Monday, April 22, 2013

Ootamatu La Paloma.

Oioi-nädalavahetus.

Reede oli mul üsna igav (kooli)päev. Kell 10.20 avastasin uuesti postkaarti üle lugedes, et see on tulnud hoopis Männimäelt, mitte Kevadest. Kahjuks veel siis Kevadest kirja pole jõudnud. Aga suurimad tänud Männimäele!! :) Kevadesse - on antud luba edasi närvitseda, et miks kiri veel kohale ei ole jõudnud..
Rohkem ma sellest hommikust väga miskit ei mäleta - ju polnud väga huvitav.
Kool oli igav. Sõna otseses mõttes ei teinud mitte midagi. Tunnid algasid juba 11.30 igava filosoofiaga. Tühjapassimine. Olgu, kirjutasin miskit kaasa.
Järgmine oli füüsika, kus on tegelikult täitsa huvitav. Natuke keeruline, aga huvitav.
Kirjandused. No tohotonti. Mina ootan päeva, mil me seal tunnis ka reaalselt õpime! Kuna meil mates pidi tulema üks raske kontrolltöö, siis õpilased palusid kirjanduse õpetajalt luba tema tunnis natuke mateks korrata. Palusid seda tunni algul. Õpetaja mõtles küll natuke, aga lubas siis lõpuks. Ütles veel, et no natukene annan siis aega teile meie esimeses tunnis õppida. See natuke aega aga venis ilusti teise kirjanduse tunni lõppu :). Ja õppimist nägin ma ikka väga vähe. Jah, mõni tõesti õppis, aga peamiselt räägiti ikka juttu mingitel hoopis teistsugustel teemadel. Mina esimeses tunnis igavlesin, teises tunnis hakkasin muusikat kuulama, aga siis võttis üks klassivend mu mp3-e ära, sest tahtis eesti muusikat kuulata. Meie folgimuusika teda väga ei huvitanud, tahtis ikka träna! Viimast mul väga ei leidu seal..
No ja siis tulidki need mate II-d, kus tegime kontrolltööd. Mulle anti ka paber ette, õigemini õpetaja eest ulatas igale rivile vastava arvu pabereid ja ma olin ka sinna hulka arvestatud. Tegin nii palju, kui oskasin. Väga oma mõtteid sellele ei pühendanud, sest teoreemide seletamine mind matemaatika juures kohe üldse ei tõmba. Aga midagi sai seal valmis joonestatud küll.. Valesti, aga vähemalt midagigi. Ja ülejäänud aja vaatasin klassis ringi, joonistasin õpetajale oma paberile Eesti lipu, Eesti tüdruku, kes ütleb "Tere!", suure päikese, mingi lille ja igavusest arvutasin kokku, mitu päeva mul veel siin olla on (tol päeval 82) ja kirjutasin sellegi paberile.. Kui mõned olid oma tööd juba ära viinud, mõtlesin seda minagi teha lootuses, et ta seda kohe uurima ei hakka. Ikka huvitab neid õpetajaid minu töö ikka kõige rohkem ja nii viskas temagi kohe oma nina minu paberisse. Vaene mina.. :D
Natuke sai siis muusika seltsis jälle aega veedetud seal koridori peal ning varsti nägin Eugeniat, kellel lõppes keemia labor. Vaesekesele pandi bioloogia praktika laupäeva õhtusse.. Kahju kohe.
Järgmine ja ühtlasi ka viimane tund sel nädalal oli matemaatika I. Sai jälle ruutvõrrandit uuritud ja ei miskit muud. Järgmine tund ehk siis homme ehk siis teisipäeval tuleb meil ka seal kontrolltöö. Teen kindlasti kaasa ja küsisin õpetajalt veel üle, et mis nad varem tegid. Õppida pole ma küll jõudnud miskit, aga teemad on suhteliselt lihtsalt. Lähen vist jälle külmalt peale.

Hakkasin siis kodupoole tulema, aga siis nägin oma kunstiklassi sõpru väljas istumas. Valentina ei lubanud mul ära minna ja minu tühja kõhu peale ütles, et ma läheks tooks oma söögi ja tuleks kooli tagasi.. Naljatilk.

Koju jõudsin natuke enne kuute, sõin ja vaatasin telekat. Olime Leticiaga kahekesi ja sõime meesaia. Kui hea! Nüüd siin avastasin, et tuleb ikka kõhulihaseid edasi teha, ainult aeroobikast ja ujumisest ei piisa..
Ja siis läks Leticia kuskile ära, tuli Uruguay. Tema küsis mult kohe, et kas mul asjad pakitud?? Ei saanud ma sellele pihta.. Küsisin siis miks..? Jäi mind lolli näoga vahtima. Aga vot näe. Tuli välja, et neil oli plaanitud minna kolmeks päevaks La Palomale. Ja mulle ei olnud sellest keegi miskit rääkinud!! Uruguay ei suutnud seda uskuda ja vaatas siis Reinale otsa, et kas ta pole mulle midagi maininud. Reina kehitas selle peale ainult õlgu, et miks tema peaks seda tegema.. Vahva elu! Aga siis läks arutamiseks, et millal me täpselt lähme, sest nad ei olnud isegi kindlad, kas teha seda õhtul või laupäeva hommikul. Tuli Leticia ja asi pandi hääletusele. Minul polnud mingit vahet, aga Uruguay tahtis kohe õhtul ära minna niiet nii jäigi. Pakkisime asjad kokku ja asusime teele. Kuna Valentina ja Tomas läksid jälle nädalavahetuseks isa juurde, pidime meie kass Tota eest hoolt kandma ning tema pidi ka meiega La Palomale tulema. Ohjummel. Meie olime Reina ja Paziga juba autos ootamas, aga siis tuli kõne Uruguaylt, et nad ei leia kassi. Mina nägin enne, et Paz lasi kassi maja ette välja, ütlesin talle küll ei-ei-ei, aga siis ütles Reina mulle, et las ta olla ja läheb teeb oma asjandused ära. Jätsin siis asja rahule. Ja nüüd oli kass kadunud. Läksin appi otsima. Vaatasin tänaval ringi - ei paistnud, vaatasin toas ringi - ei paistnud. Leti küsis mult veel mitu korda, kuidas see värk täpselt oli, et kass välja lasti jne. Aga õnneks leidis Leticia selle Totakese Pazi riidekapist.. Valentina jäi ellu!
Võtsime veel Walteri ka peale, kes tahtis samuti meiega La Palomale pikka nädalavahetust tähistama tulla ja pikk sõit võis alata. Pidime tagaistmel neljakesi istuma. Õudne. Kõigepealt tuli Paz minu sülle ja hakkas seal isegi magama jääma, aga siis tuli tal mingi energiahoog sisse, jooksis mööda autot ringi ning õnneks varsti kustus ikka sinna Reina sülle..

La Palomal tegime elamise korda, panime asjad oma koha peale ja siis otsustati minna välja pitsat sööma. Leidsime ühe toreda koha, kus ees saalis ruumi ei olnud, aga siis läksime taha, kus pitsasid valmistati ja seal istusime oma seltskonnaga täitsa omaette. Oli tore :).
Kodus läksime suht kohe magama.

Laupäeva hommikul kell pool üksteist otsustati natuke randa jalutama minna. Ilm oli superilus ja ikka suht palav. Rannas oli megalt kalapüüdjaid ja palju ilusaid rannakarpe. Läksime ühe pisikese kuti juurde ja just siis sai ta ühe kalakese kätte. Oleme õnnetoojad! Siis tegi Uruguay natuke vestlust selle kuti isaga, kes püüdis natuke eemal kala. Tal olid juba mingid rõvedad prussakad seal ämbris, keda ta söödana kasutas. Väkk.
Siis kõndisime mööda rannaäärt edasi ja nautisime kaunist ilma. Tegime pilte ja olime lahedad. Enne ei maininud, aga tegelikult oli La Paloma täiesti inimtühi! Kõik majad olid tühjad, suvi läbi ju! See andis Leticiale julgust natuke nendesse majadesse läbi akende piiluda :D Ja kui tahtsime rannast lahkuda ja kodu poole minna, läksime üldse läbi mingi täiesti võõra aia. Viisakad.
Kodus pistsime natuke miskit põske ja kella kolme aeg läksime jälle välja. Sõitsime autoga lihtsalt ringi. Käisime kuskil kellegi imeilusas maakohas. Järsku jooksis meil seal üle tee mingi kass, aga kuna me olime parasjagu sellises metsikus kohas nagu põldude vahel, siis arvasid Uruguay ja Walter kohe, et tegu oli mingi metsiku kassiga, mitte tavalise kodukassiga. Üritati teda siis autoga jälitada ja ta üles leida, aga ei suudetud. Totud.
Edasi sõitsime La Pedrerale ja nautisime selle linnakese ilusid ja võlusid. Seal on see rand ikka kordades kaunim, kui La Paloma rannad. Kadeduseuss tuli sisse. Tegime jälle mõne pildi, nüüd küll autoaknast.. Mina oma vinge kaameraga, Leticia oma iPadiga :D Minu jaoks ikka natuke koomiline vaatepilt, kui keegi oma iPadiga kauneid pilte proovib teha, aga nojamh. Neil ei olnud parasjagu oma fotokat kaasas.
Õhtul tuli meie juurde ka jobust Alfredo. Kohe üldse ei salli ma seda inimest. Minu olek on selle mehe juures kohe väga pinges! Nüüd oli tal kaasas ka mingi teine onu.. Õnneks nad varsti läksid ära, aga Alfredo otsustas ikka hiljem tagasi tulla.
Õhtusöögiks valmistas Uruguay meile ühepajatoidulaadset sööki. Väga maitsev!!!

Pühapäeva hommikul otsustati minna kuskile kaugemale autoga. Kogu seltskond pakiti autosse, sealhulgas ka Alfredo. Ehk siis me olime seitmekesi viiekohalises autos ning Leti üritas Alfredoga ühele esiistmele ära mahtuda.. ÕNNEKS läks kohe meie maja ees, kui sõitma hakkasime, autol rehv/kumm (või mis iganes selle nimi on) täiesti katki ja me edasi sõita ei saanud. Tore plaanitud reisike jäi ära. Kuna varurehvi ka polnud, siis sõitis Uruguay selle katkisega lähedalasuvasse remonditöökotta. Ja ülejäänud seltskond suundus tagasi koju.

Kuna miskit muud huvitavat polnud teha ja ilm oli ka superilus, siis panin selga päevitused, võtsin rannatooli ja hakkasin maja ees jumet parandama :). Ehk siis võtsin päikest. Kõik oli täpselt paras - päike kuumutas mõnuga ja kaunis tuuleõhk puhus küljepealt.. :) Pakkisingi väga äärest-ääreni veidrad asjad omale sinna La Palomale kaasa - jope, kindad, villased sokid, lühikesed püksid ja päevitused.. Muidugi oli mõni riideese veel, aga no jope ja päevitused koos.. Kuid just selline see ilm meil siin on! Kunagi ei tea, kas väljas oleks vaja sulejopet või rannariiet...

Peale lõunasööki logelesin natuke. Uruguay läks magama, Leticia ja Walter passisid tühja, Reina ja Paz läksid linna peale. Mina läksin siis oma tuppa telekat vaatama. Plaanisin ka hiljem natuke jalutama minna. Teleka sain kinni panna alles siis, kui Uruguay paar tundi hiljem ärkas. Teadsin, et Walter ja Leti on kodus, aga nad olid ka linnapeale läinud. Läksin siis ka kesklinna jalutama, tegin pilte, vaatasin inimesi ja muid loomi ning käisis Popis ja ostsin jäätist omale! :) Mõnest üksikust poest sai ka läbi hüpatud, aga mingit ostlemise tuju ei olnud. Seega suundusin jälle ranna poole ja tegin veel pilte. Nautisin päikeseloojangut.
Kodus tagasi, inimesed vahetunud. Teleka ees istus enne Uruguay, nüüd aga Reina üksinda. Küsisin siis ilusti ja viisakalt, et kus teised on, vastuseks sain külmal ja veidi isegi tõredal toonil "Läksid välja." Okkkkeeiii, vabandust, et segasin Teie mittemidagi-tegemist. Õnneks need ülejäänud kohe ka tulid. Käisid puid kuskilt toomas ja ostsid jälle paar taime..

Õhtul oli toimumas Nacionali versus ma-ei-tea-kelle jalgpallimäng. Selle puhul osteti krõpsu, pähkleid ja erinevaid karastusjooke ning grilliti liha ja vorsti. Pidu ühesõnaga. Ja oldi ikka väga kindlad, et seekordne mäng ilusti võidetakse. Sest kui nad oleks võitnud, siis nad oleks Peñaroliga kunagi mänginud ja siis nad oleks selle mängu ka võitnud ja ilusti mingiks meistriks tulnud.. Lootused pandi liiga kõrgele ja mäng lõppes viigiga 1:1. Mis tähendas, et finaali Nacional ei saanud. Ja mingi meistritiitel jäi ka saamata.
Aga mis mind tol õhtul taas kohutavalt häiris.. Ühel hetkel käis köögiuksel ukselink (köögiuks asub ikka seal taga hoovi pool, kust vargad/varas sisenes(id)ki. Uks aga ei avanenud ja siis tuli keegi meie elutoa ukses sisse. See keegi oli muidugi Alfredo. Lihtsalt marssis tuppa sisse, istus lösakile diivanile, haaras väga ebaviisakalt hunni pähkleid kätte ja veel peale selle käskis Walteril endale tuua üks klaas, et ta saaks siis ka viskijoomisega ühineda. Ei mingit palun, aitäh või muu selline. Puudus igasugune viisakus. Nagu tema elaks seal. Räige maun lihtsalt.. Ja peale õhtusööki tegi ta sealt kaabet.

Esmaspäeva hommikul ehk siis täna hommikul võtsime taaskord ette väikse reisikese, mis meil eile ebaõnnestus. Reina jäi seekord koju, aga Leticia kutsus Alfredo ikkagi kaasa. Ja siis pidin mina seal kahe suure mehe vahel istuma. Kusjuures Walter, kes on oma olemuselt palju suurem, kui see jobu, suutis ta ilusti istuda ja mind mitte väsitada. See jobu aga pidi ainult nügima, laiutama, minu süles rahulikult istuvat Pazi sorkima, oma mingi kotiga mingit rõvedat krigistavat häält tegema ja mida kõike veel. Korra nügisin teda meelega vastu, või no tegin oma õlaga sellise liigutuse näitamaks, et mul on natuke halb olla seal tema kõrval, siis sain ta suust selle "vabandust" kätte, aga ega miskit paremaks ei muutunud. Õnneks reisike ise oli täitsa tore.
Plaaniti siis minna mingi paadiga sõitma. Jõudsin juba oma lootused lakke suunata. Esimene pettumus oli perepeadele see, et Uruguay unustas minna pangaautomaadi juurest läbi ja tal ei olnud tilkagi raha. Sõitsime La Pedreralt läbi, aga sealt olid pangaautomaadid talveks eemaldatud. Ainult suveks pannakse ülesse.. Veider. Aga sõitsime siis edasi nende paadikeste juurde, mis asusid tegelikult täitsa kaugel. Täpsemalt Cabo Polonio juures mingi tunniajase sõidu kaugusel.. Paadisõit tundus väga huvitav, sest meile tutvustati kõik ära, kuhu meid viiakse. Point oli aga selles, et nägu maksis 400 peesot, me oleksime raha küll kokku saanud, aga kogu see trip oleks aega võtnud mingi 2-5 tundi. Öeldi, et sõit võtab 2 tundi aega, ma ei tea, kust Uruguay selle 5 tundi järsku välja võlus. Igatahes otsustasid pealikud mitte ankrut üles tõsta. Vaatasime siis natuke lihtsalt ringi seal kohakeses ja siis suundusime lähedal asuvasse linna nimega Aguas Dulces (Magusad Veed).
Väga-väga lahe koht, kus oli ilus rand. Rannast nägi ilusti ära ka Cabo Polonio liivamäed, kuhu oli mööda rannaäärt vist umbes 7 kilomeetrit. Tegime jälle paar pildiklõpsu ja asusimegi teele tagasi kodu poole.
Kodus sõime natuke lõunat ehk siis seda, mis tühjas kapis veel leidus. Ja peale seda otsustasime Leticia, Walteri, Reina ja Paziga minna natuke lihtsalt välja. Paz küsis minult veel, et kas ma tahan ka nendega kaasa minna. Reina ütles talle kohe vaikselt, aga samas minule kuuldavalt, ei. Ma ütlesin kohe jah. Paz küsis mult veel üle, sest ta vist ei saanud täpselt aru. Ütlesin talle uuesti jah ja siis ta ütles Reinale "Nägid! Ta tahab kaasa tulla!" :D.  Käisime siis korra autoga linnapeal, sest Leticia tahab kangesti mingit kollast maja seest näha.. Aga sellel näitajal ei olnud võtit. Nojamh, paha lugu. Siis läksime randa ilu nautima. Walter tahtis millegipärast rannast koju liiva kaasa võtta. Meie Leticiaga hakkasime pilte tegema, Walter ja Reina aga sattusid jutumulinasse ja kõndisid selle saatel meist ikka üsna kaugele. Me siis Leticiaga istusime liivale ja rääkisime juttu. Pidin temast veel iPadiga pilte tegema :D. Mulle jäi sellest meie-kahe-momendist väga hea tunne sisse ja muidugi tuli suule naeratus :). Ja peale rannaskäiku otsustati minna Popisse jäätist sööma. Saime niimoodi sisse, et meie ees ei olnud mitte ühtegi klienti ja kui me tellisime oma maitseid, tuli sinna meeletu rahvamass sisse. Pole vale öelda, et Popi on La Paloma McDonalds. Mis siis, et seal ainult jäätist pakutakse. Aga rahvast on seal koguaeg.
Sõime jätsid ära ja läksimegi tagasi koju. Kodus  pakkisime asjad, tegime kodu korda ja asusime teele. Mina pidin seekord selle Tota võtma, sest Leticia (õnneks!!!!) otsustas rooli taha istuda ja Uruguayle samuti kassid ei meeldi. Jessas, kus see Tota siis alles möllas. Ei suutnud üldse paigal olla. Ja muidugi pidid tal need küüned koguaeg väljas olema. Lõpuks ikka rahunes maha natuke, aga Minase juures läks möll jälle lahti. Siis õnneks võttis Walter ta enda juurde, aga varsti oli ta jälle minu süles. Õudne. Lõpptulemuseks nägin ma välja nagu Tota kaksikõde. Samasugune karvane..

Kodus tagasi, tulin alla ja siin ka enamus ajast olen nüüd olnud. Üleval miskit huvitavat ei toimunud, sest kõik on ju väsinud ja üksteisest tahaks natuke puhata ka. Leticia tõi lapsed ka koju ja õhtusöögi sõime juba kõik koos. Järsku hüppas Tota minu sülle ja mitte Valentina sülle :D. Küsisin kohe, et kas Valentina tahab teda enda juurde? Kui ei, oleksin ta maha saatnud jälle. Õnneks Valentina avaldas väga viisakalt soovi, et võtab ta enda juurde :). Suurem viha hakkab vist kaduma..
Mina istusin terve see aeg, kui teised sõid, seal lauas ja ei lahkunud kuskile, kui mul söömine oli lõpetatud. Ootasin ilusti viisakalt. Aga meie lapsekesed panid kõik plehku kohe peale oma söömingu lõpetamist. Leti veel ütles Valentinale järele, et nad ei ole veel lõpetanud, aga keegi ei teinud välja.. :D Ja kui Valentina sööb ja siis keegi teine lauast lahkub, vot siis tekib tal sellega suur probleem. Teistest on tal savi.

Oeh, ja nüüd järgmine ebaõnne juhtum. Mu uus, õigemini Monika vana telefon andis otsad. Puutetundlik ekraan ja see ekraan otsustas peale Aguas Dulces linna mitte enam fungata. Ja ma pole teda siiani tööle saanud. Võtsin aku 15329 korda tagant ära ja lülitasin sisse-välja jne, aga kõik on tulemusteta. Lugesin netist, et selline probleem on päris paljudel ja tuleks mingi jubin välja vahetada.. Ohõudust.. Seega olen jälle ilma telefonita ja mis kõige hullem - ilma äratuskellata!!!! :D Ma ei tea, kuidas ma homme õigel ajal ärkan. Jään juhuslikule kellavaatamisele lootma :D Uurin homme, et äkki Lucial või kellelgi on mulle telefoni natukeseks laenata, mis ikka korralikult töötaks ka..

Aga te olge vahvad!

Ma panen pildid homme.. Täna on kell juba 00.20 ja mul silm vajub kinni. Puhkus väsitab..

No comments:

Post a Comment