Thursday, February 7, 2013

Kolmapäev x2

Täna magasin ikka kaua. Alles pool kaksteist ärkasin üles. Sõin hommikust ja varsti juba sõime lõunat. Sai Paziga jälle möllatud ja temaga telekat natuke vaadatud. Ta on ikka hoopis teine inimene, kui peret külas pole. Siis ma olen tema jaoks ikka lahe! :D meeldib. Kella kahe aeg haarasin arvuti ja mõtlesin oma kohustustega tegelema hakata. Kolmest tuli aga Pazil jäätise isu. Või siis Reinal. Õigemini Pazil läks kõht jälle tühjaks ja ta tahtis miskit head. Rääkisid seal köögis siis, et mis nad võiks süüa. Reina tuli siis suurde tuppa diivanile ja Paz tuli  minult küsima, kas ma viitsin poodi minna jäätist ostma. Arutasime temaga pikalt. Olin tegelikult täitsa nõus majast natuke välja saama, aga küsisin, kas ta tuleb kaasa. Ei tahtnud tulla. Natuke aega jagelesime ja kui ma talle ütlesin, et tavai, ma lähen, aga mul pole raha, hüppas Reina püsti ja ütles, et ta kohe annab mulle. Reina tegelikult ise ei viitsinud minna, sest tema jaoks oli tol hetkel väga kuum. Õigus, täna oli kohe täitsa palav päev. Sain raha kätte ja hakkasin astuma. Selleks hetkeks oli juba Paz meelt muutnud ja tahtis kaasa tulla, aga Reina ei lubanud, liiga kuum.. Käisin seal poes ikka suhteliselt kiiresti ära ja siis juba saimegi rahulikult jälle maha istuda ja head jätsi sisse lahmeldada :). Varsti tüdinesin suures toas tumbal kükitamisest ära ja tulin oma tuppa, oma voodile.. Ja kirjutasin edasi.. Olen tubli. Siis mul tuli selline mõte hoopis, et kell seitse käin pesus ära ja siis kell kaheksa lähen vaatan selle La Paloma majaka siis lõpuks üle.. Ja ajastasin nii, et saaks päikeseloojangut majakas vaadata :).

Nii tegingi. Enne kaheksat panin end minekuks valmis, küsisin veel Reinalt, kas nad tahavad ka tulla Paziga, aga nad ei saanud, sest keegi peab meil alati kodus olema.. Läksin ise, jalutasin sinna. Kodus olin veel pead pesnud ning juuksed ei olnud veel ära kuivanud. Otsustasin lahti jätta - väga vale otsus. Jõudsin juba kell 20.05 majaka juurde ja just enne uurisin netist, et päike loojub kell 20.38 (norra leht ütles nii) ja 15 minutit enne päikeseloojangut lastakse viimased inimesed üles. Korraga võib olla seal ülal 20 minutit. Seega oli mul natuke aega. Kõndisin veitsa rannas, uurisin karpe ja nautisin veel vist isegi viimast korda seda ilu.. Kurb.. Tegelikult ei taha veel ära minna.. Kui saaks selle ookeani Minasesse kaasa võtta, oleks super! Või veel parem, Viljandi. Lubaksin teil ka seal ujuda.. Kell 20.15 suundusin majaka poole jälle. Ostsin pileti, vaatasin all veel mingeid ajaloolisi pilte ja siis suundusingi mingi onu-tädi järel üles. Varem pole seda märganud, aga täitsa üksi, ilma ema-isa-venna või muu tuttavata on ikka kuskile sellisesse kohta ronimine palju hirmsam. Hoolega otsisin ikka, kust kinni saab hoida.. Väga imelik. Tavaliselt ma selliseid asju küll ei karda.. Ja siis ma olingi seal üleval. Koht, kus ma juba ammu tahtsin olla. Ilus vaade, ilus ilm, ilus kõik. Üritasin oma algelise telefoniga mõne pildikese ka teha, ehk näete miskit seal allpool.. Aitasin ka mingit paarikest ja tegin nendest nende kaameraga pilti.. Tekkis tahtmine neiltki küsida, kas nad saaksid minust minu kaameraga pilti teha, aga sellist asja nagu minu kaamera ju praegu ei eksisteeri.. Aga asjad vaikselt liiguvad. Juba uurime, milline võiks uus olla.. Nautisin seal seda ilu kuni päiksekene loobus. Siis löödi mind ja veel nelja inimest välja. Lasin teised ees alla, et ma ei peaks see kõige kiirem liigutaja olema. Onu pani minu järel ukse kinni. Kui alla jõudsin, vaatasin veel natuke pildikesi ja suveniire ja siis löödi meid sealt ka välja. Majaka otsas oli juba see tuluke põlema pandud. Ilus.

Peale seda tuli mul selline kaval mõte, et lähen ostan El Doradost omale šokolaadi. Kaua juba ilma oldud.. Ning kõndisingi koju tagasi. Siis sõime õhtust ja istusin jälle kirjutama.. Kahjuks või õnneks jõudsin teile ainult kolmapäeva kirjutada.. Aga teksti on sama palju, kui eile kahe päeva peale kokku.. Õudne.. Ja nüüd jutustan Brittaga ja aitan tal tantsuklubi otsida seal kaugel Austraaliamaal.. Tal on kell üks päeval, mul 12 öösel. Kiidame ajavahet!

Kõigepealt tänased pildid. Kvaliteedi pärast ei pahanda, eks.. Hea, et needki on..

Kuskil sealpool on meie koduke ka.


Hakkab loojuma.



Tuluke.




Avastasin, et kui klapp kinni panna, siis saab endast ka pilti teha :D






Super kvaliteet.. :D aga päike loojub.


ilusad värvid.

Selline trepp viis üles.


Sama trepp, aga nüüd viis alla.

Alguse mini-mini trepikene.

ilus, eks.

pühalik moment, onu võttis lipu alla.

ja tuluke põles :)

Ja nüüd:



Kolmapäev 30.01.13

Ärkasime kell 7.36, riided selga, nägu puhtaks ja alla sööma.  Esimene hommikusöök ja loodetud tasuta joogid olidki tasuta. Milline rõõm! Minu sihiks oli kõht siis ikka väga täis süüa, sest lõunasöök meil puudus. Kaks suurt sepikuviilu kuhja singi ja juustuga, krõbinad, puuviljasalat, puuviljad eraldi, kohvi.. Kõht sa väga-väga täis. Siis avastasin selle rootsilaualiku omleti ja rasvast tilkuvad viinerid ka, aga no need ei taha kohe üldse hommikul sisse minna. Kui emme-issiga soomes/rootsis käime, siis kästakse, aga no praegu neid ei ole ju siin :D.

Äraminek Argentiina poolsesse Iguažu koseparki oli plaanitud kella üheksaks. Mõni minut enne üheksat me siis istusime seal trepi peal. Kõik vahetusõpilased olid kohal, kaks vabatahtlikku neljast samuti. Ainult teised kaks vabatahtlikku, Lucas ja Federico, otsustasid hilineda. Nii me siis ootasime nende järgi. Üheksast möödus juba pool tundi ja osad vahetusõpilased otsustasid kung-fu pandat mängida. Väga lahe mäng :D Umbes nagu varbaläts, aga kätega. Ülejäänud olid veel poolunes, kaasaarvatud mina, ning istusime seal trepi peal üksteise najal. Johannale vist ei meeldinud minu hommikul tehtud punupats, võttis mul selle lahti ja tegi mingi käki asemele. Tegelikult ta oskab väga hästi punuda.. :D Aga mul oli savi, peaasi, et juuksed selle kuumusega kinni oleks. Selle minu juuksepahmakaga on sellise kuumusega ikka väga õudne olla, aga kui nad kinni on, siis pole viga..

Meie kadunud vabatahtlikud Lucas ja Federico jõudsid alles kell 10. Tõelised uruguaylased.. Neile kõlas isegi aplaus.. :D Siis saimegi minna külma bussi ja alustada oma kauaoodatud tripiga. Sõitsime supermarketi juurde, et Federida ja üks teine vabatahtlik, kelle nimi mul hetkel meelde ei tule, saaks soovijatele pudelivett ostma minna. Mina soovisin. Toodi meie  hea SOE pudelivesi. Selles poes on ka see paha asi, et karastusjooke võib külmikust leida, aga vesi on lihtsalt poeletil..

Piiripunktis pidime jälle ootama, pool tundi ja pool tundi.. Vist isegi rohkem.. Aplausi vääris meie sõitma hakkamine kindlasti. Igatahes, kui me kell 10 hotelli juurest ära saime, siis kella poole kaheteistaeg aeg jõudsime Argentiina cataratasele.. Ja uskuge mind, see vahemaa on ikka imepisike.

Saime seal omale ühe vanemas eas naisterahvast giidi, kes vähemalt alguses põrus minu silmis täiega. Kõigepealt ta seletas meile kaardi juures täpselt kõik ära, mis me teeme ja kuhu me lähme.  Oli võimalus minna paadiga sõitma koskede alla, mis maksis 30 dollarit, 60 reaali ja 150 Argentiina peesot. Eurodes kõik umbkaudu 22 euri.  Alguses öeldi meile hind ainult dollarites ja Argentiina peesodes  ja kuna mul tekkis ka suur tahtmine sinna minna, siis mul oli hirm, et ma ei saagi. Küsisin vabatahtlikelt ja nemad küsisid giidilt ja mulle öeldi, et on võimalik maksta ka reaalides. Õnnelik mina. Sain nime kirja panna.. Ja mis põnevat siis edasi juhtus. OOOTASIMEEE. Giid jamas millegagi.. Padla (Venekeelne väljend nurjatu naisterahva kohta). Nats peale kahteteist saime sealt alguspunktist minema. Läksime väravatest läbi ja pidime jälle ootama. Otsustati teha grupipilt. Federico sai enda kätte mingi 50 fotokat.. Või no kõigi meie grupi inimeste fotokad, kellel need olemas olid.. Lõpuks jõuti teha pilt ainult ühe fotokaga ja siis lubati seda facebooki üles laadida :D Nüüd on minul ka see! Ješš. Saime mõned meetrid kõndida, kui supergiid ütles, et unustas midagi maha. Jälle ootasime. Oii, kuidas ajas vihale. Siis saime kuskilt teada, et on võimalus laenata binoklit, 50 Argentiina peesot.. Federcio, kes enne seal käinud oli, ütles, et fotokaga saab palju lähemale suumida ja et need on täitsa mõtetud. Aga osad ikka võtsid, sest kui binokli ikka tagasi tood, sai oma raha ka tagasi. Niiet las ta siis olla. Mina ikka ei võtnud. Siis tuli giid ja saime lõpuks täielikult liikuma hakata. Meie muidugi Johannaga lollitasime jälle ja olime niisama õnnejunnis. Selle tulemuseks oli see, et mingi täiesti suvaline turist tahtis meiega pilti teha.. Jee, oleme jälle kümme korda kuulsamad! Aga vot rongist jäime maha. Kõik tema pärast. Lubati vahvat rongisõitu, aga ei saanud. Pidime jala minema. Aga sinna maani, kuhu me rongiga oleksime saanud, ei olnudki pikk maa ja tegelikult oli isegi vahvam.. Rongiga nii palju ei näe ;).

Suur lootus oli muidugi paljupalju imelikke loomi näha. No ikka neid ohtlikke jaaguarit ja madu-ussi ja muid ägedaid. Aga meie lootus oli algul kustumas. Iga sipelgas ja pisi-ämblik olid suureks avastuseks ja keegi ikka hõiskas kommentaari nagu: „näe, loom(ad)!!“ Aga terve selle päeva jooksul nägime ikka mõne looma ära. Kahjuks seda imelist jaaguarit mitte, aga ilgelt suured sisalikud, mingid koatid, kes kõigi toidud ära sõid, liblikad, suured ämblikud, AHVID! Viimased on ikka nii numpsikud ja kui nad veel eluslooduses neid tarzani hüppeid teevad. Vinged!

Esimeses puhkepunktis, rongijaamas, oli jälle üks paus, sest mõnedel tekkis kange pissikas. Ootasime. Nägime ilusate kollase liblikate suurt hulka :). Kaunis! Koskede poole kõndides tulid jälle tihedad pausid.. Ma ei saa aru, kuidas inimesed nii nõrgad saavad olla, et nii tihti puhkama peab..

Aga lõpuks me olime kohal. IGUAZU KOSED! Midagi nii IMELIST on raske sõnadesse panna. Teised tegid kõvasti pilte, mina palusin endast ka mõne teha ja nüüd ma laen neid siin facebookist vaikselt endale. Aga see vesi, meeletu vesi, meeletu ilu, meeletult meeletu! Vaadake ise piltide pealt.. Või siis minge kohale. Peale seal käiku võin öelda, et see on kindlasti üks must-visit koht.. Nagu New York, Kariibi meri ja kõik need muud.. Nonäed, ei oskagi kirjeldada seda kuidagi.. Ütlen veel kord, imeline! Kõik see ei tundunud tegelikult üldse reaalne. Nagu photoshopitud..

Siis tuli meil jälle paus. Kohviku juures, kus oli palju inimesi ja kohvikus oli meeletult kallis. Mina võtsin õnneks oma järgijäänud toidupalakesed kaasa ja sõin neid. Kohvikus sees oli aga mõnus külm ja mõne minuti pärast õnnestus mul haarata ka üks tool! Jee.  Teised ostsid igasuguseid empanadasid ja muid saiatooteid või jätsi.. Ja õnneks varsti jätkasime oma rännakut.

Seda koskede ilu saime nautida mitmetelt vaateplatvormidelt. Ja muidugi oli nendel megalt rahvast. Enamus jaapanlased ja mõni USAkas ka sekka.. Ühe esimese platvormi juures tahtis mingi onu meist grupipildi ka teha, et seda meile siis pärast kalli hinna eest müüa. 10 dollarit. Muidugi ilus mälestus, aga mul hakkas natuke rahast kahju. Ja kuna meil oli nii suur grupp, siis ei paistnud kosed väga väljagi. Ja grupipilt on mul nüüd olemas, see, mis me sissekäigu juures tegime.. Mulle sobib!

Koskesid saime nautida nii ülalt, kui alt. Ülal läksid sillad üle koskede ja see oli väga vahva! Aga all sai mõnes kohas isegi mõne piisakese endale peale, mis natsa jahutas. Kui „väiksemate“ koskede imeline ilu oli nauditud (kõige suurem kosk jääti viimaseks), kõndisime edasi ja jõudsime järsku selle paadisõidu piletimüügipunkti. Olin piletiostjate seas esimene ja kuni teised nendega veel jamasid, läksin mina ja mõni inimene veel sellest putkast mööda ühele kosele täpselt külje alla. Ehk siis kosest umbes 10 meetri kaugusel ja seal saime ikka juba mõnuga märjaks! Nii hea jahutaaav ja värskendaaaav!! Selleks anti meile kümme minutit aega giidi poolt ja kui me viie minuti pärast tagasi otsustasime minna, seisid teised ikka oma piletiostu järjekorras. Jooksin oma märjasusega Johannat kallistama, kellel muidugi küsimused tekkisid, et miks ma nii märg olen.. Käskisin tal ja mõnel veel ruttu sinna joosta, kuigi giid enam ei lubanud, aga salaja said nad ikka minna :). Ai, mis paharetid. Teistel lubati alles peale paadisõitu minna.

Paadisõiduks pidime kõrgest trepist alla kõndima ja isegi täitsa palju kohe. Olime enne küll nö „koskede all“, aga ikka väga kõrgel tegelikult. Pileti kontroll oli vist isegi kolm korda selle kõnnaku jooksul. Siis tuli aeg kotid kottidesse panna. Ehk siis meie selja- ja õlakotid pandi mingisugusesse suurtesse rohelistesse kottidesse, mille kinnitamine oli veel omakorda üks suur nipp. Mina jagasin Sonyaga oma kotti. Muidu see roheline kott oli ikka selle jaoks, et enda asjad kose all märjaks ei läheks. Ja hakkasimegi järjest endid paati laadima. Keegi on oli videokaameraga ka ja tervitas kõiki :). Vahvad! Aijah, päästevestid pandi ka selga.. Tundsin ennast ikka ilge mammina.. :D Mina, Johanna ja Sonya saime esimeste seas paati ja see andis eelise valida istekohta – muidugi paadi ninna ja kõige äärmised kohad. Federica istus meie kõrvale. (Kui teile veel tundub, et ma teen nimedes kirjavigu, siis ei, meil olid kaks vabatahtliku väga sarnaste nimedega, üks Federica (tüdruk), teine Federico (poiss).)
Täitsa lõpp, kui äge see paadisõit ikka oli!!!!!! :D Pull-pull-pull! Sõitsime kose alla, mitte muhvigi ei näinud vesi oli nii silmas ja tunne oli nagu laseks endale duššiga näkku ja ei oska ennast kuidagi peatada.. Aga suur huvi oli ju vaadata ja nii tekkiski väga segane olukord.  Aga üüberlahe ikka! Suurema kose all käisime kaks korda ja kui onu meid juba kosest eemale viis, hakkas meie paadiseltskond karjuma „Una mas! Una mas!“ (üks kord veel, üks kord veel!). Onu viis meid teise kose alla.. Need onud, kes meie reisi läbi viisid, pakkisid end enne kose alla minekut korralikult vihmakindlasse riidesse ja kaamera pandi ka mingi suure kasti sisse. Niiet kogu meie reisi ikka filmiti. Kui hakkasime jälle „sadamasse“ jõudma, tuli meilt muidugi üks suur aplaus ja rõõmuhõise!! Ja peale sõitu oli võimalik seda filmi jälle osta. 35 dollarit.. Kreisid hinnad ikka.. Aga kamba peale osteti üks filmike ja see, kes algul selle ära ostis, Daniel saksast, võttis selle enda kätte ja lubas ta kuskile üles riputada.. Äkki näeb siis minu üürike lugejaskond ka seda :). Ma ikka hoolitsen teie eest!

Aijaa, ma ütlesin ennist, et paadisõiduks pidime endid seal alguspunktis kirja panema. Kõik kirjutasid siis rahulikult oma nimed ära ja alustasime oma kõndimist. Suure matka vahepeal tuli tegelikult jutuks, et meie grupist üks taanlanna Maria, kes minuga hotellis ühes toas oli, käis seal kunagi ka oma klassiga. Tema juhtus siis sinna aga väga halval ajal, sest just sel päeval said selles paadisõidus surma 6 inimest ja selle tüdruku grupp pidi ootama 12 tundi, et parki üldse siseneda. Täiesti tõsi jutt.. Natuke võttis ikka junni jahedaks küll see lugu enne meie paadisõitu, aga meil vahetusõpilastel on rasvane rind, oleme ju julged hundid, ning läksime ikka paadile :). Ja ei kahetse. Ei raasugi!

Peale paadisõitu olime kõik ikka superhüperläbimärjad ja kõigil oli palju nalja! Üht ütlen veel, see paadionutöö lisandus ka minu unistuste töökoha listi, suusamägede ja kariibi mere kruiisilaevade kõrvale.. 

Paadisõit ei kestnudki tegelikult rohkem kui 10 minutit. On jah ääretult vähe sellise raha eest.. Ainuke miinus kogu suure kotitäie plusside juures..  Aga siis pidime ära tulema. Tegime veel viimased pildid ja kõndisime ülespoole. Varsti pidime kotid ka ära andma. Mina võtsin enda asjad ja Sonya enda omad. Hiljem, ikka palju palju aega hiljem, avastas Sonya, et ta jättis oma binokli sinna nipirohelissekott.. Oh ebaõnne. 50 Argentiina peesot on ikka täitsa palju raha ja sellest ta jäi nüüd ilma... Aga sellega ei saanud ta süüdistada kedagi teist kui ainult ise-ennast.

Üleval platvormil ootasime teisi. Muidugi olin mina jälle esimeste seas. Olen ikka tubli kõndija. Kui mõni veel tuli, saime juba piletikassani kõndida. Seal aga saime mõne aja pärast pahandada, sest suutsime suure ummiku korraldada oma ootamisega. Vabatahtlikud said ka juba väga pahaseks, sest mõni meie grupist oli ikka puudu ja me olime oodanud ikka väga pikka aega. Lõpuks hakkasime minema. Seekord lahkusin ma viimaste seas ja siis ma nägin, et mingid kaks meie sakslast alles tulevad sealt treppidelt. Ja kui nad siis sinna teisele poole kosele väga lähedal asuvale platvormile hakkasid kõndima (kuhu meil ei lubatudki enam minna peale paadisõitu, saime ülelennu), ütlesin ühele kolmandale sakslasele, et ta neid kutsuma läheks. Aga hops, meie grupp hakkas just siis liikuma ning need kolm sakslast jäid meist maha. Vabatahtlikel hakkas neist sel hetkel lihtsalt savi. Ma ikka mitu korda vaatasin selja taha, kas nad jõuavad meile järgi või mitte ja see sildadest moodustatud kõnnitee oli ikka paras rägastik seal.. Vahepeal läks tee lausa kolmeks. Aga kahjuks sakslasi ma ei näinud.

Kõndisime päris pika maa ja jõudsime tagasi selle rongijaama juurde. Seekord lausa pidime rongi peale saama, sest sihtkohaks oli mingi 5 kilomeetri kaugusele jääv rongijaam, kust siis edasi sai selle kõige suurema, kõige üüberlikuma ja kõige uhkema kose juurde – Kuradi Kurk. Rong sõitis meil ikka mega aeglaselt. Olime Johanna ja mõne inimesega veel ühes pingireas ja ma jõudsin juba oma sakslaste muret Johannale kurta. Kui kogu jutt räägitud, vaatasin seljataha ja need samad kolm sakslast istusid mu seljataga. Piinlik.. Aga õnneks nad vist ei kuulnud mind :D.

Lõpujaamas tuli jälle paljudel pissikas. Seekord ka minul. Teised jäid ootama meid kohvikusse, aga et vetsu saada, pidime tegelikult natuke edasi kõndima. Vetsud muide olid täitsa normaalsed seal. Puhtad lausa! Ja siiiis, mis me nägimeee!! Väljas, enne kilomeetrist silda, mis viis selle suurima koseni, olid kaks dušši!! Tegime ennast ikka mõnuga märjaks ja seda ikka mitu korda. Ja siis me nägime seal natuke eemal veel ülisuurt liblikaparve! Täpselt nagu filmis!! NNNNIIIII ILUUUS!! Hullult palju suuuuri kollaseid liblikaid ühe koha juures tiirutamas! Imeline! Kõndisime siis tagasi teiste juurde sinna kohvikusse, kus oli jälle pisike pausike.

Lõpuks asusime teele.  Taaskord väike värskendus dušši all ja minek. Mina jälle kõige ees. :D Silla pikkuseks oli muide 1100 meetrit. Ja kõik see suure vee kohal.. Huvitav, kes see osavnäpp need ehitas..? Nüüd tuleb üks magus koht männimäe vanaisale.. Meie teekonnal olid meie silmad koguaeg tähelepanelikult suunatud igalepoole, kust võis mõnd vahvat looma näha. Üks koht oli vesi. Ja seal vees..  Me nägime nelja mingit ilgelt suurt kala ujumas!! Pole vist kunagi nii suurt kala lihtsalt jõekeses ujumas näinud. Peaaegu nagu vaal juba.. Okei, nii hull ei olnud, aga suured olid nad küll. Ja siis korraga nägime silla all ühel platvormil (millele sild toetus) kilpkonnakest. Nii nummipummi looduslik kilpkonnake! Ja muidugi suur turismiobjekt, millest kõik pilti tegid :).

Ja siis me olimegi seal. Selle kõige suurema, kõige võimsama, kõige ägedama kose juures üldse! 5+. Kui juba teiste kohta ei osanud ma midagi öelda, siis selle kose kohte ei tule ammugi ühtki sõna. Aga ikka hullult rahvast oli seal, mis tegi nautimise nõksa raskeks. Ikka jaapanlased ja USAkad.. Pika tuuseldamise peale oli vahepeal õnneks ikka võimalus saada täitsa toru äärde ka ja siis vajusin mõttesse.. :D Väga deep moment oli.. Nii kaheks minutiks. Mõtted olid ikka muidugi sellest, et ma olen superõnnelik, et ma ikka siin olen ja et mu empsik-issik mu siia lubasid. Okei, empsik mitteniiväga, aga lõpuks rääkisin ikka augu pähe :D. Ja jälle olid seal platvormil kolm onukest, kes pakkusid pilditegemise teenust. Ühe onu juures otsustati siis meie 37+4 inimest kokku ajada. Läks ikka kõvasti aega ja puselemist enne, kui kõik kohal olid. Ja muidugi pidime teiste inimeste eest koguaeg vabandama, et nad pildilt ära läheks. Seekord mõtlesin, et no okei, olen ainult üks kord elus siin ja mälestuseks see pildike.. Ostan ka. Onu pidi meid hiljem kuskilt üles otsima ja need meile siis müüma.

Ning siis kõndisimegi juba tagasi rongijaama poole, kus koos jaapanlastega asusime ootama seda teorongi. Järjekord oli pikk ja rahvast palju. Mina, üks uus USA, täpsemalt Alaska tüdruk Annalise (tuli kaks nädalat tagasi ja jääb siia kuueks kuuks), tema hostõde ja mõni veel leidsime ühe pingi. Mina istuma ei mahtunud. Kurb hetk. Ja kui see rong siis lõpuks tuli.. Kogu see rahvamass pani lihtsalt jooksu, sest loogiline oli, et me kõik peale ei mahu. Kõigil YFUkatel vedas. Mahtusime. Jess. Mina, Annalise ja ta õde sattusime ühte pingivahesse koos nelja jaapanlasega. Annalise meil selline värskevereline, et hakkas kohe nende jaapanlastega suhtlema :D Point on selles, et tema ei osanud jaapani keelt ja jaapanlased oskasid ainult jaapani keelt :D Oli naljakas, oli :D. Kogu seletamine käis rahvusvaheliselt kõigile tuntud kehakeeles ja häälitsustes. Ja lõpuks meie vahetusõpilased õppisime ära neli jaapanikeelset sõna, igaksjuhuks mainin, et ma ei tea, kas kirjapilt või sõna ise üldse õiged on, aga midagi sarnast – isa – otoso, ema – otaka, tüdruk – onna, poiss – otoko. Kordan veel, nalja sai väga palju..

Oma rongireisiga jõudsime tagasi alguspunkti. Hommikul, või siis päeval, kui me sinna jõudsime, jäid meil kõik suveniiripoed külastamata. Nüüd, kui raha otsas, võisime sinna minna :D. Tegelikult oligi toredam, et tekkinud isu osta midagi.. Teised ostsid, mina jäin oma peas olevate mälestuste juurde. Säästlik inimene nagu ma olen.. Ja tegelikult oli mul ainult 20 reaali alles ja tahtsin seda igaks juhuks hoida.. Tegelikult oleksin pidanud selle pildi eest täpselt nii palju maksma. Vaatasin niisama ilusaid ja suhteliselt ilma mõtteta asju. Mõni ostis näiteks mingi vilepilli.. Aga täitsa ilus oli teine.. Ja siis oligi aeg bussi poole minna. Veel enne väravast väljumist oli see Kuradi Kurgus pildistanud onu seal meie värskete piltidega. Ja kui ma nägin, et see pilt oli tegelikult palju halvem, kui eelmine, jätsin ta ostmata.. jamh..

Jõudsime bussi ja oi kui õnnelikud me ikka olime, sest bussis oli pikast sõidust veel KRÕPSU ülejäänud. Nii hääd maitsesid tol hetkel, kui kõht ikka meeletult tühi oli.. Piiripunktis pidime jälle tükk aega ootama. Ausaltöelda oli sellest ootamisest ikka täiega kopp ees.. See passikontroll võttis koguaeg niii kaua aega.. Aga vähemalt on mul nüüd passis palju templeid :D. Neid vist väga euroopas olles enam ei saa..

Hotellis toimus pesu. Kõik see rõve higi-mustus tuli maha saada. Peale pesu jooksime sööma. Njammi. Söömise lõpetasime kuskil poole kümne aeg. Ja pool kümme selles vööndis on ikka väga-väga palav (tahan siin koguaeg meeletult kirjutada, aga üritan igasuguseid sünonüüme otsida, et tekst ei kordu.. :D). Otsustasime Florane’iga basseini minna, kus olid juba teisedki. Tegelikult oli reeglites kirjas, et peale kümmet ei tohi enam hotelli õues ega basseinis olla, vaid siis on öörahu ja kõik oma tubadesse. Aga YFUt see ei huvitanud.. Ja siis me olimegi juba basseinis. Mine hulluks, kui hea vesi oli.. Täpselt paras, niiii mõnna! Mõnulesime seal basseini ääre juures, kui ma järsku vaatasin endast paremale..  IIIUUUUUU!!! Mingi ilgelt rõve suuuuuur paks tõuk oli!! Siin on nad kohe MEEELETULT suured!!! Väga rõve!! Ja ta oli basseinis.. Ujusime Floga sellest jubedusest võimalikult kaugele, aga ta jobu tuli meile koguaeg järgi.. Lõpuks ma tõin kuskilt muru pealt mingi katkise pudeli ja üritasin sellega teda sealt basseinist välja peksta, aga ei õnnestunud.. Siis tuli Lucas appi ja viskas ta välja.. :D Tore onu!

Nagu ma ütlesin, olid basseinis ka teised, näiteks Sonya, Tai, 5600 sakslast, uruguaylane.. Mõndade nendega sai alguses niisama seal basseinis juttu räägitud, aga siis läks asi ära.. Kõigepealt hakkas Tai mingi imelikku asja oma kätega tegema vees nii, et oma käte vahelt pigistas päris tugeva veesurve välja.. Ja muidugi oli vaja kõigil see järgi õppida.. Kui juba paar inimest sai, muutus vist asi igavaks ning edasi läks igasuguseks häälitsemiseks ja veiderdamiseks.  Lõpuks saime maha rahunetud ning siis läks jutt peredele ja perevahetustele ja kes-kus elab.. Tuli välja, et Tai (USA-poiss, otse New Yorkist) elab Montevideos. Ta vahetas ka peret ja enne elas ta mingis ülipisikeses korteris ja mitte väga uhkes peres.. Ja nüüd elab ta majas, millel on suurem bassein, kui see hotelli oma, tema vanemad omavad mingit suurt prillipoodi, tal on oma tuba ja oma vannituba.. Vannitube pidavat neil üldse 7 selles majas olema.. Norm värk!

22.50 vaatasime seal basseinis kella. Ops, üle tunni aja juba olnud.. Läksime jälle pessu ja peale seda mõtlesin veel vaatama minna, mida vahvat teised teevad. Igavad rääkisid väljas juttu ja tegid ohjeldamatult suitsu, osad mängisid pinksi ja osad piljardit. Korra sai ka pinksi kõksitud... Ma olen selles ikka suhteliselt halb, peaks mainima.. Kell 23.40 otsustasin suunata end magamaminekule. 00.00 jõudsin magamistuppa. Kui tahtsin minna vannituppa hambaid pesema, avastasin sealt ühe hiiiiglasliku ja punase prussaka. Ta vist kartis mind ka nii väga, et jooksis ukse alla peitu.. Mina teda aga kätte võtta ei julgend, et siis välja visata, ja tappa ka mitte.. Ja siis jooksin alla teiste juurde, kus mu taanlased ikka vestlesid ja suitsetasid, rääkisin neile loo ära ja siis supernaine Marie tuli mind päästma. Tappis prussaka ja kohutava laiba viskas prügikasti.

Mina sain lõpuks magama kell 00.15. Jõudsin just ilusti magama jääda, kui kell sai 2 ja taanlased otsustasid tuppa tulla. Aga magama muidugi mitte.. Muide me pidime veel järgmisel hommikul kell 6.30 tõusma. Panid mul seal siis kõik tuled põlema, hakkasid kõva häälega jutustama ja oma voodikeses krõpsu sööma.. VÄGA TORE! Ma ei saa aru, miks ma alati selliste tohmanitega ühte tuppa satun.. Õudne. Ja pluss veel tuli meile sinna üks Šveitsi tüdruk (kes mäletab, siis Uruguaysse jõudes oli meil Montevideos kolm päeva üks laagrike ja tema oli ka minu toas ning just tema oli see, kes hommikul kell viis kõik tuled põlema pani, pesema läks ja siis tagasi tuli ning jutustama hakkas.. ei meeldi mulle tema.. kohe üldse ei meeldi..). Siis neil tuli suitsu isu jälle peale ja läksid välja.. Milline leevendus. Aga seda oli ainult umbes kümneks minutiks. Tulid tagasi ja pidu jätkus. Kell pool kolm sai mul kõrini oma väikestest vihjamistest neile, et tahaks magada, ja siis lausa ütlesin neile, et PALUN, mõni inimene tahab magada, minge jutustage väljas edasi. Nende jaoks oli ikka täitsa imestusväärne see, et ma magada tahtsin. Šveitsi tüdruk pakkus välja, et kas ma äkki ei tahaks tema tuppa magama minna...? Jaa, kindlasti ma tahan öösel kell pool kolm kuskile kolima hakata. Ütlesin talle ilusti, et homme vaatame seda asja, aga praegu ma küll kolima ei hakka. Selle peale öeldi pikk okei ja mindi ilusti välja. Vähemalt kuulavad sõna.. Vähemalt nii ma arvasin järgmiseks kümneks minutiks. Siis olid nad jälle tagasi, aga nüüd juba plaaniga magama minna. Tuled pandi kustu, aga voodis jätkus juttu kolmeni. Ja telefoni/iPodiga mängiti ka. Sel hetkel mõtlesin, et küll ma neile hommikul tagasi teen. Aga ma olen lihtsalt niivõrd hea inimene, et ei teinud..

Pildid on segases järjekorras, aga kuna neid on üle 100, siis ei viitsi neid õigesse järjekorda panema hakata. Pealegi kell on kaks öösel.

juba paadisõidu ajal tehtud pilt.

Argentiina pool kogu pargist.



Teine grupipilt Kuradi Kurgu juures.

panoraamike suurimast.

siseneme 30 dollarisele paadisõidule. Federico ja Fecerica sakslastega

seal saime märjaks :)

tee koskede poole





rongijaam.

Federico ja Lucas



Seal keskel on üks saar, kuhu me alguses pidime minema, aga aja nappuse tõttu ei jõudnud. Seal oleksime ka ujuda saanud. Oleks väga tahtnud minna..




Turistid.


need koatised ehk ninakarud.. vms..



Kes on õnnelik, kes tõsine..

Pildilt ei tundugi nii suur, kui ta tegelikult oli

Florane'iga

ilusad vikerkaared olid seal.. ja neid oli seal väga palju. mis tähendab, et seal oli palju palju rahapadasid.


sellise paadiga käisime sõitmas


Federico ja Federica


siit on näha, et paat hakkab kosele lähenema.


ilus liblik



turistid said paadile.

siuksed nummikesed olid ka seal.

siin lausa terve ninakarude perekond

tuti-pluti. tegelikult olid sildid väljas ja need samad võisid sul käe nii katki teha, et verd lendab igale poole.



see on ka veel sisalik, mitte madu.


Vic'i ja Johannaga.




Tai'ga

Kuradi augu juures.


Kuradi Kurk on ikka kuradima ilus.

Florane'i ja Federicaga.



Nii need ninatargad kotte röövivad.



plääääžžž



eks ole kenad liblikad..??





Florane










Kuradi Kurguga.










roheline on ikka ilus...

üks eksootiline taim kah!









Annalise (USA), Federico, Federica, Daniel (Saksa), Anni (Eesti)



Sellised trepid.. Ja nii me läksimegi koskede poole.


Slo (Annalise hostõde)

Vett oli väga palju.

mina niisama kosega.

jaapanlased...




Kilbu :)



Anni sööb.



turistid lähevad..





kaardike.. mööda jõge jookseb üks katkendlik joon, mis tähendab Argentiina-Brasiilia piiri. Paremale poole jääb Argentiina, vasakule Brasiilia.

ootasime vabatahtlikke.. Kung-fu panda mäng.


eestlastest vahetusõpilased, kes tegelikult pesitsevad aastakese uruguays, sattusid järsku brasiiliasse. like!

Ausalt, täpselt selline õnnejunn olin ma terve reisi ajal!

meie grupipilt alguspunkti juures.











Saingi lõppu. Kell on nüüd kolm öösel, ma lähen magama. Leticia vist tuli ka nüüd koju. Ja mis veel, mul on vannitoas hiiglaslik rohutirts... Laes...

Head ööd!

No comments:

Post a Comment