Ootamatu La Paloma.

Oioi-nädalavahetus.

Reede oli mul üsna igav (kooli)päev. Kell 10.20 avastasin uuesti postkaarti üle lugedes, et see on tulnud hoopis Männimäelt, mitte Kevadest. Kahjuks veel siis Kevadest kirja pole jõudnud. Aga suurimad tänud Männimäele!! :) Kevadesse - on antud luba edasi närvitseda, et miks kiri veel kohale ei ole jõudnud..
Rohkem ma sellest hommikust väga miskit ei mäleta - ju polnud väga huvitav.
Kool oli igav. Sõna otseses mõttes ei teinud mitte midagi. Tunnid algasid juba 11.30 igava filosoofiaga. Tühjapassimine. Olgu, kirjutasin miskit kaasa.
Järgmine oli füüsika, kus on tegelikult täitsa huvitav. Natuke keeruline, aga huvitav.
Kirjandused. No tohotonti. Mina ootan päeva, mil me seal tunnis ka reaalselt õpime! Kuna meil mates pidi tulema üks raske kontrolltöö, siis õpilased palusid kirjanduse õpetajalt luba tema tunnis natuke mateks korrata. Palusid seda tunni algul. Õpetaja mõtles küll natuke, aga lubas siis lõpuks. Ütles veel, et no natukene annan siis aega teile meie esimeses tunnis õppida. See natuke aega aga venis ilusti teise kirjanduse tunni lõppu :). Ja õppimist nägin ma ikka väga vähe. Jah, mõni tõesti õppis, aga peamiselt räägiti ikka juttu mingitel hoopis teistsugustel teemadel. Mina esimeses tunnis igavlesin, teises tunnis hakkasin muusikat kuulama, aga siis võttis üks klassivend mu mp3-e ära, sest tahtis eesti muusikat kuulata. Meie folgimuusika teda väga ei huvitanud, tahtis ikka träna! Viimast mul väga ei leidu seal..
No ja siis tulidki need mate II-d, kus tegime kontrolltööd. Mulle anti ka paber ette, õigemini õpetaja eest ulatas igale rivile vastava arvu pabereid ja ma olin ka sinna hulka arvestatud. Tegin nii palju, kui oskasin. Väga oma mõtteid sellele ei pühendanud, sest teoreemide seletamine mind matemaatika juures kohe üldse ei tõmba. Aga midagi sai seal valmis joonestatud küll.. Valesti, aga vähemalt midagigi. Ja ülejäänud aja vaatasin klassis ringi, joonistasin õpetajale oma paberile Eesti lipu, Eesti tüdruku, kes ütleb "Tere!", suure päikese, mingi lille ja igavusest arvutasin kokku, mitu päeva mul veel siin olla on (tol päeval 82) ja kirjutasin sellegi paberile.. Kui mõned olid oma tööd juba ära viinud, mõtlesin seda minagi teha lootuses, et ta seda kohe uurima ei hakka. Ikka huvitab neid õpetajaid minu töö ikka kõige rohkem ja nii viskas temagi kohe oma nina minu paberisse. Vaene mina.. :D
Natuke sai siis muusika seltsis jälle aega veedetud seal koridori peal ning varsti nägin Eugeniat, kellel lõppes keemia labor. Vaesekesele pandi bioloogia praktika laupäeva õhtusse.. Kahju kohe.
Järgmine ja ühtlasi ka viimane tund sel nädalal oli matemaatika I. Sai jälle ruutvõrrandit uuritud ja ei miskit muud. Järgmine tund ehk siis homme ehk siis teisipäeval tuleb meil ka seal kontrolltöö. Teen kindlasti kaasa ja küsisin õpetajalt veel üle, et mis nad varem tegid. Õppida pole ma küll jõudnud miskit, aga teemad on suhteliselt lihtsalt. Lähen vist jälle külmalt peale.

Hakkasin siis kodupoole tulema, aga siis nägin oma kunstiklassi sõpru väljas istumas. Valentina ei lubanud mul ära minna ja minu tühja kõhu peale ütles, et ma läheks tooks oma söögi ja tuleks kooli tagasi.. Naljatilk.

Koju jõudsin natuke enne kuute, sõin ja vaatasin telekat. Olime Leticiaga kahekesi ja sõime meesaia. Kui hea! Nüüd siin avastasin, et tuleb ikka kõhulihaseid edasi teha, ainult aeroobikast ja ujumisest ei piisa..
Ja siis läks Leticia kuskile ära, tuli Uruguay. Tema küsis mult kohe, et kas mul asjad pakitud?? Ei saanud ma sellele pihta.. Küsisin siis miks..? Jäi mind lolli näoga vahtima. Aga vot näe. Tuli välja, et neil oli plaanitud minna kolmeks päevaks La Palomale. Ja mulle ei olnud sellest keegi miskit rääkinud!! Uruguay ei suutnud seda uskuda ja vaatas siis Reinale otsa, et kas ta pole mulle midagi maininud. Reina kehitas selle peale ainult õlgu, et miks tema peaks seda tegema.. Vahva elu! Aga siis läks arutamiseks, et millal me täpselt lähme, sest nad ei olnud isegi kindlad, kas teha seda õhtul või laupäeva hommikul. Tuli Leticia ja asi pandi hääletusele. Minul polnud mingit vahet, aga Uruguay tahtis kohe õhtul ära minna niiet nii jäigi. Pakkisime asjad kokku ja asusime teele. Kuna Valentina ja Tomas läksid jälle nädalavahetuseks isa juurde, pidime meie kass Tota eest hoolt kandma ning tema pidi ka meiega La Palomale tulema. Ohjummel. Meie olime Reina ja Paziga juba autos ootamas, aga siis tuli kõne Uruguaylt, et nad ei leia kassi. Mina nägin enne, et Paz lasi kassi maja ette välja, ütlesin talle küll ei-ei-ei, aga siis ütles Reina mulle, et las ta olla ja läheb teeb oma asjandused ära. Jätsin siis asja rahule. Ja nüüd oli kass kadunud. Läksin appi otsima. Vaatasin tänaval ringi - ei paistnud, vaatasin toas ringi - ei paistnud. Leti küsis mult veel mitu korda, kuidas see värk täpselt oli, et kass välja lasti jne. Aga õnneks leidis Leticia selle Totakese Pazi riidekapist.. Valentina jäi ellu!
Võtsime veel Walteri ka peale, kes tahtis samuti meiega La Palomale pikka nädalavahetust tähistama tulla ja pikk sõit võis alata. Pidime tagaistmel neljakesi istuma. Õudne. Kõigepealt tuli Paz minu sülle ja hakkas seal isegi magama jääma, aga siis tuli tal mingi energiahoog sisse, jooksis mööda autot ringi ning õnneks varsti kustus ikka sinna Reina sülle..

La Palomal tegime elamise korda, panime asjad oma koha peale ja siis otsustati minna välja pitsat sööma. Leidsime ühe toreda koha, kus ees saalis ruumi ei olnud, aga siis läksime taha, kus pitsasid valmistati ja seal istusime oma seltskonnaga täitsa omaette. Oli tore :).
Kodus läksime suht kohe magama.

Laupäeva hommikul kell pool üksteist otsustati natuke randa jalutama minna. Ilm oli superilus ja ikka suht palav. Rannas oli megalt kalapüüdjaid ja palju ilusaid rannakarpe. Läksime ühe pisikese kuti juurde ja just siis sai ta ühe kalakese kätte. Oleme õnnetoojad! Siis tegi Uruguay natuke vestlust selle kuti isaga, kes püüdis natuke eemal kala. Tal olid juba mingid rõvedad prussakad seal ämbris, keda ta söödana kasutas. Väkk.
Siis kõndisime mööda rannaäärt edasi ja nautisime kaunist ilma. Tegime pilte ja olime lahedad. Enne ei maininud, aga tegelikult oli La Paloma täiesti inimtühi! Kõik majad olid tühjad, suvi läbi ju! See andis Leticiale julgust natuke nendesse majadesse läbi akende piiluda :D Ja kui tahtsime rannast lahkuda ja kodu poole minna, läksime üldse läbi mingi täiesti võõra aia. Viisakad.
Kodus pistsime natuke miskit põske ja kella kolme aeg läksime jälle välja. Sõitsime autoga lihtsalt ringi. Käisime kuskil kellegi imeilusas maakohas. Järsku jooksis meil seal üle tee mingi kass, aga kuna me olime parasjagu sellises metsikus kohas nagu põldude vahel, siis arvasid Uruguay ja Walter kohe, et tegu oli mingi metsiku kassiga, mitte tavalise kodukassiga. Üritati teda siis autoga jälitada ja ta üles leida, aga ei suudetud. Totud.
Edasi sõitsime La Pedrerale ja nautisime selle linnakese ilusid ja võlusid. Seal on see rand ikka kordades kaunim, kui La Paloma rannad. Kadeduseuss tuli sisse. Tegime jälle mõne pildi, nüüd küll autoaknast.. Mina oma vinge kaameraga, Leticia oma iPadiga :D Minu jaoks ikka natuke koomiline vaatepilt, kui keegi oma iPadiga kauneid pilte proovib teha, aga nojamh. Neil ei olnud parasjagu oma fotokat kaasas.
Õhtul tuli meie juurde ka jobust Alfredo. Kohe üldse ei salli ma seda inimest. Minu olek on selle mehe juures kohe väga pinges! Nüüd oli tal kaasas ka mingi teine onu.. Õnneks nad varsti läksid ära, aga Alfredo otsustas ikka hiljem tagasi tulla.
Õhtusöögiks valmistas Uruguay meile ühepajatoidulaadset sööki. Väga maitsev!!!

Pühapäeva hommikul otsustati minna kuskile kaugemale autoga. Kogu seltskond pakiti autosse, sealhulgas ka Alfredo. Ehk siis me olime seitmekesi viiekohalises autos ning Leti üritas Alfredoga ühele esiistmele ära mahtuda.. ÕNNEKS läks kohe meie maja ees, kui sõitma hakkasime, autol rehv/kumm (või mis iganes selle nimi on) täiesti katki ja me edasi sõita ei saanud. Tore plaanitud reisike jäi ära. Kuna varurehvi ka polnud, siis sõitis Uruguay selle katkisega lähedalasuvasse remonditöökotta. Ja ülejäänud seltskond suundus tagasi koju.

Kuna miskit muud huvitavat polnud teha ja ilm oli ka superilus, siis panin selga päevitused, võtsin rannatooli ja hakkasin maja ees jumet parandama :). Ehk siis võtsin päikest. Kõik oli täpselt paras - päike kuumutas mõnuga ja kaunis tuuleõhk puhus küljepealt.. :) Pakkisingi väga äärest-ääreni veidrad asjad omale sinna La Palomale kaasa - jope, kindad, villased sokid, lühikesed püksid ja päevitused.. Muidugi oli mõni riideese veel, aga no jope ja päevitused koos.. Kuid just selline see ilm meil siin on! Kunagi ei tea, kas väljas oleks vaja sulejopet või rannariiet...

Peale lõunasööki logelesin natuke. Uruguay läks magama, Leticia ja Walter passisid tühja, Reina ja Paz läksid linna peale. Mina läksin siis oma tuppa telekat vaatama. Plaanisin ka hiljem natuke jalutama minna. Teleka sain kinni panna alles siis, kui Uruguay paar tundi hiljem ärkas. Teadsin, et Walter ja Leti on kodus, aga nad olid ka linnapeale läinud. Läksin siis ka kesklinna jalutama, tegin pilte, vaatasin inimesi ja muid loomi ning käisis Popis ja ostsin jäätist omale! :) Mõnest üksikust poest sai ka läbi hüpatud, aga mingit ostlemise tuju ei olnud. Seega suundusin jälle ranna poole ja tegin veel pilte. Nautisin päikeseloojangut.
Kodus tagasi, inimesed vahetunud. Teleka ees istus enne Uruguay, nüüd aga Reina üksinda. Küsisin siis ilusti ja viisakalt, et kus teised on, vastuseks sain külmal ja veidi isegi tõredal toonil "Läksid välja." Okkkkeeiii, vabandust, et segasin Teie mittemidagi-tegemist. Õnneks need ülejäänud kohe ka tulid. Käisid puid kuskilt toomas ja ostsid jälle paar taime..

Õhtul oli toimumas Nacionali versus ma-ei-tea-kelle jalgpallimäng. Selle puhul osteti krõpsu, pähkleid ja erinevaid karastusjooke ning grilliti liha ja vorsti. Pidu ühesõnaga. Ja oldi ikka väga kindlad, et seekordne mäng ilusti võidetakse. Sest kui nad oleks võitnud, siis nad oleks Peñaroliga kunagi mänginud ja siis nad oleks selle mängu ka võitnud ja ilusti mingiks meistriks tulnud.. Lootused pandi liiga kõrgele ja mäng lõppes viigiga 1:1. Mis tähendas, et finaali Nacional ei saanud. Ja mingi meistritiitel jäi ka saamata.
Aga mis mind tol õhtul taas kohutavalt häiris.. Ühel hetkel käis köögiuksel ukselink (köögiuks asub ikka seal taga hoovi pool, kust vargad/varas sisenes(id)ki. Uks aga ei avanenud ja siis tuli keegi meie elutoa ukses sisse. See keegi oli muidugi Alfredo. Lihtsalt marssis tuppa sisse, istus lösakile diivanile, haaras väga ebaviisakalt hunni pähkleid kätte ja veel peale selle käskis Walteril endale tuua üks klaas, et ta saaks siis ka viskijoomisega ühineda. Ei mingit palun, aitäh või muu selline. Puudus igasugune viisakus. Nagu tema elaks seal. Räige maun lihtsalt.. Ja peale õhtusööki tegi ta sealt kaabet.

Esmaspäeva hommikul ehk siis täna hommikul võtsime taaskord ette väikse reisikese, mis meil eile ebaõnnestus. Reina jäi seekord koju, aga Leticia kutsus Alfredo ikkagi kaasa. Ja siis pidin mina seal kahe suure mehe vahel istuma. Kusjuures Walter, kes on oma olemuselt palju suurem, kui see jobu, suutis ta ilusti istuda ja mind mitte väsitada. See jobu aga pidi ainult nügima, laiutama, minu süles rahulikult istuvat Pazi sorkima, oma mingi kotiga mingit rõvedat krigistavat häält tegema ja mida kõike veel. Korra nügisin teda meelega vastu, või no tegin oma õlaga sellise liigutuse näitamaks, et mul on natuke halb olla seal tema kõrval, siis sain ta suust selle "vabandust" kätte, aga ega miskit paremaks ei muutunud. Õnneks reisike ise oli täitsa tore.
Plaaniti siis minna mingi paadiga sõitma. Jõudsin juba oma lootused lakke suunata. Esimene pettumus oli perepeadele see, et Uruguay unustas minna pangaautomaadi juurest läbi ja tal ei olnud tilkagi raha. Sõitsime La Pedreralt läbi, aga sealt olid pangaautomaadid talveks eemaldatud. Ainult suveks pannakse ülesse.. Veider. Aga sõitsime siis edasi nende paadikeste juurde, mis asusid tegelikult täitsa kaugel. Täpsemalt Cabo Polonio juures mingi tunniajase sõidu kaugusel.. Paadisõit tundus väga huvitav, sest meile tutvustati kõik ära, kuhu meid viiakse. Point oli aga selles, et nägu maksis 400 peesot, me oleksime raha küll kokku saanud, aga kogu see trip oleks aega võtnud mingi 2-5 tundi. Öeldi, et sõit võtab 2 tundi aega, ma ei tea, kust Uruguay selle 5 tundi järsku välja võlus. Igatahes otsustasid pealikud mitte ankrut üles tõsta. Vaatasime siis natuke lihtsalt ringi seal kohakeses ja siis suundusime lähedal asuvasse linna nimega Aguas Dulces (Magusad Veed).
Väga-väga lahe koht, kus oli ilus rand. Rannast nägi ilusti ära ka Cabo Polonio liivamäed, kuhu oli mööda rannaäärt vist umbes 7 kilomeetrit. Tegime jälle paar pildiklõpsu ja asusimegi teele tagasi kodu poole.
Kodus sõime natuke lõunat ehk siis seda, mis tühjas kapis veel leidus. Ja peale seda otsustasime Leticia, Walteri, Reina ja Paziga minna natuke lihtsalt välja. Paz küsis minult veel, et kas ma tahan ka nendega kaasa minna. Reina ütles talle kohe vaikselt, aga samas minule kuuldavalt, ei. Ma ütlesin kohe jah. Paz küsis mult veel üle, sest ta vist ei saanud täpselt aru. Ütlesin talle uuesti jah ja siis ta ütles Reinale "Nägid! Ta tahab kaasa tulla!" :D.  Käisime siis korra autoga linnapeal, sest Leticia tahab kangesti mingit kollast maja seest näha.. Aga sellel näitajal ei olnud võtit. Nojamh, paha lugu. Siis läksime randa ilu nautima. Walter tahtis millegipärast rannast koju liiva kaasa võtta. Meie Leticiaga hakkasime pilte tegema, Walter ja Reina aga sattusid jutumulinasse ja kõndisid selle saatel meist ikka üsna kaugele. Me siis Leticiaga istusime liivale ja rääkisime juttu. Pidin temast veel iPadiga pilte tegema :D. Mulle jäi sellest meie-kahe-momendist väga hea tunne sisse ja muidugi tuli suule naeratus :). Ja peale rannaskäiku otsustati minna Popisse jäätist sööma. Saime niimoodi sisse, et meie ees ei olnud mitte ühtegi klienti ja kui me tellisime oma maitseid, tuli sinna meeletu rahvamass sisse. Pole vale öelda, et Popi on La Paloma McDonalds. Mis siis, et seal ainult jäätist pakutakse. Aga rahvast on seal koguaeg.
Sõime jätsid ära ja läksimegi tagasi koju. Kodus  pakkisime asjad, tegime kodu korda ja asusime teele. Mina pidin seekord selle Tota võtma, sest Leticia (õnneks!!!!) otsustas rooli taha istuda ja Uruguayle samuti kassid ei meeldi. Jessas, kus see Tota siis alles möllas. Ei suutnud üldse paigal olla. Ja muidugi pidid tal need küüned koguaeg väljas olema. Lõpuks ikka rahunes maha natuke, aga Minase juures läks möll jälle lahti. Siis õnneks võttis Walter ta enda juurde, aga varsti oli ta jälle minu süles. Õudne. Lõpptulemuseks nägin ma välja nagu Tota kaksikõde. Samasugune karvane..

Kodus tagasi, tulin alla ja siin ka enamus ajast olen nüüd olnud. Üleval miskit huvitavat ei toimunud, sest kõik on ju väsinud ja üksteisest tahaks natuke puhata ka. Leticia tõi lapsed ka koju ja õhtusöögi sõime juba kõik koos. Järsku hüppas Tota minu sülle ja mitte Valentina sülle :D. Küsisin kohe, et kas Valentina tahab teda enda juurde? Kui ei, oleksin ta maha saatnud jälle. Õnneks Valentina avaldas väga viisakalt soovi, et võtab ta enda juurde :). Suurem viha hakkab vist kaduma..
Mina istusin terve see aeg, kui teised sõid, seal lauas ja ei lahkunud kuskile, kui mul söömine oli lõpetatud. Ootasin ilusti viisakalt. Aga meie lapsekesed panid kõik plehku kohe peale oma söömingu lõpetamist. Leti veel ütles Valentinale järele, et nad ei ole veel lõpetanud, aga keegi ei teinud välja.. :D Ja kui Valentina sööb ja siis keegi teine lauast lahkub, vot siis tekib tal sellega suur probleem. Teistest on tal savi.

Oeh, ja nüüd järgmine ebaõnne juhtum. Mu uus, õigemini Monika vana telefon andis otsad. Puutetundlik ekraan ja see ekraan otsustas peale Aguas Dulces linna mitte enam fungata. Ja ma pole teda siiani tööle saanud. Võtsin aku 15329 korda tagant ära ja lülitasin sisse-välja jne, aga kõik on tulemusteta. Lugesin netist, et selline probleem on päris paljudel ja tuleks mingi jubin välja vahetada.. Ohõudust.. Seega olen jälle ilma telefonita ja mis kõige hullem - ilma äratuskellata!!!! :D Ma ei tea, kuidas ma homme õigel ajal ärkan. Jään juhuslikule kellavaatamisele lootma :D Uurin homme, et äkki Lucial või kellelgi on mulle telefoni natukeseks laenata, mis ikka korralikult töötaks ka..

Aga te olge vahvad!

Ma panen pildid homme.. Täna on kell juba 00.20 ja mul silm vajub kinni. Puhkus väsitab..

Minu esimene külmetushaigus Uruguays!

Oii see tänane hommik oli kiire. Lootsin, et üle pika aja saab jälle hommikul lebotada, aga ei.

Üheksast äratus ja kohe tuli emale meil kirjutada, et saaks natuke selgemaks meie pere sugupuu. Pidime ju ühiskonnaõpetuse tunniks tegema. Jessasjuudas, kus on ikka keeruline värk see. Aga samas tekitas minus nii palju huvi, et tahaks kohe ühe suure valmis teha!
Tükk aega ma siis mõtlesin, et no kuidas ma selle lähiperekonna omal sinna paberile märgin. Kuidagi ei tulnud välja. Kavandasin tükk aega.

Siis sai kell pool üksteist ja ma pidin juba kooli minema. Jäin hiljaks. Meil oli täna jälle keemia labor, kus juba teist tundi järjest rääkis õpetaja ohutusest. Hispaaniakeelne ohutus on aga liiga keeruline minu jaoks ja see sugupuu võttis minult kogu minu tähelepanu. Või no terve see tund mõtlesin sellele seltskonnale seal sugupuul..

Peale keemiat jooksin ruttu koolist üle tee asuvasse kirjatarvete poodi paberit ostma ja siis edasi koju. Tulin kohe alla ja kavandasin edasi. 12.00 avastasin, et peaks sööma minema. 12.18 lõpetasin ja pidin vabandama, et lauast lahkuda ja kooli joosta, kus tunnid juba kahe minuti pärast olid algamas. Võtsin ruttu alt asjad ja panin kooli poole jälle ajama. Jõudsin õnneks klassi juurde siis, kui õpetaja oli just võtmega tulemas.
Esimesed tunnid keemiad. Tegin oma sugupuud. Sain Lucialt mõtte, kuidas teha ja asusin kirjutama. Tegin keemia tundides ja natuke ka mate I tundides. Ehk siis ma ei pannud absoluutselt tähele, mida nad seal keemias täna tegid.
Matedes tegin ikka kaasa. Lahendasid ruutvõrrandit ikka väga iks moodi.. Sain omale uue meetodi selgeks!
Ja tuligi ühiskonnaõpetus. Sain võimalikust kaheksast kaheksa! Õpetaja ja peaaegu terve klass tundis väga huvi, kuidas neid meie nimesid hääldatakse :). Minu sugupuu mahtus kahele A4-le, mu klassiõde rullis aga ühe mega pika A3 paberitest valmistatud paberi lahti, mis ulatus ühe klassi otsast teise. Vot selline sugupuu. Tal on palju onusid ja tädisid..
Ja füüsikad. Tegin kaasa. Esimese tunni lõpus küsis õpetaja mult, et kas ta räägib liiga kiirelt, et ma koguaeg pean Lucialt maha vaatama. Aga ma ikka üritan kuulmise järgi kirjutada :) Jään lihtsalt jube tihti maha.. :D Aga ei pole hullu.
Teine tund pidi meil teises klassis tulema. Enne seda käisime kohvikus, ostsin mingeid veidraid pähkeleid, millel oli magus glasuur ümber, aga no maksis ainult 5 peesot, mul oli kuus ja kõht oli tühi.. :D Siis nägime Paulat ja Eugeniat, rääkisime nendega nõksa ja algaski jälle tund.

Peale kooli tulin koju, sõin õuna, vaatasin "Sõpru" ja tulin natukeseks alla arvutisse. Varsti läksin aga jälle üles, aga kuna kedagi polnud, hakkasin telekat vaatama. Pidin omale ühe teki ka peale võtma, sest niiiii külm hakkas. Ja nüüd jõudiski kätte aeg, mil ma olen esimest korda siin Uruguays külmetunud. Mul on nohu, mul on köha,kurgus kähiseb, ma aevastan koguaeg ja mul on külm! Õnneks andis Uruguay mulle juba seda sooja jooki, mis gripi ära peaks võtma.. Või no olemise paremaks tegema. Hetkel väga mõjunud ei ole. Õhtusöögiks sõin suppi. Sel ajal hakkas palav, aga nii kui lõpetasin, tuli jälle külm näpistama. Kurivaim. Seega tulin alla voodisse ära ja nüüd lõpetan ka kirjutamise. Kell on alles kümme läbi natuke..

Homme tuleb mate II-s kontrolltöö teoreemide peale. Väga õppida küll ei viitsi, aga vaatan, äkki isegi teen kaasa :). Raske teema. Teoreemid. Väkk. Nüüd ma ei teagi, kas homme aeroobikasse minna.. Vist jääb vahele ja puhkan natuke. Haigusega väga ei julge minna. Täna ujuma ka ei läinud.. Aga siis tuleb kolm vaba päeva! Esmaspäev on ka meil vaba, sest 19. aprill on siin püha ja siis esmaspäev antakse vabaks.. Ei teagi, miks siis õige päev vaba ei ole. Ja ma ei teagi, mis püha see 19. aprill on. Uurime homme :)

Ja Kevade tänavale uudiseid! Teie kaunis kaart jõudis täna minu juurde siia! Paz tuli äkki minu juurde ja ütles, et mingi onu tõi mulle sellise pildi :). Viljandi on ikka kaunis koht!

Kallid!

Naljatame.

Erinevalt eilsest on tänane päev olnud väga tore ja naeruküllane.

Algas kella kaheksase äratusega ja kell üheksa olin juba club Minase saalis stepaeroobika tunni algust ootamas koos mõne trennikaaslasega. Võtsime siis oma lauad ja alustasime. Täitsa ulme, millise kava meile Lorena (treener) valmis tegi. Ja seda pidime vähemalt 150 korda läbi tegema. Võttis läbi, aga pingutasin lõpuni ikka välja ja tegelikult mulle väga-väga-väga meeldis see kava! Lõpuks pidime ühe korra ka ilma Lorenata läbi tegema ja no mida nalja siis hakkas saama! Kõik hakkasid kohe alguses lihtsalt oma rütmi panema. Meie vist üheksaliikmelisest grupist ei teinud ükski inimene mõne teisega samas rütmis. Ja kui ma siis kõik lõpuks lõpetasid, ütles Lorena mulle: "Muy bien, Anni!" (väga hästi, Anni). Ma olin lihtsalt ainuke, kes õiges rütmis lõpuni ilusti ära tegi! Olin võidujoovastuses.

Trenn võttis ikka mõnuga läbi, mis tegi olemise hiljem veel mõnusamaks :). See teistmoodi energia, mis peale kõva trenni sisse tuleb, on hea! Mulle meeldib.
Kodus olin natuke arvutis, natuke üleval, sõin ja pingi jälle kooli minema. Valentina jäi juba teist päeva koju, sest ta on meil otsustanud haigeks jääda..
Koolis esimesed tunnid olid matemaatika II-d, kus ma jälle väga aru ei saanud. Ja reedel tuleb meil kontrolltöö igasuguste teoreemide peale. Oh õudust. Aga ma olen ju lahe vahetusõpilane, kes ei pea ühtegi kontrolltööd kaasa tegema, kui soovi pole. Aga arvatavasti proovin ikka :).
Kirjanduses joonistasin ma ühte oma mustrit edasi, millega alustasin mõned tunnid tagasi. Sain valmis. Vot selline põnev tund. Selles tunniski on meil varsti kontrolltöö tulemas, aga seda ma kohe kindlasti teha ei kavatse..
Ja kolm kunstitundi. Kõigepealt õpetaja hilines meil lihtsalt pool tundi. Ütlen siinkohal üle, et tunni kestvus on 45 minutit. Me jõudsime Lucia ja Natiga vahepeal kohvikus käia ja head ja paremat osta. Läksime üles klassi juurde tagasi, kus kõik ootasid, ja õpetajat ikka polnud. Lõpuks ma nägin teda mööda koridori meie poole tulemas, aga kuna klass on nruga taga, siis teised teda veel ei näinud. Minul tuli peale aga imelik tuju ja hakkasin Harry Potteriks, ehk siis võlusin õpetaja nurga tagant välja! Teistel oli mind vaadates muidugi nalja nabani. Veider vahetusõpilane.
Kunstitunnis sain ma oma järgmise töö valmis, millega eelmine tund alustasime. Pidime ühe vaasi ja mingi kivist asja maha joonistama ja seekord värvipliiatsiga värvima. Valisin lilla. Nüüd on lilla pliiats teistest palju lühem :(. Aga kui enda arus oma kunstiteose peaaegu valmis sain, näitasin seda õpetajale, kes istus oma laua taga, aga samas mulle väga lähedal, ja ta ütles mulle SUUREPÄRANE! Ise väga nii ei arvanud.. Aga ma pildi panen sellest siis, kui hinde ka olen kätte saanud :). Järgmine kord peame kunsti tundi kaasa võtma kaks korda suurema laua, kui me praegu kasutame. Praegune on vist umbes A3-e suurune, võibolla nõks suurem.. Järgmine nädal peame minema siis A2-e suurusega.. Mul ei ole seda vist aga kahjuks kuskilt võtta, sest neid väga paljud ei kasuta.. Paha.

Peale kooli tulin koju ja skype'sin natuke empskini-isskiniga. Tuju läheb alati miljon korda rõõmsamaks nendega jutustades! Lahedad mul.

Kuue aeg läksin üles sööma ja siis istusin natuke teleka ees koos Valentinaga! Ta vaatas jälle oma mingit väikeste tüdrukute saadet.. Isegi vastas minu küsimusele, mille ma saate kohta küsisin. Edusammud!

Ja kell 18.55 oli jälle teatritund. Meil kolmel ei olnud selle eilse pärast miskit välja mõeldud ja ausalt öelda minu partnerid väga usinad selles osas ka ei olnud. Teistel olid kostüümid ja kujundus ja kõik ilusti välja mõeldud. Näiteks Camila tõi kodust mingi roostetava käru kohale!! :D Hullukesed ikka küll. Aga meie mõeldud värk ju muutus kõik eile. Ma ei teadnud tunni alguseni, mis osa siis ma lõpuks seal etenduses mängima pean. Oma etteastega pidime esinema kolmandana (polnudki esimesed!!!!).
Esimestena olid Camila ja Diego. Issand. Meie, pealtvaatajad, pidime naeru kätte surema. Kui nad esimest korda tegid, polnudki nii naljakas, aga hiljem, kui õpetaja neid oli parandanud ja nad otsast pidid tegema, pidime meie seal publikus naeru kätte surema :D Ja no meie õpetajal on ikka annet :D
Teistena tegid Valentina ja Victoria. Etenduse tegevus toimus tegelikult vanal ajal, aga neile andis Guillermo täna ülesandeks esitada see nagu mehhiko telenovelas :D. Naersime veel rohkem! :D
Ja siis tuli meie kord. Minu kohta ei öelnud Guillermo miskit, sest mu osa polnud etenduses üldse seeski ja ma olin, nagu ikka, superhea. Okei, viimast ta ei öelnud, aga mingeid kommentaare tema suust ka ei kuulnud. Teised kaks pidid aga asja uuesti läbi mõtlema ja järgmine teisipäev selle uuesti esitama.
Ja viimast paari, Juliot ja Luciat, me ei jõudnudki vaadata.
Aga jah, täna oli jälle õpetajal väga hea tuju ja ta naeris koos meiega. Vahepeal tegi ta ühte karmi naist järgi, kes oma mehe kallal õiendas ja selle peale saime meie muidugi naerda täiega. Ja siis ütles Evelin, et ta on täpselt nagu Evelini ema :D. Kõik naersime ja siis Guillermo ütles aitäh! Siin kirjutades see ei tundugi nii naljakas, aga kohapeal tekkisid naerukrambid.

Peale teatritunde tuli neil veel kino, kus nad hakkasid mingit järgmist filmi vaatama. Küsisin siis õpetajalt, et kuidas neile "Klass" meeldis. Väga olla meeldinud, eriti lõpp! Tegi ainult meelehead :)
Mina aga filmi vaatama ei saanud jääda, sest kodu ootas. Aijaa, katastroof juhtus ka.. Mu mp3-el sai aku just kunsti tunni alguses tühjaks niiet pidin ilma muusikata kunstitunnis olema ja kodu-kooli vahemaad kõndima!! Kui paha.

Kodus olid teised juba jälle ära söönud. Ma jõudsin kell pool üheksa koju ja pidin siis üksi sööma. Olgu, Uruguay lõpetas söömise. Sel ajal õppis ta ära eesti keeles ütlema kuude ja nädalapäevade nimetused.. Olgu, viimastega tekksi tal vähe raskuski ja kindlasti on need tal juba meelest läinud. Peale kõhutäiendamist läksin elutuppa, kus vaadati jälle jalkat. Uruguay-Argentiina. Lõpus ilus 3-2 meie kasuks aga mingil 43-ndal minutil pidid ikka argentiinlased skoori viigistama ja nii mäng ka lõppes. Argentiinlased olid maru õnnelikud, aga meie omad tahtsid neile kohe lausa kallale minna. Politsei pidi asjasse sekkuma.

Aga juba haigutasin ka mina ja tulin alla ära. Pidin natuke Luciaga juttu tegema, sest meil on homseks vaja ühiskonnaõpetuses sugupuu teha ja ma ei teadnud kui suur ja mis asjadega. On vaja panna iseennast, vennad-õed, vanemad, vanavanemad, üks iga vanavanema vend või õde, nende lapsed ja lapselapsed, tädid-onud, tädi-onu-pojad-tütred... Hakkasin siis mõtlema, et isegi minu lihtsalt neljaliikmelisel perel on ikka suhteliselt keeruline see sugupuu. Pean homme jälle Eestimaaga ühendust võtma. Äkki oskavad mind aidata..

Aga nüüd panen siia mõned videod.

Kaks esimest on tegelikult suht vanad. Tehtud siis, kui me viimati La Palomal käisime ja siis korra kuskile välja tiirule läksime autoga. Nägime seal kesklinnas mingit möllu. Brasiillased tegid mingit vahvat etteastet igasuguste keeruliste hüpete ja trummidega. Väga lahe oli!

Teised kaks videot on tänasest teatritunnist. Esimeses on Diego ja Camila etendus, kui nad seda esimest korda näitasid ja see veel nii naljakas ei olnud.. Teises on Valentina ja Victoria seebiseriaal, aga filmisin ainult seda natuke, kui Guillermo neile miskit seletas. Järsku nähti ämblikku.

Musi-kalli-pai! :)

PS! KAHEKSA KUUD SAI TÄIS!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!! Vähem kui kolm veel koduukseni ja oma voodini ja mu riieteni ja muruniitmiseni ja mu issi valmistatud rummikoogini ja mu emme valmistatud põdralihani ja suitsuvorsti võileivani, millel peal roheline särav kurgiviil, ja mu venna yolo ja mongoloidini!! :)

Pikavihapidajad + minu positiivsus.

Hommikul oli niiiii hea magada natuke kauem! Nautisin täiel rinnal ja olekski tahtnud nautima jääda. Aga kohustused ajasid lõpuks ikka üles.
Sõin hommikust teleka ees ja siis, saadanapäralt, leidsin telekast mingi täitsa toreda filmi ja jäin seda vaatama. Varsti sain end ikka kokku võetud ja alla õppima tuldud. Filmi leidsin ka netist juba üles, niiet kunagi läheb tõmbamisele :). Võtsin siis paberi ette ja hakkasin teksti jälle tuupima. Ei õnnestu kohe üldse... Liiga keeruline minu jaoks.. Ja etenduse teksti niimoodi sõna-sõnalt pähe õppida mulle ka väga meelt mööda ei ola.. Proovisin seda siiski teha. Vahepeal viskas küll kopa ette..
Poole kaheteistkümne aeg läksin üles korra, et Reinale öelda, et mul hakkab täna hiljem kool ja lõunatan koos nendega. Mis tähendas muidugi, et andku mulle teada, millal nad sööma hakkavad. 12.25 läksin jälle üles, et vaadata, kaugel asi on, sest tavaliselt nad sel kellaajal juba söövad, aga tuli välja, et nad olid juba ära söönud. Või no õigemini Paz, Valentina ja Reina olid ära söönud. Leticia ja Uruguay olid taas Montevideos arste külastamas. Sõin siis üksi supikest. Ja peale seda tulin muidugi jälle alla õppima.

Kool algas mul täna kell 14.00 kahe matemaatika I-ga. Teeme seal imelihtsaid võrratusi seega mõlemad tunnid olid suhteliselt passimised.. Ma eile vist ei kirjutanud, aga eile õpetasin Luciale ja Natile ära kivi-paber-kääride mängimise löömistega ära. Ehk siis see, kes võidab, saab kahe näpuga tugeva laksu vastu kaotaja kätt lüüa (suht valus asi). Eile ma võitsin Luciat kolm korda ja Natit ühe korra ja nemad ei võitnud mind kordagi. Arvasid, et ma mingi selgeltnägija. Täna tegin ühel vahetunnil jälle ettepaneku seda mängida ja tegime seekord kolmekesi korraga. Nad panid mõlemad paberid, mina kivi. Kaotasin korraga kahele!! :D Ja siis panin täiega jooksu, et nad mind lüüa ei saaks. Oma käsi varjates neil see ei õnnestunud kordagi. Lubasid homme ära teha :D. Okouu..
Peale matesid tuli inglise keel, kus mul jälle miskit erilist teha polnud. Proovisin veel oma teatri-teksti õppida..

Kodus tulin kohe alla jälle õppima. Korra tahtsin internetti ka kasutada, aga netti polnud parasjagu. Läksin siis ruuterile restarti tegema, aga Valentina ja Reina olid kahekesi seal kontoriruumis, kus ruuter asub. Küsisin siis ukse pealt, et kas Valentinal on nett? Reina luges raamatut. Valentina muidugi ei teinud must välja ega vastanud mulle. Samamoodi käitus ka Reina. On ikka pubekad küll mul siin.. Tulin siis sama targalt alla tagasi, kuid varsti läksin jälle üles telekat vaatama. Kui jõudsid Paz ja Tomas, tegin koos nendega oma "teeaja" ära. Peale seda istusin elutuppa Uruguay juurde, kes vaatas telekat. Varsti pidi ta aga kuskile ära minema ja andis telekapuldi minu kätte ja ütles, et ma vaataks, mida sooviks. Panin siis "Sõbrad" käima, aga varsti tuli Valentina ja lihtsalt võttis mu juurest puldi ja vahetas kanali ära. Pani mingisuguse järgmise lastesaate peale.. Mina selle vastu huvi ei tundnud ja hakkasin siis jälle oma toa poole minema. Ukse peale jõudes tegi Valentina mu selga taga seda peeru häält.. Kui täiskasvanulik.

Õnneks palju puudu ei olnudki, kui pidin teatritundi minema. Lukustasin kõik oma asjad jälle kappi ära, panin jope selga ja asusin teele.
Koolis nägin, et mõndadel meie grupist olid juba etenduse jaoks vajalikud asjad kaasas. Maica ütles mulle aga ju, et kolmapäevaks on asi. Tegelikult oli õpetaja öelnud kolmapäevaks, 16. aprilliks. Sellist päeva aga sel aastal ei eksisteeri. Mõtles ta ikkagi kolmapäeva. Õnneks. Siis kurtsin talle loo ära, et minu jaoks on väga raske seda teksti õppida. Õpetajal oli täna millegipärast superhea tuju ja ta sai minust väga hästi aru. Minu kaaskondlased samuti õigustasid mind takka. Õnneks tuli meil üks tüdruk nimega Evelin tagasi, kes nädalakese puudus ja sellepärast arvati juba, et ta ei tule üldse. Seega ütles Guillermo, et Evelin tuleb minu ja Maica gruppi nüüd. Küsisime siis, et kuidas me nüüd siis selle etenduse peame tegema, sest tegelaskujusid on mõeldud kaks, aga meid on kolm. Õpetaja käskis meil teda üllatada.
Tund ise oli täna aga superlahe. Improt enam ei teinud, aga tegime hoopis midagi muud. Alustasime impulside ja tõmbamisega. See umbes nagu oli impro, aga natuke tantsulisem. Olen seda varem kuskil juba teinud. Lõpuks pidime grupis niimoodi liikuma, et me kõik tunneme, kuidas miski meid kuhugi poole tõmbab ning pidime kogu grupiga selle poole ühtemoodi liikuma. Rääkida ei tohtinud. Ilmselgelt ei saanud mõned inimesed ülesandest aru ja hakkasid seal välja mõtlema, et meil on käes mingi pall ja seda tuleb üksteisele edasi ulatada.. Veider oli too hetk..
Aga siis pidime võtma juba vanad paarid. Mina olin koos Diegoga. Ühel kahest seoti silmad kinni ja teine pidi siis teda juhtima. Väga lahe oli! :) Vahepeal jooksime, siis kõndisime väiksest trepist lavale jne. Vahepeal võttis õpetaja mul ise salli (õigemini dressika) silmadelt ja käskis vait olla. Kuna meid oli paaritu arv inimesi, siis pidi Diego Eveliniga sama asja edasi tegema. Mina vaatasin nüüd pealt.
Ja siis pidime kõik silmad kinni siduma, õpetaja viis kõik erinevatesse kohtadesse seisma ja me pidime siis hääletult üles leidma kõik grupi liikmed ja ühte punti kokku tulema. Õpetaja sai naerda, kuidas kogu grupp liigub koos otsides Maicat ja siis Maica liigub hoopis teises suunas :D.
Ning viimane ülesanne oli kõige lahedam. Taaskord pidid kõik silmad kinni siduma ja õpetaja viis meid kooli peale laiali ning pidime siis ise tagasi saali saama!! :D Silmad kinni! Ja teistesse klassidesse siseneda ei tohtinud. Õpetaja hakkas meid hanerivis laiali paigutama, ehk siis me ei näinud midagi, kuhu ta meid sättis, aga õnneks ma olin esimene ja ma jäin saalile kõige lähemale tüdrukute vetsu ruumi. Umbes 7 sammu oli saalini :D. Hakkasin siis kohe tagasi saali poole minema ja muidugi olid seal mingid teised õpilased, kellel oli vaja ikka kõike kommenteerida. Olen juba harjunud neist mitte välja tegema. Ma jõudsin saali enne, kui õpetaja jõudis oma paigutamise tuurilt tagasi tulla ja muusika mängima panna, et siis me saaksime selle kuulmise järgi saali tulla.. :D Oli väga lahe! Kuid siis meie tund ka lõppes.

Tulin koju tagasi. Terve päev on minu tuju olnud suhteliselt tusane. Ei teagi, miks. Vahepeal tulevad vahvate päevade sekka mõned kurvemad. Hoiame ikka asja tasakaalus. Aga peale teatritundi oli mul jälle positiivne energia sees. Tegin neid veelgi paremaks igasuguste sügavate lausete peale mõeldes. Näiteks kogu see kammaijaa Valentinaga.. Maailmas on üle 7 miljardi inimese - ei tohi lasta ühel neist oma tuju rikkuda. Ja muidugi on tusase tujuga peal väike koduigatsus, aga siis ma vaatasin seda imelist kuud (mis muide täna õhtul oli tõeliselt ilus jälle) ja mõtlesin, et minu emme-issi ja kõik teised näevad ju kodus seda sama kuud sel hetkel, kui nad seda sooviksid (ainult et nad magavad hetkel) - mis tähendab, et mu kodu ju polegi väga kaugel.. :) Vot selline deep-moment oli kojutulekul.
Aga siis kohtasin tee peal jälle Barbara ema ja isa, kes aitasid miskit oma pojal ja ta perel teha. Barbara isa läks nendega kuskile ära, aga Barbi emaga jäime veel natuke lobisema. Ta kutsus mind muidugi sisse ka, aga pidin ikka koju tulema. Mõni teine kord. Ütles mulle veel, et Barbarat ei ole kodus, vaid ta on orkestriproovis. Olga pealagi.
Tulin koju. Unustasin Reinalt enne võtit küsida, seega pidin kella laskma. Kaks korda tiristasin sellega ära ja siis tuli lõpuks Valentina akna pealt piiluma, kes on. Muidugi otsustas ta mul ust mitte lahti teha ja lasi mul edasi külmetada. Lasin siis mõne aja pärast kolmandat korda veel ja siis ta ikka avas mulle õnneks värava. Kedagi teist tol hektel kodus polnud.. Võibolla Uruguay oli üleval oma toas, aga ma ei näinud teda.. Tõin oma asjad alla ja läksin üles tagasi. Vaatasin seal Valentina juures elutoas telekast "Rahaaugu" saadet ning tema oli arvutis. Varsti tulid teised ja kell pool kümme alustasime söömisega. Rodrigo liitus ka täna meiega, aga seekord pandi kõigile ikka lauaääres koht. Kell kümme algas telekast põnev saade nimega "Da Vinci deemonid". Vaatasime seda koos Reina ja Leticiaga. Ja kell üksteist see lõppes ning mina tulin ka alla ära. Homme pean ju jälle varakult tõusma, et aeroobikasse minna :).

Ja nüüd panen teile siia need pildid sellest esimesest tüdrukute õhtust Lucia ja Eugeniaga.

Lucia tegi muffineid.

Anni võttis asja üle.

Eugenia maiustab.

Alguses.

E nagu Eugenia

Lucia õde õnnelik olemas.

Iludused valmimisjärgus.

Õhtu masterpiece - Uruguay lipp Lucialt, Eesti lipp minult.

Kiidame

Mulle meeldib see!

Midagi veel nüüdsest laupäeva õhtust, kui Lucia juurde ööseks jäime. Avastasin need pildid alles nüüd..

Lucia mängib kogu hingest.

Lucia hing väsis ära.

Kolm laiki!

Karukalli! :)

üli cool nädalavahetus vol.2 ja mega unine ja külm esmaspäev.

Kõigepealt pean edu soovima selle teksti lugemisel ja nende 83 pildi vaatamisel.. EDU!

Jätkame. Unustasin eile kirjutada, et meie kaheks põhiliseks jututeemaks laupäeva õhtul olid Camila ja tema veidrused ning minu urgas, kus ma elan. Mõlemad pakkusid lõputut naeru! Laupäeva öösel saime siis öösel kella nelja aeg magama ja äratus oli pandud kella kaheksaks. Miks? Sest ajakavas oli märgitud, et kell üheksa algab hobuste rongkäik ja me kolmekesi tahtsime seda kindlasti vaatama minna. 

Minuga on asi selline, et kui mul äratus kõlab, pean ma end kohe püsti ajama, sest muidu on uuesti magamajäämise oht ikka väga suur! Ärkasin eile ka kohe. Sättisin end valmis (panin riide ja muud vannitoa jamad), aga mu kallid sõbranjed ikka magasid :D. Eugenia kohe täitsa sügavalt, Lucia vahepeal ikka piilus. Lõpuks kell 8.20 sain nad jalgadele. 

Sõime hommikust. Tegin omale mikros kohvi piimaga ja ei pannud teda sinna üldse kauaks (2 minutit, nagu tavaliselt) ja oh sa pele! See vist tegi seal väikse plahvatuse, sest kui ma seda sealt välja võtma hakkasin, pidin võtmaga piimaga täitunud taldriku, mis seal mikros sees on. Teised jõid omad kohvid ja kakaod külmalt.. Fuhh.

Üheksa aeg, isegi natuke peale, läksime siis välja tänavale uurima, et kas juba algab.. Tänavatel ei olnud mitte kedagi! Kõik oli täiesti tühi. Jah, mõni koristajast onu kõndis, aga no peale nende ei kedagi.. Tegime kahele tänavablokile tiiru peale ja otsustasime tagasi tuppa minna. Toas uuesti magama ei läinud, vaid hakkasime Super Mariot jälle Wii'ga mängima. Oli lõbus. Ise samal ajal lebotasime oma madratsitel. 

Peale kümmet otsustasime igaks juhuks uuesti minna vaatama. Need hobused pidid mööduma Lucia kodu lähedalt ja kogu see kära oleks kuulda olnud, aga me ei kuulnud veel miskit. Aga tänavale oli juba mõni inimene ilmunud. Natuke aega istusime kõnnitee äärekivi peal, kuid pidime ikka tükk aega ootama. Otsustasime uuesti tuppa tagasi minna ja siis juba kuulmise peale tulla. 

Saime tuppa, kell oli pool üksteist,  lükkasime televusseri nupust käima ja ikka sellele kanalile, kus näitas seda festivali live-ülekandena. Ja mis me nägime! Hobused olid juba meie kooli juures, mis asub ka suht lähedal Lucia kodule, niiet panime täiega jooksu. Jõudsime oma tänavanurgale just siis, kui esimesed hobused hakkasid mööduma. Milline ajastus. 

Supervahva asi oli see ikka. Maainimesed olid erinevatest maakondadest kohale tulnud oma hobustega, pannud selga vastavad riided (maainimese peoriided - uhked kleidid ja saapad jne) ja nüüd siis tulid end meile näitama. Ma ei kujuta ette, kui palju neid hobuseid meist möödus, aga see oli ikka meeletu! Vähemalt 500 kindlasti! Väga ilus oli :) Ja mõnel onul/tädil oli süles ka väiksem põngerjas, kes oli samuti vastavalt riidesse pandud.. Mõni neist pisikestest otsustas samal ajal ka magusat und nautida. 

Ja kui see läbi sai, läksime tagasi Lucia koju. Siis uuriti meilt, kas meile ravioolid lõunasöögiks sobivad. Eugenia ütles kohe, et ta peab juba ära minema, sest ta oli ühele sünnipäevale kutsutud ja ma siis ütlesin ka, et minagi hakkan vist varsti liikuma. Aga kuidagi suudeti mind ikka ära rääkida ning ma jäin kauemaks. Enne Eugenia äraminekut näitasin neile kahele seda Eesti kohta tehtud videot, mida siin varsti juba kõik minu poolt näinud on.. Hea video. Neile ka meeldis.

Eugenia läks. Mõtlesime Luciaga, et mida siis edasi teha. Meie ees oli läpakas ning otsustasin siis leida interneti avarustest üles mängu nimega Bubble Trouble 2 ja mängisime natuke seda. Neljas level oli meie jaoks ületamatu :D. Varsti tüdinesime sellest ning otsisime veel mänge, mida kahekesi korraga saaks mängida. Mõni oli päris vahva ja nõudis suurt keskendumist, mis omakorda tõi meile suurest naerust pisarad silma. 

Ja juba kutsutigi sööma. Söömas olid Lucia ema koos viie lapsega! :D Lõbus oli. 

Peale sööki mängisime Luciaga jälle Wii'd. Kuna Eugeniake viis Super Mario mängud ära, siis pidime leppima Just Dance'iga. Oh seda möllu ja laulu! Vahepeal tuli Lu õde meie juurde ja laulis seal, siis tuli Lu ema sinna ja laulis ning meie Luciaga tantsisime nagu pöörased. Tegelikult on see Wii üsna loll ja selle mängu mängimiseks piisab ainult käe liigutamisest ning ei pea just seda telekas tantsivat kuju jäljendama.

Siis tegime paar spordimängu tiiru. Näiteks Lu õega mängisime korvpalli, mina võitsin. Luciaga mängisime tennist, pesapalli ja muud säärast ning lõpetasime golfiga, mis meie oletuste järgi tundus väga igav, aga mängida oli tegelikult väga põnev. Lõpetasime viiest, kui otsustasin neile seal rahu anda ja koju tulla. Mind muidugi toodi koju.

Kodus olid meil mõnda aega külalised - Leticia sõbrants/töökaaslane koos oma mehega, kes iga aasta Argentiina rallil käib, aga see aasta ei lähe. Rääkisin kõigile oma toredast nädalavahetusest ja olin nendega elutoas. Need külalised läksid üsna pea ära, aga õhtul tuli meile jälle päris suur kamp külla. Söödi pitsat, joodi cocat. Mina tulin juba 21.20 alla ära, sest neli tundi magamist eelmisel ööl andis kohutavalt tunda. Ja ma pidin ju blogi ka kirjutama veel..

Magama sain kell pool üks. Hommikul ärkasin jälle kell kaheksa, et minna aeroobikasse. Kohe üldse ei tahtnud end voodist välja ajada, aga no olen endale sellise kohustuse peale pannud. 

Aeroobikas pidime täna teises saalis trenni tegema, kus tavaliselt tehakse balletti ja boksitrenni. Meie saal oli täitunud otsast-otsani toolidega. Teises saalis oli aga mingi väga veider põranda kate maha pandud, mis koguaeg libises, kui me seal mõne sammu ette, taha või küljepeale tegime. Täna oli meie treeneril samba tuju ja tegi meile samba-aeroobikat :D. Hommikul kell üheksa on päris raske neid puusi nõksutama saada, aga varsti juba isegi tuli. Ja siis otsustas meil elektrilühis (?) tulla ja me jäime muusikast ilma. Vedasime selle maki ka teise pistiku juurde üle saali, mille ees kusjuures oli veel meeletult toole, aga ka see ei töödanud enam. Pidime varem kõhulihaseid tegema hakkama. Varsti tuli mingi onu ja makk läks imekombel jälle tööle. Tants jätkus. 

Kodus toimus riiete vahetus, asjad kokku ja sööma. Kool algas mul täna varem ehk siis 11.30. Esimene tund keemia. Kirjutasin füüsika vihikut ümber ja üritasin ka oma etenduse teksti õppida. Viimast õppisin ja õppisin kõikide esimeste vahetundide ja tundide ajal, aga no ei õnnestu.. Ma ei tea, kuidas mina selle pähe saan. Isegi Lucia ütles, et see on ju nii raske tekst. Õudne.

Järgmised tunnid olid inglise keeled, kus Luciat ei olnud nendes (ta on hea ja ei pea käima) ja mina igavlesin. Tegelikult oli mul meeletu uni peal ja see, et minu kõrval istuv klassiõde midagi inglise keelest ei jaga ja mult koguaeg küsib, mida me tegema peame või mida miski sõna tähendab, ajas täna ikku kohutavalt närvi... Oii, kuidas tahaks magada.

Siis tulid filosoofiad, kuhu ma surin. Teises filosoofia tunnis joonistasin lausa Lisa Simpsoni igavusest paberile. Pool keha tuli vihiku kaanelt copy-pastena. Ülejäänu leiutasin. 

Kirjandus. Õpetaja imestas, et minu perekonna nime leidub ka Uruguays. Või siis et selline perekonna nimi leidub Eestis. On ju siin üks kuulus laulja nimega Ruben Rada. Aga kunagi sai issiga skype'i otsingusse pandud nimi Andres Rada ja no selliseid isiksusi on siin Ladina-Ameerikas ikka meeletult palju!

Matemaatika II. Igav, aga tegin kaasa.

Peale tunde oli meil füüsika praktika, kus tegime oma tööd edasi. Õpetaja vaatas meie graafikuid, mille pidime kodus valmis tegema ja peaaegu kõigil olid vist vead sees. Minu oma ta algul unustas kontrollida, aga hiljem vaatas ikka üle ja mul oli kõik õige! Siis küsis ta mult üle, et kust kohast ma olingi? Eestist. Seejärel läks ta klassi taga oleva ruumi juurde, kus oli üks tädi ja õpetaja ütles talle, et ma olen vahetusõpilane Eestist ja ma oskan suurepäraselt matemaatikat!! Oi, kui meeldiv! Ma ei tea küll, kust ta seda võtab, sest minu mäletamist mööda oleme me tunnis ainult ühe matemaatilise tehte teinud ja no see tuli teha kalkulaatori abiga.. Tegemist oli mingi lihtsa korrutustehtega.. :D Aga tõsi, matemaatika mulle täitsa meeldib.. 

Peale kooli tulin koju, sõin natuke ja tulin natukeseks alla magama. Kell oli 18.40. Äratus 20.10. Muidugi lõi see jälle mu arvesamise sassi ja arvasin, et on hommik. Õnneks jõudsin reaalsusesse juba esimestel sekunditel. 

Läksin üles ja varsti jälle sõime. Nüüd juba õhtust. Me vist lähme oma õhtusöökide söömisega järjest varasemaks, sest täna toimus see juba pool üheksa. Istusin lauda ja sõin. Uruguay ja Leticia olid ka seal ning peale nende veel Rodrigo (tuli natukeseks külla) ja Reina. Sõime rahulikult ja varsti tuli Valentina. Ma jõudsin enne ära lõpetada ja oma nõud kraanikaussi viia, kui ta lõpuks sinna jõudis. Kuna laua ääres oli kohti vaid neli, siis lasin enne pikalt seisnud Rodrigo oma kohale istuma ja ise jäin kapi najale toetades seisma. Valentina hakkas sööma ja küsis siis emalt minu poole silmadega vilksatades: "Kas meil mitte ei ole siin majas reegel, et kui söömine lõpetatakse, siis enne lauast ei lahkuda, kui teisedki on söömise lõpetanud?". Leti ütles muidugi jah. Aga siis ütles Uruguay Valentinale, et ta kuss oleks, sest ma olin ju tol hetkel köögis ja laua ääres kohta ei olnud ning peale selle ütles veel, et Valentina on alles väike plika, aga Anni on juba suur. Selle peale oleks tahtnud öelda Valentinale  HAHA, aga no olen suur ja ei tee seda enam :D. Ja miks ma peakski tema söömise lõpetamist seal laua ääres ootama, kui tema jõuab sinna alles siis, kui ma juba lõpetanud olen ja peale selle ei ütle ta mulle teregi..  Olgu omaette. Ja kui tema söömise lõpetas, ütles ta demostratiivselt, et kui Anni võis söögilauast varem lahkuda, siis teeb seda temagi, ning läks teise tuppa. Istusin siis teiste juurde lauaäärde, sest koht ju avanes ning liitusin vestlusega. 

Valentina tuli varsti tagasi, sest tal kästi kassile rohtu anda. Peale seda käskis Uruguay, et kass jäetakse nüüdsest välja, aga Valentina oli sellele väga vastu. Ütles, et kui kass peab minema, läheb tema ka! Ja no tal ei jäänud muud üle, kui seal väljas siis oma pidžaamas külmetada ja kassi nunnutada. Uks pandi ka lukku ja :D. Kui Uruguay hakkas ust lahti tegema, ütles isegi Leticia, et ära tee, las ta olla seal :D. Lõpuks too hullus seal väljas juba ja ta lasti ikka tuppa sisse.. Ning paraku ikka koos kassiga. 

Peale seda möllu läksime elutuppa Uruguayga telekat vaatama ja pool kümme tulin alla ära, et kiirelt seda kirjutada ja jälle magama minna. Paraku on kell juba pool kaksteist ja ma ikka ei suuda kiirelt ja lühidalt kirjutada.

Ja nüüd tuleb veel piltidega jamada.

Aga siin nad on!

Laupäev:

Ema tuletas kunagi meelde, et ma ei ole majaesisest pilti teinud ja videos ei olnud ka näha.. Aga siin ta on. Minu seljataha jääb kõrge aed.

Paziga mängimas.

Esimest korda nägin siin majas kaminas tuld! Ilus!

Õnnelik Lucia!

Oli palju autosid.

Laadake. Praegu veel nii palju inimesi ei olnud, kui kella kaheksa aeg õhtul.

Arvasin algul, et tegu on kohaliku internetipunktiga. Tegelikult sai sealt pilte tellida (fotokalt paberile jne..) Juhin tähelepanu vasakul laua all kasti taga olevale jalale..

Onu vist väsis ära.

Ehk üks oreo?? :D

Üks pisitilluke osa inimestest.

Klippadi-kloppadi.

Tahtsin ka poosetada pildi jaoks.

Kaunis rannapäev rannatoolil. Kõik kohad rannapiigasid täis!

Lucia sinisilm. Siin maal haruldane.

Käib etendus. Mikrofonil Uruguay kangelane Artigas.

Katsetasin oma kaamera super-zzzuuumi. Leidsin sellised onud ja tädid. Kõige rohkem meeldib mulle see onu all paremas nurgas.

Valge asjaga tädi paremal käel on härra president. Tegelikult Lucia ja ta isa ei lubanud mul seda pilti kuskile panna, sest ta ei pidavat sellel fotol väga normaalne välja nägema..

Söberid mul.

Lucia õde.

Näidati tüdimust.

See kole võistlus, kus hobuseid kasutatakse nagu härgasid ja siis vaadatakse, kes kauem peal suudab istuda.

Maakad kohal.

Super Mario pela

Valmi, õhtusöögike, valmi!

Siis kui ma Super Marios surma sain.. :D

Lucia isa kiidab.

Eugenia andis Kinderi šokolaadi.

Midagi tõsist.

Šokolaad, WUHUU!

Ei mis sa muud ikka Kinderi paberiga peale hakkad...

Nemad vabal ajal.

 Pühapäev:

Siis, kui ma hommikul juba mineku-valmis olin.. Ja nemad mitte just nii väga...

Ootame.

Tulid!

Tüdruku kleit oli nagu Uruguay lipp! Tahaks kah!

Lõputult hopasid.

Hobune naeratas mulle :)

Vaeseke..

Kahju, et Lucia uduseks jäi.. Muidu mulle väga meeldib see pilt..

Koer väsis ära.

Üleval vasakul on silt "Londoni Baar".. Onu hobusel otsustas siin meie juures rongkäiguga liituda. Ilmselt oli tal sinna baari enne asja..

"Elagu pealtvaatajad, HURRAAA!"

See tüdruk käis eelmisel aastal minu klassis.

Super-Uruguay!

Huvitav, kas lapsekesel palav ei hakanud..?

Ponist hakkas täitsa kahju. Ta oli ikka imepisike..

Näide meie olemusest, kui möödunud oli vähemalt 300 hobust ja eelneval ööl oli magatud ainult 4 tundi..

Üks jäi ikka rõõmsaks.

Suur ja väike.

Teine Uruguay lipuga tüdruk.

Põgeneeee, vaba laps!

The End!

Siis, kui oreod odavad on..

Lucia vend ja Barbara vend Gonzalo lõbutsemas!

Lucia laavib! Mina ka!

Estonian Presentation.

Ollaree.. Nüüd tuttu!

Sain Lucialt ka eelmise nädalavahetuse pildid, aga need lisan siia homme. Õnneks saan hommikul natuke kauem magada, sest koolis jäävad esimesed kaks tundi ära ja pean kohal olema alles kell 14.00. Ilus. Ja siis on ka ainult kolm tundi - matemaatika I-d ja inglise keel.

Kallid-paid!