Monday, December 10, 2012

Kirgede torm

Tervist taas!

Viimased kolm päeva peale reisi on olnud ikka väga erinevad. Pean silmas suhteid..

Reede õhtul ei toimunud väga midagi selles osas. Tulin koju, sõin ja läksin tuttu. Hommikul magasin mõnuga ja magasin poole kaheteistkümneni. Tegelikult võiksin isegi varem ärgata, sest tihtipeale vaatan kella ka kuskil kümne aeg. Aga siis oma elust ja asjadest mõeldes vajun üsna kohe jälle unne. Ei ütleks, et elu on igav.. Voodi on hea :). Laupäeval siis sai peale üles ärkamist ka teised ära tervitatud. Nii armas oli näha Luciano nägu, kui ta mind jälle üle pika aja nägi! Jooksis kohe mu poole ja muidugi oli suur soov sülle saada. Kallistas nii kõvasti, et hing tahtis kinni jääda. Kõigil oli väga hea meel mind näha ja uurisid kohe reisi kohta. Rääkisin neile kõik, mis neid huvitas. Camilal oli külas ka Cecilia ja sai temagagi juttu ajatud. Terve päeva veetsin kodus, kirjutasin eelmist blogi postitust, rääkisin mõne inimesega juttu ja olin täitsa niisama. Ja siis tõid nad kapist välja kuuse, mida hakkasime siis õhinal ehtima. Jeedasjumal.. Kuusk ise oli nii kunstvälimusega kui vähegi olla saab, aga öeldi, et kuusk on 14 aastat vana. Mis sa paremat siis ikka ootad.. Panime kuusele külge nii palju, et kuusk ise enam välja ei paista. Ainult üks ehete hunnik! Naljakas, sest meie kodus me ikka natuke mõtleme ka, mis ehted ja kuidas me need külge paneme. Siin lihtsalt toppisime, kuhu ruumi oli.. Ilma selle karrata ja ainult ehetega oli kuusk isegi täitsa ilus, aga neil oli ikka idee panna kard ka külge. Läksin vaikides nendega kaasa ja aitasin neid. Õhtul tulid külla Belen ja Manuel. Camila aga kadus järsku ära.. Või no läks kuskile välja oma motikaga, vist kellelegi järgi. Ahjaa, ma vist ei olegi öelnud, et Camilal uus roller.. Harry II. Ta sai selle eelmise nädala kolmapäeval ja kahe päevaga oli läbi sõitnud 350 km. Päris hea, või mis? Ja talle öeldi poest, et enne ei tohi mitu inimest peal olla, kui 1000 km sõidetud. Nüüd meil hoitakse seda kui miskit kalliskivi. Ööseks tuuakse lausa tuppa! Belen ja Manuel kutsusid mind siis mingile üritusele kesklinnas. Viimasest osast ma aru ei saanud ja läksin oma kodukaltsudega siis nendega kaasa. Kui ma lõpuks aru sain, et asi on kesklinnas ja üritus päris suur, siis oli täitsa imelik olla kohe.. Aga nojamh. Üritusele Manuel ei tulnud ja läksme Beleniga kahekesi. Seal nägin Barbara ema, kes mind ja Eestit fännab. Ta tantsis flamenkot ja kui hiljem temaga peale esinemist kokku põrkasime, siis ta kõigepealt küsis, kellega ma seal olen, kas Camilaga. Asi on selles, et peale üht mingit intsidenti Barbara ema vihkab Camilat (enne olid suured sõbrad) ja ei tee temast kunagi välja. Ja kui ma ütlesin, et olen ühe sõbraga, lõi ta nägu särama. Siis ütles ta mulle, et kutsub mind ühel õhtul pitsat sööma! Eks näeb, kas see ka juhtub, sest inimesed siin Uruguays on kõik sellised, et lubavad kõike kokku, aga väga vähe lubatust saab teoks... Seal üritusel nägimegi kahte esinemist - üks oli see flamenko tants ja teine mingi plaksutajate grupp, kes tegid igasuguseid ägedaid rütme oma kätega. Vahva! Sinna kõndides nägime ka kirikut tuledes ja see tegi kiriku väga värviliseks. Toimumas oli midagi jõuludega seoses ja kirikus paistis olevat täitsa palju rahvast. Samuti sain veel kiita Manueli ja Beleni käest, et räägin juba täitsa hästi hispaania keelt. Arvan isegi, et viimasel ajal on arenemine olnud täitsa suur, sest La Paloma andis mingi tõuke. Võibolla see, et väga paljud rääkisid juba nii hästi hispaania keelt ja siis ise ei taha ju halvem olla.. Siis käisime Manueli ukse tagant jälle läbi ja tulime meie juurde tagasi. Camila oli ka jälle siin koos Camila Larossaga. Mina tulin oma tuppa ära jälle ja tegelesin edasi blogi postitusega. Magama sain kell kaks..

Pühapäev algas jälle täitsa hilja kohe.. Kell vist oli 11. Tegin natuke emme-issiga üle pika aja juttu, sõin hommikust ja veetsin aega pere seltsis kuni lõunasöögi lõpuni. Nagu ma ütlesin ennist, suhted on olnud väga erinevad. Lõunasöögi aja algas see siis pihta. (Camila ei tulnud sööma, tal oli kurk haige ja magas) Gabriela ütles, et on väga ilus ilm randa minekuks, mille peale vanaema ütles kohe demonstratiivselt, et ja, aga näe, meil pole autot. Ja siis tuli jälle see sama vana jutt, et oleks neil rohkem raha, viiks nad mind igale poole ja ostaks auto jne. Ja siis läks asi minu pihta, et mina olen kõiges süüdi, et mulle siin ei meeldi ja et see, mida tahan, ei kuulu üldse vahetusaasta juurde. Tema arust arvan mina, et kõik on minu vastu siin nii halvad. Siis Gabriela küsis minult, et kuidas näeb välja minu vaheaeg Eestis, mis ma siis teen. Rääkisin neile, et käime perega väljas, rallidel, külas, mere ääres või teeme midagi muud koos või siis oleme lihtsalt kodus või siis käin sõpradega väljas. Siis vanaema ütles selle peale, et neile oli yfu öelnud, et tahan elada nagu Uruguays elatakse (mis on ka tõsi), aga tegelikult tahan ma elada nagu Eestis (vääga vale!). Ma lihtsalt ei taha elada vahetusaastat toas. Ja seda olen ma neile ka mitu korda öelnud. Siis ütlesin neile, et probleem on, et mul ei ole siin mitte ühtegi oma sõpra, sest aasta alguses sai tehtud ülisuur viga minnes samasse klassi Camilaga. Ja siis ütles Gabriela, et helistab homme YFUle ja küsib, kuidas uue perega on ja et äkki saadavad mu üldse Eestisse ära. Selle peale ütlesin üsna kõva häälega, et EI, ma ei taha Eestisse tagasi minna.. Vähemalt said nad sellest aru, et mulle ei meeldi külalised siin iga päev, aga Camila ei saa sellest aru.. JA SIIS tuli tädi, kes sõimas mul põhimõtteliselt näo täis, et ma ei oska omale sõpru leida ja et see, mis ma neilt soovin, on täielik jama. Tädi jutu peale kadus mul tuju ära, hakkasin nutma ja tulin oma tuppa ära.. Ma ei saa aru, kuidas nemad minust üldse aru ei saa. Ma tean, et neil ei ole raha.. Mis siis, minul ka ei ole.. Aga et pere saaks koos rohkem väärtuslikku aega väljaspool nelja seina veeta, ei pea ju rikas olema. Võib ju minna lihtsalt piknikule või päikeseloojangut vaatama.. Või siis (olen neile selle näite ka juba välja käinud) kui lähme Manantialesesse ja külastame ka Punta del Este kaubanduskeskust, siis shoppamise asemel võiksid nad ju mulle ühel päeval hoopis linna näidata. Jalutamine ju ei maksa mitte midagi.. Aga nemad sellest aru ei saa.. Neile ei meeldi jala mitte kuskil käija ja nende jaoks tundub see ilmvõimatu tegevus.. Tulin siis oma tuppa ära, aga kuna siin kuuleb ju kõike, mida keegi räägib, siis kuulsin, kuidas nad jäid sinna edasi vaidlema.. Varsti ka Gabriela vist nuttis. Ei tea.. Olin siin siis terve ülejäänud päeva. Enne lõunasööki küsis Gabriela mult, kas tahan temaga koos parki minna, aga siis jätsin ka selle ära, sest tahtsin neist sel hetkel võimalikult kaugele hoiduda.. Rääkisin venna ja emme-issiga juttu, kes tegid tuju väga toredaks jälle. Õhtu poole toodi meile veel poest ühed jõulutulukesed, mis pandi kuuse külge. Võtsin ennast siis kokku ja läksin nende juurde ning panin näole oma võltsnaeratuse, et kõigil hea oleks. Juurde lisati veel mitu kulda-karda ning loomulikult tulukesed. Tulukestel oli ka küljes mingi jõulumuusikat tinistav asi, mis kõigile palju nalja pakkus. Ja sellest alates on suhted olnud jälle normaalsed.. Nagu midagi poleks juhtunud..
Täna tuli natuke enne kümmet vanaema meie tuppa, kus me Camilaga rahulikult magasime ja ütles ikka väga kõva häälega Camilale, et Gonzalo on siin, miks Camila üles ei tõuse. Mina muidugi ehmusin kõvasti selle peale (kergesti ehmuja nagu ma olen), aga jäin uuesti magama. Ükskõik, kas kell on 09.03 või 09.58, minu jaoks on see üheksa ja liiga vara vabal päeval ülestõusmiseks. Jäin magama. Kell pool üksteist vaatasin jälle kella, et okei, mõned minutid veel.. Mõnest minutist sai rohkem kui tund ja 11.47 ehmatasin mina end püsti. Panin end siis riide ja läksin teiste juurde lõuna(hommiku)sööki ootama. Vaatasime Victori, Camila ja Lucianoga vanu pilte, mis vanaema kapist välja otsis ja varsti saimegi süüa. Seekord möödus minu jaoks lõunasöök väga rahulikult, aga muidugi oli neil mingi probleem, mille pärast kõik väga närvi läksid. Vanaisa tõi mingid arved ja Gabriela läks nendest nii närvi ära.. Muidugi ilma asjata, sest kõik teised ta ümber naersid kõva häälega :D. Teda see ei heidutanud ja oli pahur endiselt. Isegi liha pidi taldrikus edasi-tagasi loopima! :D Tahtsin isegi naerma pursata, aga ei olnud sobilik.. Peale sööki lasin natuke leiba luusse ja kella kolme aeg sättisin end linna poole. Pidime Eugeniaga välja minema. Kui seda vanaemale ütlema läksin, viskas ta kohe kaks pöialt püsti ja ütles: "muy bien, Anni, muy bien!" ("väga hästi, Anni, väga hästi"). Tahtsin linnast osta mõne postkaardi ja kutsusin Eugenia omale appi neid otsima, aga vot näed, siin linnas lihtsalt ei müüda postkaarte. On ainult sünnipäevaõnnitlustega kaardid, mis kokku voltida ja ümbrikusse panna, aga mida ilma ümbrikuta saata ja millel oleks Minase või Uruguay pilt peal, neid lihtsalt ei ole olemas!! Käisime kõik võimalikud poed läbi ja lihtsalt ei ole. Nojamh.. Pidin minema algul Eugenia juurde ja kui olin tema ukse taha jõudnud, lasin kella ja saatsin veel sõnumi ka, et olen koha. Ootasin vähemalt kümme minutit ja siis tuli tema õde, väike armas Eleonora kuskilt mööda tänavat ja leidis minu ootamast. Siis karjus värava peal kõva häälega Eugenia ja lõpuks ta siis tuli. Ta lihtsalt ei kuulnud mu sõnumit ja uksekell vist ei tööta. Miks ma sõnumi saatsin? Siin käib kogu suhtlemine ainult sõnumi teel. Kui midagi väga olulist ja kiiret on vaja öelda, siis helistatakse, aga see on palju kallim.. Peale meie ringkäiku läksime tagasi Eugenia juurde ja rääkisime juttu. Ta rääkis mulle, et aastavahetusel tuleb kogu pere neile külla ja see teeb 40 inimest!!! :D Pidu ja pillerkaar! Võrdlesime minu ja nende jõule ja aastavahetust ning siis otsustasingi minna tagasi kodupoole. Aga siis tuli torm. Olin juba mõned blokid Eugenia kodust eemal ja järsku kuulsin, täpselt minu selja taga käis selline pauk! Välku lõi ja müristas.. Siis möödusin keskväljakust ja nägin, kuidas täpselt keskväljakule lõi välk sisse. Kohutav. Ja siis hakkas hullusti vihma sadama. Olin juba pool teed ära kõndinud ja täitsa märg, kui Eugenia helistas mulle ja tahtis teada, kus ma olen.. Seletasin talle täpselt tänavate järgi ja mis pood just seal lähedal asus, aga ta ei saanud midagi aru :D Kui ma oleksin olnud ta kodule lähemal, siis ta oleks mind tagasi enda juurde kutsunud, aga otsustasin ikka koju minna. Ja siis jäigi just vihm enam-vähem järgi ja jõudsin ainult poolmärjana koju.. Pidin tegelikult kohe Eugeniale helistama, kas olen ikka kodus, aga muidugi läks mul see meelest ära ja tuli alles pool tundi hiljem meelde. Aga midagi hullu ei juhtunud, sest vähemalt tema saab minust aru :D Tore tidrik. Ja muud ei olegi peale seda erilist teinud. AHJAAA!! Luciano YFUst helistas ka.. Ütles, et Gabriela helistas ja ütles, et ma olla eile kurb olnud :D. Rääkisin ära, kuidas nad mulle pidevalt näkku hõõruvad seda perevahetust ja et ma proovin tegelikult ka olla väga tubli laps, aga vist ei õnnestu hästi.. Siis ta ütles, et nad tegelevad usinalt endiselt mulle pere otsimisega, aga kahjuks siiani pole leidnud. On mõned pered, kes mõtlevad ja seega pean pöidlad pihus siin olema koguaeg! Aga ma loodan, et see ootamine on kõik seda väärt!

Üks video ka nüüd La Palomast.. Neid tuleb veel, aga nad laevad lihtsalt niivõrd aeglaselt. Siin on näha, millised hipid need vahetusõpilased ja eriti YFUkad on.. Kitarri mängib Santiagoooo!!!


Ägedust teile sinna!
Anni

PS! Ma tõsiselt vabandan nende suurte ja korduvate kirjavigade pärast, aga ausalt, kolme keelt korraga rääkida on ikka väga raske! Sõnaga gitarr pean ma silmas ikka kitarri! :) Tervitused Helenale! Ja tervitused Reiole, kes ütles, et mul on aktsent küljes.. Ta kuulis valesti. Olen täitsa mina ise..

No comments:

Post a Comment