Tervitused Urust!

KOHAL! Lend oli väga-väga väsitav. Münchenis leidsime õige koha kiirelt üles ja seal probleeme ei olnud. Lend brasiiliasse kestis 12 tundi ja õnneks öösel. Sai süüa, kuigi isu kehva tervise pärast puudus. Igas istmesolid ekraanid, seega sai filmi vaadatud ja mussi kuulatud. Natuke sai ka magatud, aga koguaeg ühes asendis on üpris ebamugav tududa. Brasiilia lennujaam on hullumaja! Ausalt! Me otsisime oma väravat ikka väga kaua, silte väga üleval ei olnud, töötajad rääkisid inglise keelt väga halvasti. Minu seni külastatud lennujaamadest kõige segasem üldse. Ja neil oli vist jama ka sellega, et meil ei olnud viisat. Igastahes, kui me tahtsime minna Montevideo lennule, siis pärast pileti kontrollimist pidime jääma piletikontrollijate juurde seisma ja midagi ootama. Neile tekitas vist mingi probleemi see, et me oleme Eestist. Ega nad ju inglise keeles meiega rääkida ei osanud, seletas midagi hispaania keeles ja siis karjus oma raadiosaatiasse midagi "Estoniast". Ootasime seal siis natuke aega ja lõpuks öeldi meile, et võime minna. Jeeiii, saimegi viimasele lennule. Aga vot see lend oli kõige hullem lend üldse mu elus. Raputas koguaeg, õhuauk õhuaugu järel, ja nagu seal juba tavaks, ei osanud stjuardess inglise keelt. Paari tunni pärast jõudsimegi Montevideo lennujaama. Üliilus. Mul on pilt ka sellest, mis avanes siis, kui astusin lennukist välja, aga seda näitan hiljem, kui aeg peale ei suru. Läbisime passikontrolli, saime kohvrid (jõudsidki kohaleee!!!) ja astusime lennujaamast välja, kus meil olid juba kohalikud yfukad vastas. Oma autot oodates tutvusime ja rääkisime nats juttu. Mulle usaldati ka 2000 peesot, et ma selle siia hostelisse kohale toimetaks, sest neil ei olnud siin vist söögiraha veel olemas.. Autoga oma hostelisse sõites leidsin ma, et siin on väääga räige liiklus. Näiteks, kui tee on kaherealine ja read omavahel joontega eraldatud, siis väga tihti leidus keegi, kes sõitis keset teed. Mööda sõite tehti mõlemalt poolt ja kiirus on kõigil meeletu. Kui on ristmik, siis näiteks kaks autot, kes ristmikul on erinevatel teedel ja tahavad minna ühele teele, kus nad kumbki ei ole (väga segane seletus, loodan, et saate aru), siis nad sõidavad sinna korraga ja ettepoole saab siis muidugi see, kes rohkem kiirendab. Ime, et nad üksteisele külje pealt sisse ei sõida. Kiirus on siin tõesti meeletu ja kui juhtubki mõni jalakäija teed ületama, siis seda ei vaadata. Katsugu ise tee pealt ära saada.
Läbi sellise ulmelisuse jõudsime lõpuks oma hostelisse, kus me saime süüa pitsat. Meile anti proovida ka mingit asja, mis on kõige parem, kui panna see pitsa peale ja süüa neid koos. See nägi välja nagu küpsenud tainas juustuga, umbes nagu pannkook näeb välja. Maitses nagu ahjus küpsetatud juustusai, mis oli natuke ära kuivanud. Kuna kõik veel ei olnud kohal, siis me saime puhata. Käisime tüdrukutega ka linna peal, kuhu ma muidugi fotokat ei võtnud. Aga me pidime sinna vist veel kunagi minema, niiet ehk jõuab. Sain proovida ka kuulsat matet, mis on täpselt nagu roheline tee ilma suhkruta. Mingit vaimustust see minus küll ei tekitanud. Siis jõudis kätte nii öelda teeaeg, kus me saime juua teed ja süüa saiakest. Saia peale sai määrida seda kondenspiima moodi asja. See on piim ja suhkur koos, aga ta on paksem kondenspiimast. Pruuni värvi. Vägaaa hea. Sellest üritan ka kunagi teile pilti saata.
Meie grupist olid siis veel puudu sakslased. Meid oli algul vist 15. See oli väga mõnus aeg. Hiljem sakslased lõpuks tulid ja neid oli kokku 27!!!!!!!! Täiesti ulme. Minu toas on veel peale minu üks Belgia tüdruk ja kolm sakslast. Ja nad ei oska väga inglise keelt. Ja paljud sakslased ei tea, kus on eesti ja mis keelt eestis räägitakse. Nad elavad tõesti nagu omas mullis.
Eile oligi tegelikult selline puhkepäev. Oldi niisama. Suurest väsimusest läksin juba enne kümmet magama ja õhtusööki sööma ei läinud. Kõht oli alles väga täis ja silm vajus täiega kinni. Seega grillvorstist jäin ilma.
Alates tänasest mulle sakslased ei meeldi. Eriti need, kes meie toas on. Kui mina ja Belgia tüdruk magama läksime, siis teised läksid alles sööma. Ma ei teagi, mis kell need sakslased tulid, aga nad tulid sellise kolinaga ja jutuvadinaga, et õudne. Tegid siin oma voodeid tükk aega ja rääkisid juttu. Nad vist ei näinud meid..Hommikul, kui kell lõi pool kuus (äratus oli alles pool kaheksa), otsustas üks tüdruk, et tema läheb pesema.. Äratas ka teised sakslased üles ja pani jälle tuled põlema ja kolistas nii mis hirmus. Seitsme aeg ajasin ka siis ennast üles, kaheksast saime süüa ja üheksast hakkasid jälle need nö loengud gruppides. Enamus juttu kordus, aga oli ka midagi uut. Sain teada ka, et ma olen oma maakonnas üksi, ehk siis hispaania keele tunnid on vist ainult mul eraldi. okouuu.
Nüüd oli meil väike puhkusemoment ja kohe saame süüa. Homme kohtume juba oma peredega. Ma ei tea küll kuidas, aga eks näeb.

tsaukipauki ja kallikalli!