Asi oligi juba liiga ilus...

Tere! Mina siin.

Ma ei tea, kust ja millega alustada. Eile öösel juhtus midagi väga nõmedat ja jama. Ja mul ei ole õrna aimugi, kuidas see asi lõppeb..

Aga ma alustan ikka sellega, kust ma pooleli jäin, ehk mis me eile peale blogimist tegime. Külalised olid siin, grilliti liha. Meie mängisime jälle seda tarkade mängu facebookis. Kella üheteistaeg läksid tädid oma tütardega kesklinna tsirkust vaatama. Me mõtlesime ka Valentinaga ratastega tiiru teha ja läksime ka mõni minut neist hiljem. Linnas me neid ei leidnud, nägime ainult natuke tsirkust ja kuidas üks tüüp (ühes teises kohas juba) ulmeägedalt žongleeris. Midagi hoopis teistsugust, kui Marco meil teinud on.. Siis tulime tagasi koju, sest Valentina tahtis linna peale niimoodi tulla, et võtame raha ja käime poodides ja kui midagi huvitavat leiame, siis ostame. Tulime siis koju tagasi. Tulin oma tuppa, võtsin oma fotoka ja panin kogu oma sularaha, pangakaardi ja ID-kaardi fotokakotti. Kõndisime linna. Siis nägi Valentina neid suuri nööridega batuute ja tahtis nendele hüppama minna. Enne seda nägime ühte külalistädi oma tütrega ka ja neil oli ka suund sinnapoole. Nemad siis hüppasid ja mina üritasin neist pilte saada.. Lõpuks tulid sinna ka ülejäänud tädid-tütred. Nemad läksid koju ja meie (mina ja kaks Valentinat) läksime poodidesse uurima. Käisin ka suveniiri poest läbi ja isegi seal ei leidunud postkaarte Uruguayst.. Mis kuradi hiinaime see postkaart on, et seda kuskilt leida ei ole..??? Ja varsti jalutasimegi koju tagasi. Kodus tõin oma fotokakoti oma magamistuppa väikse seljakoti kõrvale..

Kodus sõime gril-liha ja muud nänni. Siis tuli Valentinal järgmine väga veider mõte. Need osad, mida lihast ei söödud, kogus ta ühte karpi kokku ja siis ta tahtis minna neid mõnele kodutule koerale sööta. Kuna mul muud teha ei olnud, läksin ka kaasa. Meiega olid veel see teine Valentina (9-aastane) ja Manuela (tema õde, 4-aastane). Kell oli muide pool kaks öösel.. Peale ühte blokki kõndimist ei olnud me veel ühtegi koera näinud ja mina tahtsin koju tagasi minna. Natuke kõhe oli.. Aga Valentina tahtis veel edasi minna ja nii me jõudsimegi kesklinna välja. Enne nägi ta veel mingit kassi, kelle ta koju tahtis võtta, aga õnneks see kass jooksis varsti ta juurest minema.. Kesklinnas lõpuks leidsime ühe koera ja see tahtis meie karbi isegi ära süüa. Jätsime ta siis sellega sinna möllama ja tulime koju tagasi.

Seejärel rääkisin juttu külalistega. See mehaanik oli ka meil ja juttu tuli jälle issist ja rallist. Asi jõudis nii kaugele, et nad lubasid tulla minuga kaasa, et issile appi tulla rallidele mehaanikuks olema. See siinne mehaanik oli ka kunagi päris kõvadel tegijatel rallimehaanik ja teise pere pereisa on suur-suur rallifänn. Käis kümme aastat järjest Argentiina rallidel.. Võiks mind ka seekord kaasa võtta.. Ja tema pidi ka kaardilugejaks tulema (ma ei tea kellele) ning kõige tipuks pidi Uruguay maksma, kui auto katki läheb.. SOBIB! Väga lõbus oli nendega seal vestelda. Uruguay aga jäi lõpuks jälle nii purju, et hakkas oma inglise keele tundidest minuga rääkima. Ta tahab teha minuga tunde kolm korda nädalas, ei saanudki aru, kas 20 või 50 minutit. Ja siis ta lasi mul valida, kas ma tahan ühte kingitust, kui ma lähen koju tagasi või et ta maksab mulle iga tunni eest. Ja siis ta pakkus mulle 15 dollarit iga tunni eest. Minu jaoks liiga vähe.. :D Väga lõbus jutuajamine oli tegelikult ja kõigil nalja nabani.

Ja siis järsku, öösel kell 02.45 tuli Patricia ja ütles, et nüüd on asi tõsine ja asi väga hull. Ma ei saanud alguses üldse aru, millest ta räägib, aga see jutt sisaldas Anni asju. Kõigil hakkas järsku kuskile kiire ja suus lõbus melu läks väga tõsiseks. Jooksin ka siis asja uurima selles suunas, kuhu läksid teisedki.. Ja siis mulle öeldi, et meil on vargad käinud, minu kott ja selle sisu oli meie toa akna taga laiali, Patricia nägi ainult, kuidas mingi helesinise pluusiga mees kuskile jooksis ja ei miskit muud. Jooksin kohe oma tuppa, et näha, mis toimunud on. Minu koti oli Patricia pannud koos järgi jäänud asjadega voodi peale, mu arvuti oli õnneks veel riidekapi riiulil (kapi ukse olin enne just sulgenud, aga peale sündmust oli uks lahti), aga uurimise käigus selgus, et ära oli mult võetud fotokas, selle kott ja mälukaart, kogu mu sularaha (sealhulgas Eesti 50-kroonine õnne jaoks ja USA 1 sent), pangakaart, ID-kaart, telefon ja MP3. Rahakott oli tehtud täiesti tühjaks ja kõik mittesobivad paberid laiali visatud. Õnneks ta/nad ei võtnud ära minu kindlustuskaarti ja YFU dokumenti. Ja minu PASS on ka alles!!! Esimene asi, mis ma siis tegin, võtsin oma arvuti ja sulgesin internetipangas kõik asjad, niiet ta ei saa mult võtta kaardi pealt sentigi raha. Siis sain teada ka, et ka Patricia kott ja Leticia raha oldi ära võetud.. Ja Leticial oli 300 dollarit. Kõik olid ikka väga suures šokis, sest asi oli toimunud ju meie juuresolekul.  Meie toas magas ka Paz ja tema ei kuulnud midagi. Ning üks külalistest, see mehaanik käis umbes 02.35 meie toas oma asju võtmas.. Uruguay oma täis peaga läks kohe Patriciaga politseisse teada andma ja kutsusime politsei ka siia. Nemad vaatasid meie toad ja asjad üle ja neile räägiti kõik värk ilusti ära ka. Minult ei küsitud midagi, aga ma loodan, et nad ütlesid, et minu asjad võeti ka ära.. Vähemalt külalised, pere ja Patricia küsisid kõik mitu korda mu käest, mis mul kadunud on.. Aga politseile ei tea ma loota, sest siin pidi see politsei väga jama olema ja neil on seda varast väga raske siin otsida..

Ma ei suutnud päris pikka aega maha rahuneda. Isegi praegu, pühapäeva õhtul, on minu šokitase endiselt kõrgel ja pahatihti tulevad pisarad silma. Minult ei ole kunagi niimoodi midagi varastatud ja nüüd ma olen siin kaugel oma kodust, kõigest ilma ja ma ei tea, mis edasi saab.

Siis rääkis mulle Valentina, et kõik külalised ja pere väljaarvatud Leticia kahtlustavad selles Leticia venda, kes siin meil külas oli. Leticia ise ei tea, et kõik Alfredot kahtlustavad ja talle ei öelda ka. Alfredo käis ka eile ning teadis täpselt, mis meil siin õhtul toimub. Meie maja taga on ka värav, mis on ikka väga võsa sees ja sealt see varas jooksis. See värav avaneb ühe mingi sisehoovi poole ja tänavale jõuab ainult ümber nurga ja ümber teiste majade. Meie maja kuulub(s) Leticia tädile ning samuti ka need kaks maja meie kõrval. Ja ühes neist, tagumises elab see Alfredo. Hiljem tulid Uruguay ja mehaanik kuskilt ja nad olid leidnud Leticia rahakoti ja paberid. Siis võttis Uruguay ühe läpaka ja teised oma telefonid ning läksime uurima,  et äkki on veel midagi see, vabandused väljenduse eest, aga mõte jääb samaks, värdjas midagi maha visanud. Need Leticia asjad leiti ka sealt värava taga hoovist. Siis jõudsime oma uurimisega Alfredo maja kõrvale ühe suure põõsa juurde ja sealt leidsime Patricia koti ja tema paberid, dokumendid. Otsisime veel edasi, aga minu asju enam ei olnud.

Kell oli saanud juba pool kuus, kui kõik tahtsid magama minna. Kõik lapsed, Patricia ja mina ütlesime, et me küll magada ei saa. Me käisime isegi vetsus ja meie toas mitmekesi ja korra võtsime isegi noa kaasa, sest lihtsalt nii hirmus oli olla. Olime nõus ainult kõik koos suures toas magama, aga suured ei lubanud. Teised läksid kõik magama ära ja siis vedas Valentina ikka oma madratsi suurde tuppa, kus magasid poisid, mehaanik ja tema naine. Läksin Valentina juurde ja vaatasin, kuidas ta oma iPadiga mängib. Olime kahekesi üleval, algul olid kaks kutti ka, aga nad nõrkesid suhteliselt ruttu.. Siis mul tuli vetsukas, võtsin julguse kokku ja läksin üksi. Väljas hakkas juba valgeks ka minema. Peale põie tühjendamist läksin oma tuppa, et vaadata korra veel oma asjad üle, et ega midagi kahe silma vahele pole jäänud. Istusin oma voodi peale ja järsku nägin, et meie toas madratsi peal on keegi pikali tekk üle pea tõmmatud ja keha näha ei olnud.. Mine hulluks, kuidas ma ehmatasin. Ma tulin kohe oma toas välja, kuigi ma teadsin, et see on Patricia. Aga miks ta nii magas, seda ma ei tea.  Peale poolt seitset jäi Valentina ka ikka magama ja nii ma siis olin seal üksi üleval, silmi kinni ei saanud panna. Mõtted olid terve see aeg ikka varguse ja lähituleviku juures. Kõik see tundus lihtsalt niii kohutav uni.. Proovisin oma mõtteid iPadiga eemale peletada, aga tulututult. Väljas päike juba paistis. Vahepeal kõndisin toas ringi ja siis nägin ka, et Patricia oli pea teki alt välja pistnud ja kuna Valentina juures enam ruumi ei olnud, siis otsustasin tulla siia, oma tuppa, sündmuse keskkohta ja olla siin. Üritasin küll magada ka, aga ei tahtnud õnnestuda. Kell oli kaheksa juba. Aga õnneks varsti siiski tuli uni silmale ja korra sai end sellest halvast ajast välja lülitada. Ärkasin alles kella poolekaheteistaeg..  Ei söönud hommikustki, tulin üsna kohe arvutisse ja rääkisin asjad emale-isale-vennale ära. Öösel saatsin veel YFU Eestile kirja ka ja uurisin kindlustuse kohta. Sain teada, et varguse puhul hüvitavad nad kuni 1500 dollari suuruse kahju.. Hea seegi..

Kõige rohkem on mul kahju meie fotokast.. See oli lihtsalt väga hea (mitte tavaline odav seebikarp).. Ja ma ei kujuta ette, mis nüüd nädala pärast saab, kui ma pean minema YFUga Brasiiliasse reisile kuueks päevaks ja siis kohe peale seda keskaastaseminarile.. Mul ei ole raha, mul ei ole telefoni, mul ei ole fotokat. Ma loodan, et pere laenab mulle ikka natuke raha, pilte teeb keegi sõber ja äkki telefoni leiab ka kuskilt.

Täna mängisime/rääkisime veel külalistega ja käisime ratastega natuke sõitmas. Valentina kavatseb vist jälle ühest veterinaariast ühe kassipoja võtta.. Oijummel. Vahepeal hakkas meil nii igav ja kui mõtlesime välje tegevuse, mida teha, tuli meile jälle meelde, et meil ei ole selleks ju raha.. Minul isiklikult mitte sentigi..

Aii, ja see kahtlustatav Alfredo käis meil täna külas. Ta tundus mulle ikka väga kahtlane ja samuti teistele. Ma isiklikult nende juttu ei kuulnud, nägin ainult, aga nüüd Valentina rääkis mulle, et ta ei tundnud asjast kohe üldse huvi. Oli ainult küsinud, et kuidas teil läheb, sõbrad ja kui Leticia ütles, et halvasti, et meil käisid vargad, siis ta oli öelnud ainult oii, kui kahju.. Tavaliselt ikka onu peaks uurima rohkem, nagu näiteks, kas ta saab aidata kuidagi ja kas me politseisse juba teavitasime, või kas me nägime midagi.. Aga see oligi kõik, mis ta ütles. Siis ma nägin, kuidas ta lihtsalt läks ja võttis Leticia arvuti, tegi seal miskit korra, ise ümbrust uurides.. Ja siis ta lahkuski meie juurest mingi kilekotiga..

Elu on raske.

Ja mõnda aega nüüd ma siia siis pilte ei pane jälle..