Monday, August 27, 2012

esmaspäev


27.08.12

Niisiis.. Eilne õhtu kujunes väga toredaks. Kui me siin alguses viiekesi olime, siis mul ei olnud õrna aimu ka, mis toimuma hakkab. Kuid iga natukese aja tagant helises ukse kell ja inimesi tuli järjest juurde. Lõpuks oli juba terve suur tuba rahvast täis ja Camila ütles mulle, et see on minu jaoks mõeldud õhtu – mul sai eile Minasesse elama asumisest nädal täis. Muidugi olin ma väga super õnnelik, sest kohal olid kõik uued sõbrad ja klassikaaslased. Veetsime koos toredalt aega. Pakkusin neile ka Eestist kaasa toodud draakoni komme ja nad olid väga kurvad, kui need otsa said. Tore, et neile meeldisid need :).

Täna hommikul pidin siis minema üksi kooli, ilma Camilata. Nagu ma arvasingi, ei olnud see üldse hirmus. Õppisin natuke iseseisev olema :). Camila pidi minema arsti juurde, aga kui ta sinna jõudis, sai ta teada, et tal hoopis homseks aeg pandud, ilmselt mäletasid valesti. Seega tuli ta viimaseks kolmeks tunniks ikkagi kooli. Täna jäi meil kirjandus millegi pärast ära ja selle tunni veetsime raamatukogus, kus teised õppisid keemia tööks. Mina pidin keemia töö ajal kirjutama midagi endast – mis mulle meeldib ja millega tegelen jne.. Ma oleks võinud ka vabalt seda tööd teha, sest teema, mille peale töö oli, oli üpris lihtne. Aga kuna ma ei tea inglisekeelseid ainete nimetusi, ja veel enam hispaaniakeelseid, siis otsustasin tööd mitte teha. Õpetaja aga sattus minu kirjutatust nii vaimustusse, et pean talle homme veel kirjutama. Ma mainisin seal paari sõnaga, kuhu ma reisinud olen ja nüüd ta tahab nendest täpsemalt teada, sest tallegi meeldib väga reisida. Oeh, keemia on siin koolis ikka väga tore, mulle meeldib!!

Pärast kooli pidime kohe koju minema, aga tuli välja, et meil taas üks seebimiiting vaja teha. Ma oleks seal peaaegu magama jäänud. Peab ikka selle keele ruttu ära õppima. Kahjuks ei ole mulle veel õpetajat leitud, kes oleks nõus 36 tundi mind natuke hispaania keele alal targemaks muutma. Mitte kellelgi ei ole minu jaoks aega :(. Loodame, et varsti saan siiski alustada õpingutega. Aga ma õpin igapäev midagi uut. Mitte küll palju, aga parem vähe, kui mitte midagi :).

Kolme aeg läksime taas linna. Camilal hakkas inglise keele tund ja mina tahtsin kaasa minna. Mõtlesin, et harin ennast seal ka nii muuseas.. Tunnis kuulasime mingit asja Ameerika kohta ja teised tegid märkmeid. Nad peavad järgmiseks tunniks kirjutama jutukese, kasutades neid märkmeid ja kõike, mis neile meelde jäi. Siis aga võisin ma nautida jälle kuulsuse hetke. Järgmiseks ülesandeks oli teistel küsida minu käest küsimusi minu kohta. Ja nad peavad järgmiseks tunniks kirjutama minust mini-biograafia (?). Arvasin, et mind pommitatakse küsimustega surnuks, aga kõik olid niiii arglikud. Ma mõtlesin, et need inimesed küll Uruguayst ei ole. Küsimusi esitasid ainult kaks tüdrukut ja üks neist oli Camila ja teine üks tüdruk koolist. Nemad teadsid minust juba niigi palju. Aga teised ei küsinud ühtegi küsimust. Ahjaa, õpetaja küsis ka natuke.

Kuna Camila ei viitsinud seal vist väga olla, ütles ta õpetajale, et me peame bussi peale minema ja tulime sealt tulema. Tegelikult läksime aga seebi asju uurima linna peale ja nii mööduski see aeg. Nüüd oleme kodus ja külmetame jälle :). Tahtsin ka WiFi ruuterit ostma minna, aga pood pandi neljast kinni ja me ei jõudnud sinna. Proovime homme jälle :).

Tupsu-tadaa!! :)


PS! Mõned pildikesed ka:
 Võtsin mina Eestist kaasa ristsõna, kuhu sisse ma poes ei vaadanud. Alles siin olles avastasin selle seest vot sellise ristsõna. See meenutas mulle kohe mu kullakalleid sõpru, kellega koos veetsin viimase peal folgi. Tänan teid!! :)




      























Vot sellised seebid siis. Haisesid väga pahasti. Täna käisime otsimas mingit asja, mis annaks seebile parema lõhna. Loodame, et järgmine kord saab parem :D

 See pood meenutas mulle kohe Monikat. Siiamaani ainus kangapood, mida ma näinud olen..











Ütlen veel igaks juhuks üle: kõik need meenutused, mälestused ja igatsused on toredad. Need ei tee
mind sugugi kurvaks, just vastupidi. Igakord, kui midagi sellist mulle pähe hüppab, tuleb näole suuuuur
naeratus. Ma olen väga õnnelik kõikide nende meelehetkede üle, sest need kui nad juba minu peas on,
siis nad järelikult tähendavad mulle palju. Ma olen praegu üks väga õnnelik inimene!!! Mul on siin ülitore
olla ja ma ei kavatse veel tükk aega kurb olla!! :D


No comments:

Post a Comment