7 maa ja mere taga: Tormike normike

25.01.13

Eile lõpetasin blogimise ja peale seda vaatasin kohe meile ja oh seda imet, yfust oli kiri tulnud. Kästi rääkida kogu lugu kindlustuse firmale ja edasi uurida sealt. Kohe läks antud aadress copy-pastena uude kirja ja Reitsipeitsi abiga sai kiri teele pandud. Jäime vastust ootama.. Panin siis arvuti kinni ja hakkasin teise tuppa minema. Opsti läks vool ära. Tuli tagasi. Läks ära. Tuli tagasi. Ja läks uuesti ära ja enam ei tulnud tagasi. Panin uuesti arvuti tööle, et seda siis oma valgusallikana kasutada. Abistasin ka teisi. Käis meeletu juhtmete pistikutest eemaldamine ja küünalde otsimine. Viimaseid ei leidnud. Kui lõpuks maha saime rahunetud ja diivanitele istutud, tulid kõigil sülle mõned uuemad leiutised nagu iPad, iPod, mobiiltelefon, sülearvuti jne. Akendelt võeti kardinad eest ära, mis tegi silme ees oleva pildi üliägedaks. Terve linn oli pime ja siis vahepeal välgatas nii kõvasti, et meie La Palomake oli jälle korraks valge :). Vingelt äge!! Ühesõnaga väljas oli meeletu torm ja meie nautisime pimedust.. No kuivõrd pimedust, aga tegelikult oli täitsa hirmus.. Ja mina olin diivani kõige otsas.. Iga natukese aja tagant läks pilk köögi poole, et ega sealt juhuslikult keegi verise noaga välja ei ilmu.. Vahepeal läksid Valentina ja Leticia linna, et äkki on mõni pood lahti ja keegi müüb meile mõne küünlakese.. Aga vot ei.. Isegi bensiinijaam vist oli kinni. Siis ärkas Paz meil üles ja Leticia hakkas meile punamütsikest jutustama. Kahjuks oli poistel midagi omavahel koguaeg rääkida, et ülipõnev jutt jäi pooleli, kui hunt vanaema juurde jõudis. Siiani ei tea ma, mis edasi sai :(. Aga varsti läks Paz jälle tuttu ja olime jälle viiekesi. Istusime päris poolteisttundi ilma vooluta. Tagasi tuli see alles kuskil poole ühe aeg. Sel ajal hakkas Valentinal kõht valutama ja Leticia läks Tomasega 24 tundi avatud (!!!!) apteeki. Kui nad poes olid, siis poemüüja ütles neile, et küll see vool tuleb varsti tagasi ja nii kui ta oli lõpetanud, tuligi vool tagasi :D. Meil ka! Oh seda hõisupidu. Ise mõtlesime siin, et kuidas vanal ajal küll niimoodi elati..?? Ja praegu seal Cabo Polonios elatakse siiani nii.. Ja veel ilma veeta.. Õudne.. Ja praegu on ilma wifita telefonigagi raske hakkama saada. Kiirelt areneb see meie elu..

Kui vool tagasi tuli, vaatasime veel mingit action filmi mingi üliilusa naisnäitlejaga, kumbagi nime ei tea.. Ja selle lõppedes läksimegi tuttu.

Hommikul oli kell kümme minu jaoks vara ärgata. Tuli tunnike veel. Peale minu olid siis veel üleval Leticia, Paz ja Matilde. Viimane tuli meie juurde juba 7.45.. Leticia pani ta aga kohe magama, sest kõik teised magasid alles..

Sõin hommikusöögiks ühe banaaninekese ja siis aitasin natuke Leticiat koristamisega. Pühkisin ära meie katusealuse, mis oli tormiga igasugust prahti täis, ja riisusin soga selle kõrvalt ka ära. Olen tubli vol. 9731. Kui lõpetasin, olid teised ka üles ärganud. Tomas küsis minult siis, kas ma oma voodikohta vaatasin. Läksin siis mõne minuti pärast uurima, milles asi.. Nad olid kõik minu voodipesu mööda tuba laiali visanud, minu pidžaama rippus lambi küljes ja minu kallid mõmpsikud olid kadunud. Tegin siis voodi ära uuesti ja hakkasin oma puhhi ja kallet otsima. Tükk aega ei leidnud. Lõpuks puhhi avastasin meie mustapesukastist.. Kui Tomas ja Lolo kuskilt linnapealt tagasi tulid, küsis Valentina, et kuhu nad need panid. Lolo hakkas pesukastis tuhnima ja Tomas andis mulle Kalle tagasi, kes oli Tomase padjapüüri sees. Lolol ma lasin natuke seal musta pesu sees natuke sorida karistuseks. Aga midagi hullemat ma neile veel välja mõelnud ei ole.. Aidake mind!

Varsti hakkasime lõunasöögini jõudma. Meil oli kõrini juba kapist leiduvast vanast toidust ja seega valmistasime liha. Õigemini kapis ei olnudki tegelikult miskit enam. Leticia tegi vist esimest korda ahjus liha, ta ei osanud seda küpsetuskottigi kasutada. Tükk aega uuris, mis moodi asi käib ja siis tegi kõike täpselt õpetuse järgi. Luges selle muidugi varem hoolega läbi. Lõpuks sai liha ahju. Siis ma tundsin mingit väga suurt kõrbehaisu köögis. Vaatasin, meie kilekotiga tooli küljes rippuv prügikast tossas. Meil siin gaasiahi ja seda pannakse tööle mingi põlema pandud paberitüki abiga.. See ei olnud Leticial päris korralikult ära kustutatud, aga õnneks saime õigel ajal jaole. Aga liha ta kontrollis meil iga natukese aja pärast, kas äkki on juba valmis. Lõpuks kui see väljast nägi juba väga ilus välja, lõikas ta koti lahti ja võttis liha sealt välja. Kui viilukesi hakkas lõikama, tuli välja, et liha on seest veel ikka väga punane. Nii panime ta ilma kotita ahju tagasi. Aga lõpptulemus sai megahea! Pluss ta tegi veel ahjukartuleid juurde natuke, mis olid peaaegu samasugused nagu minu empsiku omad. Ainult et mu mader maitsestab ikka paremini!! :D

Peale lõunasööki koristasime laua ja siis tuli välja, et mul on arvutis film nimega Ted ja me saame selle mälupulgale panna ja siis telekas vaadata.. Oh seda õnne, mis valitses Valentinat, Tomast ja Lolod. Tõmbasin siis subtitulos espanoles sellele filmile ja panime filmikese tööle. Mina pidin jääma oma tuppa arvutisse, sest Matilde ei lubanud mul ära minna. Tema ja Paz pandi siia magama, aga Paz lahkus juba üsna ruttu. Matildel käskisin magama jääda ja kui mulle juba tundus, et ta magab ja tahtsin vaikselt välja hiilida, sain ust avades vastutasuks tema nutuse pilgu ja haaravad käed.. Nii tulin arvutisse mõneks ajaks tagasi. Õnneks varsti jäi ta täitsa magama ja sain minna Tedi lõppu vaatama.. Peale filmi tegime väikse teeaja ja siis hakkas see noorem iga minult uurima, mis filme mul siin arvutis veel on ja kas ma saan veel tõmmata jne. Kahjuks olen ma neid võibolla rohkem huvitavad filmid enam-vähem kõik ära kustutanud. Mõne ehk leiab. Kui nad juurde tahaks, siis peavad ikka päevi ootama enne, kui selle pulgaga üks filmike ära tõmbab. AGA mine pekki kui hea kvaliteet mul sellel Tedi filmil seal telekas oli! Üle tüki aja midagi hea kvaliteediga näha on ikka suur rõõm! :D

Teeaeg sai ruttu läbi ja siis tahtsin ma minna esmaspäevaks bussipiletit ostma bussijaama. Algul pidime Valentinaga kahekesi jala minema, aga siis ütles Leticia, et viib meid. Panime siis valmis end ja kõik ülejäänud tulid ka autosse. Aga siis läksime hoopis randa vaatama, mis tormist järgi on jäänud.. Täitsa lõpp, millised meeletult suured ja võimsad lained olid. Ja ranna osa oli järgi jäänud vähe, sest vesi oli ikka väga palju tõusnud. Ma olen ikka niii kurb, et mul fotokat ei ole, aga õnneks oli Valentinal iPod, millega siis mitte nii kvaliteetseid fotosid sai tehtud. See rannas oli ikka üli äge. Algul randa sisenedes tuli peksis liiv nii kõvasti vastu jalgu ja nägu. Päris raske oli randa kõndida, aga suure jooksu ja tarzani kisaga sai kuidagi hakkama.. NIIIII LAHEEEE OLIIIII!!!!! Pole nii võimsat merd/ookeani kunagi näinud! Ja see päike ja kõik. Kirjeldamatu nägemus, kirjeldamatu tunne, kirjeldamatu kõik. Siis sõitsime edasi ja läksime vaatasime teistesse randadesse, aga seal ei olnud enam nii lahe. Lained tulid teiselt poolt. Meie ranna poolt. Ja siis viidigi meid bussijaama, ostsin oma pileti ära ja saan minna BRASIIIIIILIAAASSSEEE!!!! Kell kaheksa esmaspäeval läheb ja kell 12 pean Montevideos olema. 3 ja pool tundi sõidab buss, loodan, et jõuan.. :) 6.40 vaatasin ka netist, et läheb, aga seda seal bussijaamas valikutes ei olnud..

Siis tulime jälle koju, laadisime pildid arvutisse. Aga tuli välja, et kaameral oli mingi jura ees olnud ja pildid ei tulnud üldse ilusad. Otsustasime uuesti randa minna. Algul ma küll ei viitsinud, aga siis tegin 1-2-3 ja läksime. Kõik lapspere läks. Kõik oli endiselt imeline ja läks veel imelisemaks, sest päike loojus. Randa ilmusid mõned üksikud naerust rõkkavad pered mõnusate tekkidega, sest tegelikult oli väga külm.. Ja nii me siis vaatasime seal päikeseloojangut ja suuuuuuuuuuri laineid!

Tulime tagasi koju, käisime pesus ja sõime. Ja nüüd hakkame kohe Johnny Englishit vaatama :).

Muide Uruguay tuli ka koju.. Ta oli Minases, sest käis Montevideos korra tööl ja nüüd tõi meile uue (vana) majapidajanna siia, keegi Angelica.. Ta juba teab mu nime ja räägib minuga juttu nagu me oleks vanad semud. Tuli siia meie tuppa, kui ma siin arvutis kirjutasin ja hüüdis juba ukse pealt tere Anni.. Tere tere! Uruguay tõi mulle oma vana lagunenud telefoni ka, mida saan reisil kasutada, aga kahjuks ei saa sellega helistada :(. Ja teist ei olnud.. Aga homme lähen vaatan, äkki saan mingi odava paadi omale :). Niikuinii läheb vaja..

Pildikesi ka natuke! :) Kommentaare ei ole, ütlen juba ette ära.