Tavalisest ikka palju-palju rahulikum

Eilse õhtu lõpetasime Paziga Michael Jacksoni videoid vaadates ja siis mina vaatasin veel natuke üht filmi. Magama sain alles pool kaks ja siis jäi ka film pooleli. Väärtuslikust tuduajast hakkas kahju. Hommikul 10.45 tegin silmad lahti lootuses, et äkki kõik on tagasi kodus ja miskit toimub. Aga tuhkagi. Sõin oma hommikusöögi ja olin täitsa ise. Ning tegin omale plaani. Peale lõunasööki, kui väiksed magama lähevad, lähen teen mina ühe suurema tiiru jalgrattaga. Miks just sel ajal? Siis ei ole kellelgi põhjust nutma hakata, et tahab minuga kaasa tulla aga ei saa.. Kell kolm siis saabus see aeg, kui panin selga sportpüksid ja jalga tossud ning tatsusin õue ratast võtma. Kuna aga meil on hetkel siin nii avatud aed ja rattad on ühed väga väärtuslikud asjad (siinkohal meenus mulle Kristjan oma võimsalt laulva ratta alarmiga.. tervisi sulle!), siis pandi need mõni päev peale saabumist keti ja tabalukuga kinni. Tulin siis tagasi tuppa, et võtit otsida, aga võtit ei olnud oma koha peal... Otsisin kõik urkad läbi ja Patricia oli ka mul abiks, aga võtit me ei leidnud. Siis mul tuli meelde, et kui ma eile käisin rattaga tiirul, siis peale seda Alfredo (Leticia vend) palus mul rattaid mitte lukku panna, sest läks nende kumme pumpama.. Ju see võti jäi siis tema kätte. Aga Alfredo magas ja ma ei tahtnud teda segada, sest eelnevatel silmamistel paistis ta väga väsinud olevat. Tulin siis tagasi oma tuppa, tegin arvuti lahti ja hakkasin vaatama järgmist filmi, jäin ootama, kuni ta tõuseb. Lõpuks sai kell viis ja ta tõusis. Heitsin pilgu aknast välja ja mind tabas kurbus. Taevasse olid tekkinud suured vihmapilved ja minu plaan läkski nurja. Et siis täna olen olnud jälle täitsa kodune.. Kella kuue aeg läksime Pazi, Matilde ja Patriciaga jala poodi ja kui poest välja tulime, hakkaski sadama. Tagasiteel koju võttis Alfredo meid autoga peale. Kuna poes ei olnud taaskord lehtsalatit, mindi seda külapoodidest otsima. Korra jääti mind ja väikseid autosse ja mööud maksimum poolteistminutit, kui Matilde hakkas juba oma küsimustega puurima, millal "papita" tagasi tuleb.. Absoluutselt kõiki ajab see tema igatsemine närvi juba :D papita siin, papita seal.. See on see, kui laps pole titeeas üldse üksi olnud ja keegi on teda koguaeg nummipummitanud.. Hahahaa, räägin nagu oleksin ise juba vana kala.. :D

Kui koju tulime, oli telekas lahti jäetud jälle Michael Jacksoni This Is It, mis oli küll lõppenud, aga tagasi alguses oma menüüs. Ma siis mõtlesin, et vaatan ära need special asjad, mis filmiga kaasas ja istusin sellepärast teleka ees lausa poolteisttundi.. Opsti. Aga oli põnev, sest ma vist ise oma koduse DVD pealt ei olegi neid veel vaadanud.. Piinlik moment arvestades fakti, et olin kunagi Jacksoni andunud fänn..

Ja siis tulingi tagasi arvuti ja seda siin kirjutama. Nüüd, kell üheksa õhtul tulid Leticia ja Uruguay ka läbult koju :) Maja jälle rahvast täis!

Eelmises postituses oli kommentaar, millele ma siin nüüd vastan. Perepilti teen ma siis, kui kogu pere kohal ja toimub midagi vahvat.. Olen siia enne postitanud videoid ja mõne pildi, kus osad pereliikmetest juba vägagi näha on ja mõni neist isegi räägib videosse (Uruguay proovimas öelda "vihma sajab").. Endale isiklikult mulle väga need poseerivad pildid ei meeldigi, midagi loomulikku on palju vahvam! Aga eks näeb :) Proovin seda soovi täita.
Suhted perega on superhead. Saame kõigiga väga hästi läbi ja üha rohkem oleme nagu pere :). Mis puutub pereema kallistamisesse, siis nii suur side on minu puhul võimalik ainult minu õige ja parima empsikuga kodus Eestis. Olen lihtsalt selline kinnine inimene.. Mõiste PERE on lihtsalt niivõrd lai ja sellele saab väga täpselt pihta just vahetusaastal olles, kui oled nii kaua oma õigest perest eemal olnud. Olen seda siin blogis juba varem maininud, et ükski pere maailmas ei saa olema mulle selline, nagu on minu pere minu kodus.. See lihtsalt on nii.. Kui ma räägin siin, et tunnen ennast nagu peres ja kõik on super, siis see tähendab, et meil on side ja me klapime :) Aga nad ei ole ikkagi minu emme, minu issi ja minu venna.. Loodan, et saate aru.. Ka minu sõbrad on minu "pere", mis tähendab, et see mõiste on veelgi laiem.. Ja muidugi usaldan ma neid inimesi siin selles peres! Nad on minu vastu lihtsalt väga head ja helded, oleme juba rääkinud muredest (lisan siia juurde, et need mured ei ole meievahelised, meil ei ole veel mingeid probleeme tekkinud ja loodan, et ei tekigi!) ja rõõmudest. Me isegi tüssame üksteist juba, mis tähendab, et oleme saanud isegi veel lähedasemaks. Kõik nad on mind siin imeliselt vastu võtnud ja ma tunnen, et ma kuulun siia :) Aga kordan veelkord, mitte kuskil ei saa ma sellist tunnet nagu oma perega omas kodus lihtsalt olemas. Ja sellest erilisest tundest sain ma aru just siin, Uruguays.

Lisan veel veidi infot. Nüüd leiti rattaluku võti ka üles :) Ja meil käis täna ka kaablionu, niiet nüüd saame telekat ka vaadata!! Enne sai ainult DVDsid vaadata..

Mõni pildike ka:

asusime teele. vasakult Matilde, Patricia, Maria Paz

gängstaräpparid

Ilusat elu!

PS! Ma olin täna targem, kui  mu suurim ja hulleim (mis sõna..??) Bon Jovi fännajast vend! Olen uhke!