotogeeniline olla :(. Paremal on Manuel, laua otsas Gonzalo ja minu kõrval Camila. Väga toredad inimesed kõik! :)

Siis läksime neid seepe müüma ja käisime ka ühes videomängude poes. Sealt leidsin sellise asja:

Ma millegi pärast arvan, et see ei ole õige asi.. Seal oli veel sama mäng siil sonickuga ja veel igasuguseid väga kahtlaseid mänge.

Kui seebid olid müüdud, läksime poodi ja ostsime mulle vajalikke asju pluss veel milka oreo. Ülihea oli. Aga teie seda ei saa, sest Eestis seda ei oleee :D.

Nüüd siis oleme kodus ja istume arvutis. Varsti üritan jälle kirjutada. Ja üritan teha seda vähe tihedamini, aga praegu ei ole mul üldse võimalust olnud.

Tahaks teid kõiki kallistada praegu, sest igatsen väga Eestit, peret ja oma kalleid sõpru. Siin on küll väga tore, aga väike igatsus on siiski peal..

MILJON KALLIT JA MILJON MUSI TEILE KÕIGILEEE!!!

Anni.

21.08.12

Tervitused Urust!

KOHAL! Lend oli väga-väga väsitav. Münchenis leidsime õige koha kiirelt üles ja seal probleeme ei olnud. Lend brasiiliasse kestis 12 tundi ja õnneks öösel. Sai süüa, kuigi isu kehva tervise pärast puudus. Igas istmesolid ekraanid, seega sai filmi vaadatud ja mussi kuulatud. Natuke sai ka magatud, aga koguaeg ühes asendis on üpris ebamugav tududa. Brasiilia lennujaam on hullumaja! Ausalt! Me otsisime oma väravat ikka väga kaua, silte väga üleval ei olnud, töötajad rääkisid inglise keelt väga halvasti. Minu seni külastatud lennujaamadest kõige segasem üldse. Ja neil oli vist jama ka sellega, et meil ei olnud viisat. Igastahes, kui me tahtsime minna Montevideo lennule, siis pärast pileti kontrollimist pidime jääma piletikontrollijate juurde seisma ja midagi ootama. Neile tekitas vist mingi probleemi see, et me oleme Eestist. Ega nad ju inglise keeles meiega rääkida ei osanud, seletas midagi hispaania keeles ja siis karjus oma raadiosaatiasse midagi "Estoniast". Ootasime seal siis natuke aega ja lõpuks öeldi meile, et võime minna. Jeeiii, saimegi viimasele lennule. Aga vot see lend oli kõige hullem lend üldse mu elus. Raputas koguaeg, õhuauk õhuaugu järel, ja nagu seal juba tavaks, ei osanud stjuardess inglise keelt. Paari tunni pärast jõudsimegi Montevideo lennujaama. Üliilus. Mul on pilt ka sellest, mis avanes siis, kui astusin lennukist välja, aga seda näitan hiljem, kui aeg peale ei suru. Läbisime passikontrolli, saime kohvrid (jõudsidki kohaleee!!!) ja astusime lennujaamast välja, kus meil olid juba kohalikud yfukad vastas. Oma autot oodates tutvusime ja rääkisime nats juttu. Mulle usaldati ka 2000 peesot, et ma selle siia hostelisse kohale toimetaks, sest neil ei olnud siin vist söögiraha veel olemas.. Autoga oma hostelisse sõites leidsin ma, et siin on väääga räige liiklus. Näiteks, kui tee on kaherealine ja read omavahel joontega eraldatud, siis väga tihti leidus keegi, kes sõitis keset teed. Mööda sõite tehti mõlemalt poolt ja kiirus on kõigil meeletu. Kui on ristmik, siis näiteks kaks autot, kes ristmikul on erinevatel teedel ja tahavad minna ühele teele, kus nad kumbki ei ole (väga segane seletus, loodan, et saate aru), siis nad sõidavad sinna korraga ja ettepoole saab siis muidugi see, kes rohkem kiirendab. Ime, et nad üksteisele külje pealt sisse ei sõida. Kiirus on siin tõesti meeletu ja kui juhtubki mõni jalakäija teed ületama, siis seda ei vaadata. Katsugu ise tee pealt ära saada.
Läbi sellise ulmelisuse jõudsime lõpuks oma hostelisse, kus me saime süüa pitsat. Meile anti proovida ka mingit asja, mis on kõige parem, kui panna see pitsa peale ja süüa neid koos. See nägi välja nagu küpsenud tainas juustuga, umbes nagu pannkook näeb välja. Maitses nagu ahjus küpsetatud juustusai, mis oli natuke ära kuivanud. Kuna kõik veel ei olnud kohal, siis me saime puhata. Käisime tüdrukutega ka linna peal, kuhu ma muidugi fotokat ei võtnud. Aga me pidime sinna vist veel kunagi minema, niiet ehk jõuab. Sain proovida ka kuulsat matet, mis on täpselt nagu roheline tee ilma suhkruta. Mingit vaimustust see minus küll ei tekitanud. Siis jõudis kätte nii öelda teeaeg, kus me saime juua teed ja süüa saiakest. Saia peale sai määrida seda kondenspiima moodi asja. See on piim ja suhkur koos, aga ta on paksem kondenspiimast. Pruuni värvi. Vägaaa hea. Sellest üritan ka kunagi teile pilti saata.
Meie grupist olid siis veel puudu sakslased. Meid oli algul vist 15. See oli väga mõnus aeg. Hiljem sakslased lõpuks tulid ja neid oli kokku 27!!!!!!!! Täiesti ulme. Minu toas on veel peale minu üks Belgia tüdruk ja kolm sakslast. Ja nad ei oska väga inglise keelt. Ja paljud sakslased ei tea, kus on eesti ja mis keelt eestis räägitakse. Nad elavad tõesti nagu omas mullis.
Eile oligi tegelikult selline puhkepäev. Oldi niisama. Suurest väsimusest läksin juba enne kümmet magama ja õhtusööki sööma ei läinud. Kõht oli alles väga täis ja silm vajus täiega kinni. Seega grillvorstist jäin ilma.
Alates tänasest mulle sakslased ei meeldi. Eriti need, kes meie toas on. Kui mina ja Belgia tüdruk magama läksime, siis teised läksid alles sööma. Ma ei teagi, mis kell need sakslased tulid, aga nad tulid sellise kolinaga ja jutuvadinaga, et õudne. Tegid siin oma voodeid tükk aega ja rääkisid juttu. Nad vist ei näinud meid..Hommikul, kui kell lõi pool kuus (äratus oli alles pool kaheksa), otsustas üks tüdruk, et tema läheb pesema.. Äratas ka teised sakslased üles ja pani jälle tuled põlema ja kolistas nii mis hirmus. Seitsme aeg ajasin ka siis ennast üles, kaheksast saime süüa ja üheksast hakkasid jälle need nö loengud gruppides. Enamus juttu kordus, aga oli ka midagi uut. Sain teada ka, et ma olen oma maakonnas üksi, ehk siis hispaania keele tunnid on vist ainult mul eraldi. okouuu.
Nüüd oli meil väike puhkusemoment ja kohe saame süüa. Homme kohtume juba oma peredega. Ma ei tea küll kuidas, aga eks näeb.

tsaukipauki ja kallikalli!

Lehva-lehva!

Oii.. Palju on rääkida.. Alustan algusest. Eelmine nädal kirjutas mulle üks hea sõber Mikk, et tahab minuga veel enne minekut esmaspäeval kokku saada. Mul ei olnud plaanis ka sõpradele mingit pidu korraldada, seega oli päris hää plaan. Kätte jõudis pühapäev ja mul hakkas juba tekkima tunne, et peaks ikkagi midagi neile ägedatele midagi korraldama – mõtlesin, et kutsun nad oma sünnipäeva-lahkumispeole. Aga oma otsusele pidu korraldada jõudsin väga hilja (pidasin veel Mannuga pikalt nõu) seega ei hakanud pühapäeva õhtul kutseid laiali saatma. Jõudis kätte esmaspäev ja läksingi Mikuga kahekesi linna peale (mis, peab tõdema, tundus natuke isegi imelik) ning me jalutasime ja rääkisime juttu. Vahepeal sai ta veel mitu telefonikõnet, milles ta rääkis midagi topsidest, taldrikutest ja sellest, et kus asuvad Viljandi Lossimäed. Jõudsime oma tiiruga lõpuks tema kodu juurde ja ma mõtlesin, et lähen ka siis juba koju (ema ja vend olid samal ajal linnas). Aga vot Mikk ei lubanud. Tema tahtis, et ma läheks tikreid sööma ja ootaks teda kuni ta toast mingid juhtmed võtab ning siis läheks me koos bussijaama (jah, tema juttu järgi pidi ta ainult minu pärast Tartust Viljandi tulema, et me saaks tunnikese jalutada). Ja mina muidugi usun kõike! Läksin siis ta aeda, jõudsin mõned meetrid kõndida, kui põõsa tagant hüppasid välja umbestäpselt 9 inimest!! Šokk oli suur. Kõik kõige kõigemad olid sinna kohale tulnud minu pärast. Et mind üllatada!! Siiamaani on see minu jaoks uskumatu. Ausalt, ma ei osanud üldse midagi sellist oodatagi!! Isegi süüa anti!! :) Mõned inimesed lahkusid juba päris varakult, aga pole hullu, sest ma nägin neid hiljem veel. Teistega olime veel mõnda aega koos, hüppasime batuudil, sõime, kannatasime joogi puuduses, kiikusime ja hiljem tegi Mikk meile natuke „sussu“ kah! Mul on ikka üliägedad sõbrad.. Ei kujuta elu ilma nendeta ette!! Tulge ka Uruguaysse..

Teisipäeval pidasin oma sünnipäeva-lahkumispeo sugulaste ja peretuttavatega. Ilus ilm, külalisi palju, aga endal ei olnud kõige parem. Saime terve perega endale kõhuhaiguse ja sinna lisandus veel palavik. Süüa ka ei tahtnud.. Sai nendega ka hüvasti jäetud ning läksime peopaigast tagasi koju. Seitse õhtul oli kell, kui me kodu uksest sisse astusime ning mina otsejoones oma voodisse magama keerasin. Sain seal natuke olla, kui juba pidin oma vennaraasu ära saatma. Väga kurb oli. Palju pisaraid. Üheksast sain uuesti tuttu ja magasin kuni hommikul kella kümneni.

Jõudis kätte kolmapäev, 15.august – minu sünnipäev ja viimane päev kodus! Ärkasin üles, kedagi kodus ei olnud, mis seal ikka. Tervis oli endiselt paha-paha. Varsti siiski emme-issi tulid ja tõid mulle roosikesed ja armsa kaelaketi!! See päev kulus siis pakkimisele ja õnnesoovidele vastamisele. Vahepeal tulid külla ka Merka ja Mannu, kes tõid mulle imelise albumi piltidega, millel olime mina, Merka, Mannu ja Grete. Kahju, et Grete ei saanud tulla. Aga album oli nii armas. M&M sõid veel kooki ja m&m kommi, mis mul oli neile pakkuda, rääkisime veel juttu ja juba nad astusidki mu koduuksest välja. Pärast käisime emme-issiga veel suveniire ja komme ostmas perele ning passisime kodus viimseid hetki. Tervis oli kõigil jama niiet midagi väga toredat selles passimises ei olnud.

Täna, 16.august. Ärkasin juba 6.15, tegin viimased ettevalmistused ning suundusime Tallinna poole. 9.20 saime lennujaamas kokku yfukaga, kes seletas meile veelkord, kuidas-miks-millega ning jõudiski kätte hetk, mil jätsin hüvasti oma ema, isa, vanaema, tädi, Liisa ja Mariega. Taaskord oli kurb, vägaväga kurb. Aga varsti olen juba Uruguays ja kõigil taas hea tuju :)

Uruguaysse lendan koos Danieliga. Õnneks ei ole üksi. Helsingisse jõudsime juba kell 12 ja järgmine lend Münchenisse läheb alles seitsmest. Saame 7 tundi passida. Ulme hinnad on siin lennujaamas. Käisin söömas, fish n’ chips + pepsi kokku 17 euri. Paremat sööki ei ole võtta. Tervis hakkab juba vaikselt positiivsemaks minema. Ahaa.. Esimene piinlik moment oli ka juba! Läksin sinna söögikohta, istusin nagu julm eestlane lauda ja ootasin ettekandjat. Lõpuks ta tuli ja küsis, kas mul on tellitud. Ma ei olnu menüüdki veel saanud. Siis ma sain talt teada, et kõigepealt tuleb ukse juures oodata kuni tuleb ettekandja ja juhatab su lauda. Õnneks oli teenindaja nii tore ja mõnusa suhtumisega, et mingit suuremat konflikti ei tulnud. Võisin rahulikult oma valitud lauas edasi istuda ning sööki oodata.

Minu arust on see Helsingi lennujaam juba hiiglaslik, ma ei kujuta ette, mis Münchenis saama hakkab. Kahe lennu vahe on meil seal ainult tund ja 15 minutit. Soovige meile edu!! :)

Natuke veel perest ja sealsest elust ka. Minu hostõde Camila oskab ülihästi inglise keelt. Ei tundu nagu üldse, et seal maal ei osata. Kool on kodus 2 km kaugusel ja koolis hakkan käima kas jala või siis istun Camila seljataga mootorrattal!! Saab vahva olema. Päris mitu Uruguay inimest tahab mind juba Facebookis sõbraks lisada, aga ma tahaks neid enne ikka natuke tundma õppida. Koolis EI OLE koolivormi!!! Ja mina just täiega lootsin, et saan ka oma elus koolivormi kanda.. tuhkagi..  Kõik koolilapsed pidavat mind juba väga ootama, seega esimene koolipäev saab vist natuke hirmus olema.

Praegu vist kõik!

Olge tublid!!!

Gabriela, Victor, Ramon ja Camila

Kes matsu juba jagas, siis nemad on minu uue PERE liikmed!! Täpselt nii! Lõpuks jõudis ka minu postkasti kiri pealkirjaga "Sulle on PERE!". Iga hommik, kui arvuti tööle panen, on esimene asi alati meilide lugemine. Igakord ma loodan, et äkki on seal see kiri. Ja nüüd ta siis lõpuks tuli! Oeh.. ma olen hüper häppi!!! :)
Ma hakkan elama Uruguay pealinnast Montevideost 122 km kaugusel olevas linnas nimega Minas. Suhteliselt väike koht, natuke suurem kui Viljandi. Mõlemad vanemad, Gabriela ja Victor töötavad, meiega elab veel vanaisa Ramon, kes suitsetab, aga katsume üle elada. Ma hakkan tuba jagama koos oma õe Camilaga, kes on minust aastakese noorem. Kooli nimi on Eduardo Fabini Institute. Vanasse heasse googlesse sisse lüües ei saanud ma mingit informatsiooni kooli kohta, ka aadressi järgi kaardilt ei leidnud. Samuti otsisin kodu, vist hakkan elama linna ääres :). Aga ma juba kirjutasin perele kirja ja ehk saan sealt kunagi rohkem informatsiooni.. Mul on nüüd koer kaa!! :) Ta elab väljas. Iga pühapäev käiakse vanaema juures söömas. Koos perega käiakse ka rannas.
Minu jaoks on siiani kõik super :)

OOOTAAAN JUUBAAAAA!!! ainult 6 päeva veel :)