Kirjutamine on ikka väsitav.. Varsti olen täitsa kirjanik valmis!

Niisiis.. Ma kirjutasin.. Palju.. Esimesed kaks päeva.. Aga tuli üle 3500 sõna niiet pahandada pole vaja, lugemist on.. Lihtsalt ei jõua koguaeg siin niimoodi kirjutada.. Ehk siis kirjutasin nats täna ja kirjutan nats homme jne..

Kõigepealt olevikust. Eilse õhtu lõpetasin simpsonite vaatamisega arvutist. Oli hea jälle üle tüki aja originaalhääli kuulda. Ja peale seda tulingi tudile ära.
Hommikul tegin silmad lahti juba enne kümmet ja edasine tunnike läks uneledes. Siinkohal pean märkuse tegema, et emalt on mulle peale väga paljude heade geenide ka mõni väga-väga paha sisse lipsanud.. Need tema peavalud.. Ei jõua enam kannatada.. Eile õhtul tuli jälle ja täna hommikuks ära ei olnud läinud.. Peale lõunasööki sain rohtu ja läks paremaks, aga kella poole viie aeg suskas ta jälle mulle pähe :(.
Sõin hommikust, kiusasin Pazi, tema kiusas mind, sõime lõunat. Lõunaks oli milanesad.. Kui ma nüüd teile ausalt ütlen, siis eelmised koristajad/majapidajannad tegid paremini süüa, kui Reina..Riisi ta teeb tegelikult mega hästi, aga täna oli see ka liiga soolane..
Peale lõunasööki võtsin siis oma arvuti kätte ja hakkasin kribama.. Kui väsitav see ikka on :D Aga ma olen tugev ja ma teen seda.. Nii endale, kui teile! :) Hiljem vestlesime veel maderi-vaderi-vendriga ja kui nemad lahkusid, läks muusika käima. Mõned minu sõpradest vahetusõpilased on juba pilte facebooki pannud, niiet saan neid sealt vaikselt endale tõmmata ja mõned teilegi panna :). Kui ma olin just rahulikul mingi sisaliku pildini jõudnud, hakkas Kristjan Luik minuga jutustama ja see ehmatas mind ikka täitsa palju.. Aga ta tuli hää ja huvitavaga :). Ehk siis kaks uut lugu, üks temalt ja üks sellelt kuulsalt Tiina bändilt ilma Tiinata.. Megad mõlemad! Kiidan kõiki tegijaid! Saan jälle nautida.. Ja minul siin hea muusika just samal ajal käib ja programm ise automaatselt vahetab lugusid ja esitab neid mulle suvalises järjekorras. Ning just siis otsustas mu lagunev punane armsake helistada minu kõrvus Oasise "Wonderwalli" ja Kristjani eelmist lugu.. mälestused-mälestused :). Mõnus hetk minu päevas!
Ja siis, kui kell oli juba üheksa läbi öösel, otsustas Reina mind siia üksi jätta. Nad läksid Paziga poodi.. Ikka täitsa hirmus oli, aga hakkama sain! Olen vapper!

ja nüüd...

CATARATAS!

Esmaspäev 28.01.13

Eelmisel õhtul pandi mind magama Angelicaga (meie eelmise koristajaga) ühte tuppa, ehk siis kolisin viimaseks ööks lastetoast koristajate/külaliste magamistuppa. Tahtsin küll varem tuttu minna, aga ei, panin veel asju kokku ja siis tuli telekast mingi Michael Jacksoni film, mida kõik vaatasid välja arvatud see kõige suurem fänn, kes kuskil külapeal oli. Vaatasin ka mõne minuti, aga kuna kell oli juba tõesti palju, siis sundisin end magama minema. Kahjuks see öö oli täitsa unetu. Ei teagi, mis viga oli, lihtsalt ei maganud. Äratuse pani Angelica kella poole seitsmeks. Mina ajasin end kohe püsti, tema seal veel uneles pikalt. Minu pärast oleks ta võinudki jääda sinna, aga lõpuks ta ikka tuli ja üritas mind aidata. Hommikusöögi valmistasin endale ise, panin veel viimased asjad kotti ja kui olin enam-väem endaga valmis, tuli Angelica minu juurde ja ütles, et leidis ühe ratta küljes olnud koti meie värava juurest ja meie puu najalt on puudu kaks ratast. Super! Keegi oli jälle meie vara vastu huvi tundnud ja meilt seekord rattad varastanud. Läksin siis sinna lastetuppa, kus kõik lapsed ja mõned külalised magasid ning kontrollisin oma tähtsamad asjad üle, kas need ikka alles on. Olid. Leticia magas ka seal toas koos Paziga ja kui ma kapi ust avasin, tegi ta silmad lahti. Küsisin ta käest siis, et kas ta teab, kus kaks ratast on (äkki nad olid need uuemad kuskile ära peitnud või keegi kasutas), aga ei. Need olidki varastatud. Tore viis ju inimest üles äratada heast unest :D. Lasin tal siis oma arvuti ja muud tähtsad asjad kuskile enda lähedusse ära peita, et need ikka alles oleks, kui ma tagasi tulen..

Siis sõitsime bussijaama. Sõidu ajal tuli jutuks, et meil ei ole varsti enam midagi varastada.. See oleks nukker, nii meile kui ka vargapoistele.. Bussijaama jõudsime juba natuke enne poolt kaheksat, mis tähendas, et pidin pool tundi seda bussikest ootama. Leti otsis veel mingit bussi, mis sõidaks õhtul kell pool kümme Montevideosse ja siis ütleski, et ta läheb nüüd koju tagasi. Edasi pidin üksi hakkama saama. Istusin ja ootasin siis seal. Lõpuks ta tuli, istusin oma kohale ja jäin tuttu. Ärkasin Montevideos. Siinkohal teen märkuse, et see kaelapadi on ikka väga hea asi bussis magamiseks! Internetis oli öeldud, et buss sõidab 3,5 tundi. Täpselt nii ka oli. Pole vist kunagi ühegi ühistranspordiga sõitnud, mis oma lubadust nii täpselt täidab :D. Kui bussist maha hakkasin minema, nägin meie kahte saksa tüdrukut, kes elavad Rochal, Rebeccat ja Kathyt. Kuna ma Rochal juba magasin (La Palomast pooletunnise sõidu kaugusel), siis ma neid bussile tulemas ei näinud. Võtsime koos oma kohvrid ja otsisime teised vahetusõpilased kokkulepitud kohas, McDonaldsi eest üles. Siis jooksin pangaautomaadi juurde, et raha natuke välja võtta. Teenustasu oli veel kallim.. Paha. 100 peesot pidin panema oma telefoni, et see tööle hakkaks. Mina maksin 100, aga telefoni ilmus 193 peesot ehk siis sain pea kaks korda rohkem kõneaega oma telefonikesse. Kiidan. Kohale jõudis ka minu kohalik sõbranje, soomlanna Johanna. Temaga läks muidugi „kakluseks“, sest me ei suuda avalikus kohas normaalsed olla. Okei, me ei suuda temaga kuskil normaalsed olla..

Kell oli juba kaksteist läbi. Kui vabatahtlikud jõudsid, ütlesid nad meile, et meil on üheni aega ja et me läheks ostaks omale midagi süüa, sest järgmine söögikord pidi tulema alles õhtul/öösel. Ja kõhud olid ka ikka väga tühjad juba. Mõtlesin siis seal poes, mis oleks toitev, tervislikum ja hea seal bussis süüa. Tahtsin pähkleid, aga no nende hind on ikka meeletu. Siis avastasin endale need õhulise riisi küpsised. Varsti olid juba paljudel teistelgi need käes. Ja veel ostsin omale 500g jogurti, mis samuti ilmus teiste sülle mõne aja pärast. Olen eeskujulik! Ja muidugi ei puudunud mu ostust vesi. Olen tervislik! Kella ühest pidime liikuma hakkama bussipeatuse poole, kust meie buss pidi meid kella kahest peale võtma. Aga nagu siin kombeks, ei juhtunud kella ühest veel midagi. Läksime hoopis ühte teise kohta istuma. Siis tuli jutuks, et kas kõigil ikka rätikud ja voodilinad/magamiskott keskaastaseminariks on kaasas. Mina tubli, minul olid. Johanna tuli ainult seljakotiga, milles olid ainult neli kleidikest sees. Hopsti. Jooksime siis uuesti poodi räitkut ostma. Ja ikka pidi meie teekond poodi mööduma tantsides, lauldes või niisama lollitades.. Sellised need vahetusõpilased üksteise seltsis lihtsalt on. Ostsime rätiku ära ja läksime tagasi teiste juurde. Kell oli juba 13.40 ja siis hakkasimegi liikuma selle bussipeatuse poole.

Nagu ma ütlesin, pidi buss tulema kell 14, aga ikka pidime seda ootama seal pool tundi. Ehk siis pool kolm ta lõpuks jõudis. Ruttu kohvrid alla ja jooksu bussi esiukse poole, et siis kohe siseneda ja endale hea koht valida. Olin kolmas, kes bussi sisenes! Jee! Sain hea koha ja minu reisikaaslaseks seekord Sonya saksamaalt. Paar minutit saime sõita ja siis läks sööminguks. Tegelikult väga palju ei söönudki, aga kosutavalt siiski. Siis ma mõtlesin, et tavai, nüüd olen üleval, vaatan aknast välja, et näha seda maad ja magan öösel, kui midagi enam aknast välja ei näe. Mugavuse mõttes võtsin oma kaelapadjakese ka, aga no ega siis ei suuda mina enam silmi lahti hoida. Muidugi vajusid need rasked silmalaud kohe kinni. Natuke ikka jõudsin seda maastikku uurida, aga tegelikult läks üsna ruttu väga igavaks.. Igav liiv ja tühi väli.. Ausalt, mitte midagi põnevat ei olnud. Varsti ärkasin jälle üles. Aga igav oli. Vicil oli mingi raamat kaasas, facebookist ja maailma ajaloost, inglisekeelne, nimeks „The History of the World According to Facebook“. Sai seda loetud, isegi pool raamatud lugesime Sonyaga läbi ja tegelikult oli see väga vahva raamat! Naljakas ja samas õpetlik. Soovitan kõigile! Siis hakkasime kaarte mängima. Neljast kaks oskasid mängu – Vic ja Sonya oskasid, mina ja Johanna, kaks juhmi nagu me oleme, polnud sellest mängust kuulnudki. Johanna loobus kohe, aga mina tahtsin ikka mängida. Mulle seletati kõik ära ja kui ma oleks kõigest õigesti aru saanud, oleks ma selle mängu isegi võitnud.. Kurja.. Aga tegimegi ainult ühe mängu ja siis visati need kaardid ka kuskile nurka ära..

Linnad, mis läbisime: Trinidad, Paysandu, Salto. Kes tahab, võib kaardi pealt uurida, kust sõitsime.. Ma tean, et minu issi võtab nüüd kohe kaardi lahti ja uurib asja.. Eks ole..? :D Trinidadis tegime pisikese peatuse, saime veel vett osta (seda läks väga palju) ja võtsime ühe/kaks tüdrukut peale.. Nendest linnadest viimane, Salto, nägi välja suhteliselt vaene, aga seal oli üks suuuuuur veepark ja koht nimega Aguas Dulces. Ehk siis thermaalveebasseinid (?) ka!! Tahan minna!!!

Enne Argentiina piiri oli üks suur hüdroelektrijaam. Nii suurt pole ma vst veel kunagi näinud. Mega. Ja siis pargitigi buss seisma, koguti kokku kõik passid ja jäädi ootama. Olime väljas, rääkisime juttu, lollitasime ja tegime kõike muud, mida vahetusõpilastele kombeks teha. Siis hakkasid tulema esimesed pahad uudised. Kõige esimene ei olnud minule väga halb, aga hakkas kahju nendest, kellele oli. Ehk siis USAkatest. Neile oli YFU öelnud, et Argentiinasse sisenemiseks peavad nad maksma juurde 700 peesot (u 26 euri). Okei, ei ole palju. Aga seal piiri peal tuli välja, et nad peavad maksma juurde 100 dollarit. Vaene Tai (New Yorki poiss) oli nii šokis sellest.. Ma oleks ka, sest näiteks minul ei oleks olnud seda raha kuskilt tol hetkel võtta. Panga-automaate seal läheduses ei olnud. Aga sellega uudised ei piirnenud. Meil kõigil on passis tempel, mille me saime, kui tulime Uruguaysse augustis ja seda pidime uuendama 90-päeva pärast. Absoluutselt kõik õpilased küsisid yfult peale seda 90. päeva, et mis me selle templiga tegema või kuhu minema peame.. Mina küsisin veel kaks korda ja mõlemal korral sain vastuseks, et ärgu ma muretsegu, selleg on juba kõik korras.. Aga muidugi ei olnud. Osad vahetusõpilased käisid novembri alguses Buenos Aireses ja neil oli see tempel uuendatud piiri peal ning neil ei olnud millegi pärast vaja muretseda. Mina ei käinud, säästsin Brasiilia reisi jaoks... Ja need, kellel nüüd see tempel aegunud oli, pidid maksma seal piiri peal kohe 792 peesot. Ehk siis pea kogu minu väljavõetud sularaha läks. Kõik, kes maksma pidid, said YFU peale ikka kohutavalt pahaseks, sest me ju küsisime mitu korda ja meid ei olnud keegi selle eest hoiatanud. Ja 30 euri on ka raha.. Vabatahtlikud lubasid meile selle eest mingi kingituse või šokolaadi Brasiiliast osta, aga nagu ikka, jääb asi ainult lubaduse juurde.. Maksime siis ära ja saime üle. Lohutasin end sellega, et õnneks ma ei ole USAst..

Kell pool kaksteist öösel saime kätte oma õhtusöögid. Karpide sees, nagu lennuki toit, ja kõik oli hoolega seal sees veel oma korda ära pakitud. Aga maitses ikka kordades lennukitoidust paremini..  Toiduks siis kanarulaad, kartulisalat, singi-juustu plaadipirukas (ei jõudnud mina seda süüa ja peitsin kotti, hilisemaks..), sai muidugi ja magustoiduks mingi kihiline kook dulce de lechega. Viimane maitses imeliselt! Peale sööki natuke veel jutustamist ja juba me kustusimegi. Öösel tegin paar korda silmad lahti ja mulle jäi tunne, et me sõitsime kõrbes. Väljas paistis ainult liiv, udu, kuu ja tähed.. Alles tagasisõidul koju tuli välja, et see oli heinamaa.. Ja kui päeval oli bussis kohutavalt palav (ka konditsioneeriga), siis öösel hakkas kõigil külm. Õnneks mul oli dressikas ja sallike kaasas :). Varustasin ennast ikka hoolega :). Öisedi ülesärkamisi oli ikka päris palju, sest tee peal olid lambist mingid räiged hüpped.. 

Käib kaardimäng.

Annalise (USAst, Alaskalt) õhtusöögiga.

Kes sirutas, kes vaatas aknast välja.

 

Siinkohal teen märkuse, et kirjutasin seda esimest päeva 2 h!!! Edu mulle edasiseks...

Teisipäev 29.01.13

Enam-vähem pool üheksa avasid kõik oma silmakesed ja läks jälle söömiseks. Hommikusöök – sai singi ja juustuga, pirukad singi ja juustuga, 2 mini alfajorest. Sai on paha. Mulle ei meeldi see sai enam kohe üldse. Okei, vahepeal on ta heaks kõhutäiteks, aga pärast söömist ma alati kahetsen, et üldse mõtlesin seda süüa. Viimasel ajal alati paneb see valge blönn mul kõhu valutama. Paha-paha. Ja seekord tuli täitsa suur kõhuvalu..

Vaatasin siis aknast välja ja pean ütlema, et mets on ikka ilus! Metsa oli väga palju ja kõik oli nii ilus roheline! Täpselt nagu minu Eestikenekallikene. Nüüd ma saan aru küll, miks nad ütlevad, et Eesti on ilus oma metsaga! Meil siin Uruguays ei ole seda metsa peaaegu üldse ja seal oli niiiii palju!! Kaunis-kaunis! Ja need pisikesed külad meenutasid natuke Rootsit. Kui seal swendsonite-maal on kõik majad punased ja puust, siis siin olid nad samuti punased, aga punasest tellisest. Ilus ikkagi!

Varsti läks bussisõit veel huvitavamaks, sest peale pandi film nimega „American Pie“! Oh õudust. Teate ju isegi.. Lõpuks jõudsime Brasiilia piiri peale, vaatasime filmi lõpuni ja siis panid kõik jooksu vetsu poole. Bussis on oma hädasi teha äärmiselt ebamugav. Aga no need tingimused seal piiripeal.... Bussi peldik tundus selle kõrval lausa luks.. Kõigepealt ehmatasime ära, et kas me tõesti peame maksma, et siseneda. Vabatahtlikud ütlesid selle peale, et savi, jookseme lihtsalt sisse. Aga siis ikka üks tüdruk meie hulgast pani sellele tädikesele sinna 10 peesot karbikese sisse. Tädi vaatas meid ikka väga kurjalt.  Läksime siis rõõmuga sisse. Aga siis avastasime, et kuuest vetsust ainult kahes oli pott. Ma ei tea, kas teistest olid need ära varastatud või mis, aga järgi olid jäänud ainult augud.. Ootasime seal siis meie tekitatud järjekorras ja mina jäin ikka viimaseks. Siis avastasime, et vetsus pole paberit. Seda pidi ka kurjalt tädilt küsima.. Kui ma siis viimasena vetsust välja tulin, hakkas järsku väga kiire. Kõik olid juba bussis ja ootasid mind ning ühte vabatahtlikku, kes minuga seal veel käsi pesi.. Jooksuga bussi ja mis edasi..?? Ikka ootasime pool tundi.. Siis sõitsime üle silla järgmisesse piiripunkti, mis asus tegelikult juba Brasiilias. Ootasime. 30 minutit. Kui buss liikuma hakkas, olime ikka väga õnnelikud, aga vot, saime ülelennu. Buss keeras ümber ja sõitsime tagasi esimese piiripunkti juurde.  Jälle ootasime. Kui me lõpuks sealt uuesti minema saime, sõitsime jälle üle silla Brasiilia piiripunkti ja õnneks seal läks asi juba kiirelt.

Seejärel sõitsime umbes 5 minutikest ja olimegi selles linnas, kus asus meie hotellike. Oi seda õnne. See teadmine, et peale 21-tunnist bussisõitu saab kohe oma hotellituppa ja dušši alla on ikka imeline! Pidime veel natuke ootama, et vabatahtlikud ja hotelli administraator saaks meid tubadesse jagatud. Kahjuks ei saanudki ise valida, kellega ühte tuppa tahame minna.. See töö oli juba YFUl tehtud.. Lootsin väga oma hullu soomlase ja mõne teise lahedaga ühte tuppa saada, aga mul ikka ei vea nendes asjades üldse. Mind pandi ühte tuppa kahe taanlasega, kes muidugi rääkisid omavahel ainult taani keelt ja minuga natuke inglise keeles. Ja muidugi party all the time.. Igatahes, mina pidin täitma paberid ja panema oma andmed sinna ankeeti, ehk siis mina isegi nats vastutav või nii.. Õnneks lõpptulemus väga hull ei olnud, sest minu lahedad ööbisid meie kõrvaltoas.. :D Tee sinna oli väga lühike ja tihedalt käidav... Igatahes, mina olin esimene meie tuppa siseneja ehk siis eelistega ja kõige parema voodikohaga. Meie toas oli üks kahene ja üks ühene voodi. Viimane oli minu! Ja seina ääres! Ja konditsioneeri all täpselt, ehk siis see mulle väga peale ei puhunud, aga palav ka ei olnud.. Natuke aega oli meil lihtsalt olesklemist ja ma vaatasin mõned teised toad ka üle.. Tuli välja, et meil vist kõige suurem tuba üldse.. Või no meil oli kõige rohkem voodi. Minu lahedatel kõrvaltoas (Sonya, Johanna, Florane) oli voodeid sama palju ja sama suurusega, aga nende tuba oli ikka kolm korda väiksem.. Kuid neil oli ka kolm paremat asja, kui meil: telekapult, külmkapp ja nende vannitoa uks läks kinni. Esimene oli vist meilt ära varastatud, külmkappi ma ei tea, miks meil ei olnud, aga kõigis teistes tubades oli, ja vannitoa uks lubati samal päeval ära parandada. Viimane jäigi ainult lubaduseks..

Meie kolme tärnikesega hotellike.

Ei ole küll minu tuba, aga umbes sellised nad olid. Meil oli ikka väga palju suurem.. Ja minu voodi peal oli elevandi-juss. Siin koer ja liblikas.

Hotelli bassein.

Palju palme kaa :)

Aga see palavus tappis ikka meid ja siis panid kõik jooksuga hotelli basseini. Mõnnamõnna! Vesi oli ikka täpselt õige ja hea! Natuke saime seal olla ja mõnuleda ning siis hakkas koosolek. Basseinis. Öeldi hommiku- ja õhtusöögi ajad (mis jäid terve sealoleku ajal ikkagi segaseks), plaanid, hotelli reeglid ja kõik muu oluline. Ning see, et poole tunni pärast minnakse välja kuskilt mingit sööki otsima. Loodeti leida mõni söögikoht. 100 meetri läheduses asus ainult üks söögikoht ja bensiinijaam. Minul kõht väga tühi ei olnud ja rahakotis oli ka ainult 140 peesot, millega Brasiilias küll väga midagi ei tee. Aga kaasa tahtsin ikkagi minna. Lootus oli leida üks pangaautomaadike. Jooksin siis pessu ja panin end valmis. Kogunesime all hotelli eesruumis.  Kõndisime siis sinna söögikohta (tegelikult oli neid kaks) ja mõlemad olid kinni. Keset päeva. Kell oli kolm ja nemad on kinni. Väga veidrad.. Öeldi, et sel ajal on uneaeg.. Siis kõndisime teisele poole, linna poole, et äkki leiame sealt mõne söögikoha. Tee peale jäi ka see bensiinijaam, kus kõrval rahavahetuspunkt. Vahetasin oma 140 peesot reaalideks.. 1R = 12 peesot. Ja siis ostsin bensiinijaamast jätsi.. Hiljem, kui asi juba makstud oli ja peas väike arvutamine toimus, sai mulle selgeks, et tegemist oli ikka väga kalli jäätisega ja veel kallima bensiinijaamaga.. Kohutav. Aga osad said sealt omale vett ja kõike muud ihaldatut. Ma unustasin eelnevalt kirjutada, et olime ju tegelikult ikka väga palju põhja pool, mis tähendas, et ilm oli ikka kohutavalt palju palavam!! Isegi teise inimese vari oli natukene lohutav.. Kõndisime nii kaua, et lõpuks olime hotellist kahe kilomeetri kaugusel asuvas supermarketis. Mainin veel, et tee peale jäi palju söögikohti, aga kõik need olid kinni. Ning meist mööduvad autod ja nende autojuhid olid meid nähes jälle hullumas – nii palju blonde inimesi ju!! Kuid ma pole ammu nii suurde toidupoodi saanud. Uruguays on meil kõik nii pisikesed, aga see oli juba peaaegu  nagu meie Viljandi Selver. Nõksa pisem, aga ikkagi suur. Üldse see suurus... Alguses arvasin, et tegu on mingi pisikese linnakesega, aga mis ma nägin – ülikõrged korterelamud ja muud pilvelõhkujad ja linn ise nägi väga moderne välja, kui võtta võrdluseks meie Minas.. Ja nad ütlevad, et Uruguay on siin Lõuna-Ameerikas kõike euroopalikum.. Võibolla on ka asi selles, et see asub nii suurele turismimagnetile (koskedele) niivõrd lähedal ja sellepärast on sellel linnakesel raha tagataskus küll ja rohkemgi.. Viietärni hotellidest siin puudust ei tule. Ja supermarketis sain olla õnnelik, sest seal oli panga-automaat ja mu kaart töötas seal.. Muidugi jälle suure teenustasuga.. :S Ja alguses oli tegelikult sellega pisike jama ka, sest seal supermarketis nähtavas kohas oli kolm automaati, millest ükski ei tahtnud mulle raha anda. Siis ütles aga üks onu mulle, et seal nurga taga on veel üks automaat ja ma läksin proovisin seda ka ja õnn oli suur, kui mulle sealt rahatähekesi välja tuli! Tänasin onu veel kord ja läksin süüa ostma. Viinamarjad, 900 grammine joogijogurt (suur pudel) ja suur VESI! Kokku läks 5,14 R ehk kahe euri kanti.. 1 EUR = 2,50 R. Ei olnudki kallis.. Isegi täitsa odav. Siis koguneti supermarketi kohvikus, mis oli ka ikka kinni, aga meil lubati seal poestostetud sööki süüa. Niisiis kaanisin mina seal oma jogurtit. Rebecca ja Sonya ostsid poest mingeid minibanaane ja kui Sonya selle esimese banaani sealt kobarast võttis, lahti tegi ja siis sellest ampsu võttis.. No nii koledat nägu pole ma ühelgi banaanisööjal varem näinud. Siis proovisid seda banaanikest veel Rebecca, Tai ja kõrvallaudkond ning kõigil tulid need hirmsad näod pähe.. Mina enam proovida ei julgenud.. Tundub, et neid banaane oli kuskil kunstvalguse käes küpsetatud vms.. Mis veel huvitavat poest osteti.. Paar inimest olid leidnud sushikarbid ja kohe päris palju oli neid seal sees.. Vic ja Annalise (uus USA tüdruk, tuli kaks nädalat tagasi kuueks kuuks) ostsid porgandeid ja sõid neid ilma koorimata.. Tai ostis müslit ja muidugi ei puudunud ka hamburgerid. Sonya ostis veel mingisuguseid kastaneid või pähkleid, täpselt ei saanudki aru, mida... Aga neil oli veel see koor ümber ja nii me siis üritasime kõik neid lahti saada.. Ei suutnud. Meie käekesed olid ikka väga nõrgad ja pähklitangid sel hetkel puudusid. Aga kuna uudishimu oli suur, et mis seal sees ikkagi on, siis mindi ühelt kohvikutädilt küsima, kuidas värk käib. Vastuseks saadi kas tangidega või jalaga peale astudes. Kordan veel, et esimesi meil käepärast ei olnud, kasutasime jalapärast. Ehk Tai oma suure jõuga astus ühele peale ja pähklike/kastanike läkski katki. Oh seda rõõmu! Pesi siis kraani all saadused ära ja andis proovida. Minule tol hetkel ei jagunud, kurb. Ja jogurtist tuli ka kopp ette. Viimane osa läks sunniviisiliselt sisse. Aga tegelikult oli see jogurt väga maitsev, kiidan! Ja see minu tervis. Viimasel ajal on midagi ikka väga valesti. Sellel ajal hakkas mul valutama kõht ja pea läks väga uimaseks. Olemist raksendas palavus.. Kui me seal istusime, siis meie kõrval seinal oli ka telekas, kust käis samal ajal saade mingitest tähtsatest ja kiiretest uudistest. Seekord siis sellest Santa Maria ööklubi põlengu juhtumist, kus 234 inimest surma sai. Ja siis hakkasimegi tagasi tulema. Seekord võeti vastu otsus, et tagasi tuleme nii kiiresti kui võimalik, et selles suures palavuses võimalikult vähe aega olla. Olin võidumees! Ja kuidas see vesi minust siis välja tuli.. Ma pean higi silmas.. Lihtsalt voolas ja voolas ja voolas.. õudne.. Riided olid läbimärjad :D Ja see tähendas ainult üht – uuesti duši alla! Ning siis tuli siesta (uinak) kuni kella kaheksani, mil sai süüa. Kes magas, kes oli basseinis.. Minul oli ka täitsa suur uni peal ja mõte tudida, aga millegi pärast ei jäänud magama. Vedelesin niisama oma mõnusas külmas toas pidžaamaga ja lugesin Elleni (tüütu taanitüdruk) hispaania keele reegliraamatut. Kõiki ju ehmatas YFU kiri keskaastaseminari kohta, kus oli lubatud meile keeleeksam teha ja mina unustasin oma reegliraamatu koju. Enne kaheksat panin end riide ja läksin uurima, mis teised ka teevad, et siis koos õhtusöögile minna. Algul öeldi mulle, et õhtusöök algab kell kaheksa, aga vot näe, vale, kell üheksa hakkas hoopis. Läksin siis teiste seltsi välja basseini äärde. Daniel, Vic ja Fecerica (vabatahtlik) olid basseinis ja Daniel, vana meisterujuja, õpetas neile kahele liblikujumist :D Pühapüss, kui keeruline.  Õpilased õppisid isegi sõna liblikas enne ära, kui selle ujumise. :D

Kell sai siis üheksa ja läksin sööma. Olime kahe saksatüdrukuga esimesena kohal. Võtsime oma söögid ära (ROOTSILAUD) ja istusime laua äärde. Siis tuli üks vahva onuke meie juurde ja vuristas kogu joogimenüü ette ja küsis mis läheb.. Viinamarja Fanta tundus mulle täitsa põnev. Ja kui me siis pidime oma toa numbri ütlema ja veel ühe paberilipaka saime, jõudis minule kohale, et joogid siin õhtusöögi juures tasuta ei ole. Selleks ajaks tuli juba Lucas (teine vabatahtlik), küsisin talt asja üle, tema küsis oma korda administratsioonilt ja siis saigi minu kahtlus tõeseks. Minu väike purk fantat maksis 3 reaali ehk siis 1,3 euri. Minu esimene ja viimane jook selle hotelli õhtusöökidel. Mul oli veel oma toas vett ja mul siin millegipärast kombeks söögiajal üldse mitte juua.. Ainult peale sööki :).

Hiljem siis tahtsime minna oma joogikeste eest maksma. Ühinesin Sonya ja Johannaga. Mul ei olnud väiksemat kui 20 reaaline ning algul onu seda minult ei tahtnud, sest tal ei olnud tagasi anda. Käis siis korra kuskil tagaruumis ära, tuli tagasi ja andis mulle siis 2 reaali. Ehk siis maksis peale. Jäin teda natuke imelikult vaatama, aga kui ta siis ütles, et nüüd vist peaks kõik korras olema, vastasin talle välkkiirelt ja lõbusalt jah ning tulin tulema. Hiljem tuli välja, et Johanna maksis oma joogi eest 5 reaali ja onu pidi talle 2 reaali tagasi andma, aga ei andnud. Andsin oma 2 reaalikest siis Johannale, sest võit oli ikka minul ja kõik oli kombes!

Siis mõtlesime, mis me oma õhtuga edasi teeme. Saksapoisil nimega Daniel ja mõnel vabatahtlikul tuli mõte minna seal lähedal asuvasse bowlingusse. Sellega ei vedanud, bowling pandi juba kell kümme kinni ja me oleks saanud olla seal ainult pool tunnikest. Läksime hoopis bensukasse, kust kõik said omale meelepärast osta. Mina jalutasin jälle lihtsalt kaasa.. Kuskil üheteistaeg või isegi hiljem oli jälle selline tühi olemine ning läksime Florane’i ja Sonyaga basseini äärde, kus istusid juba mõned teised vahetusõpilased ja meie kaks bussijuhti, rääkisime juttu ja kuulasime muusikat. Kell 00.30 otsustasin minna tudumaale.. Taanlasi ma seekord ei kuulnud, kui nad magama tulid..

Homme järgneb kolmapäev ja võibolla mõni päev veel :)

Musikallipai!