7 maa ja mere taga: Minu uus aasta!

Eile õhtul saime ikkagi natuke grillida, sest vihm jäi järgi ja õhtu oli ilus. Meile tuli külla ka keegi tädi, kes siin juba pühapäevalgi käis. Ma ei tea, võibolla on ta keegi vanaemataoline nendele väikestele. Tuju oli laes, peale oli pandud jälle 70ndate disko DVD ning tants käis! Istusime väljas, räägiti juttu ja oldi niisama. Leticia vend grillis ja meie sõime näkse. Ja siis hakkaski kell keskööni lähenema. Mõni minut aga enne 00:00 algas aga järjekordne vihmasadu ja pidime tuppa kolima. Ma tahtsin juba kangesti välja hakata minema, et pauke näha. Kell oli juba 23.57. Läksin siis üksinda aiast välja tee äärde ja paugud algasid. Teised liitusid ka minuga. Vahva oli see, et mul ei olnud õrna aimugi, milline ilutulestik see linna oma on ja kas linn üldse lasi mingit ilutulestikku.. Ükskõik kuhu vaadata, igal pool lasti täiega. Meie naabridki lasid taevasse ikka päris palju seda raha.. Isegi natuke kahju hakkas.. Soovisime siis üksteisele kaunist aastat ja läksime tuppa tagasi. Toas sõime õhtusöögi ehk siis grillitud liha ja palju salatit. Magustoiduks jäätis. Telekasse oli peale pandud jälle Michael Jackson ja edasine õhtu möödus seda vaadates. Kui see läbi sai, olin natukene teiste seltsis ja siis juba läksingi tuttu. Kell oli alles umbes pool kaks.. Tavaliselt on ikka kauem oldud üleval, aga millegi pärast kukkusin seekord nii vara sinna voodisse. Tegin õhtust mõne video ja pildi ka, need leiate alt poolt.

Hommikul ärkas Paz siin kell üksteist ja otsustasin ka üles hüpata. Sõin hommikust ja tulin arvutisse nõksaks. Üleval olid veel Pazi väike sugulane ja Leticia vend.. Leticia ja Uruguay ise alles magasid ja ärkasid kuskil kahe, poole kolme aeg.. Neil oli vist täitsa pikk õhtu.. Terve päev mööduski niimoodi logeledes. Vestlesin kodustega ja uimasin niisama ringi. Randa ka ei saanud minna, sest väljas on niiiiii külm ja hullult tuuline ilm. Vahepeal viskab vihma ka sekka. Kuskil poole viie aeg istusime kogu seltskonnaga autosse ja läksime sõitsime lihtsalt ringi. Kõigepealt sõitsime üliaeglaselt läbi La Pedrera linnakese, mis on selle maa hipide linn. Kõik käivad riides, kuidas jumal juhatab, kõik on väga värviline ja inimesed on lõbusad. Sõitsime ikka kohutavalt aeglaselt ja mul hakkas lausa meie järel oleva autode saba ees piinlik.. Aga selle-eest nägime ära peaaegu kõik La Pedrera ilusad ja koledad majad. Ja kuna ilm oli selline nagu ta oli, siis oli ka ookeani üli lahe vaadata. Milline möll seal ikka käis!! Ja täna oli surfaritel väga tore päev :) Terve meri oli neid täis.. Edasi sõitsime mööda väikest maanteed ja nägime mingit ilusat kohta, kus olid väravad ees, aga väravad olid avatud. Läksime nendest läbi ja leidsime sealt järgmised majad. Nägin ainult ühte ilusat. Ülejäänud olid mingid betoonihunnikud. Kui tahtsime sealt ära tulla, oli keegi väravad kinni pannud ja lukustanud ning meil tekkis väike paanika.. Pöörasime otsa ringi ja otsisime sealt väheasustatud kohast mõne inimese, kes aitaks meid sealt välja. Ühe kõndiva onu leidsime ja ta ütles meile algul, et tal ei ole õrna aimugi, millal need väravad avatakse, aga seda pidi tehtama harva.. Opadii. Esimene mõte oli, et nüüd veedame seal oma öö... Aga siis ütles on, et seal lähedal kõrval on üks teine värav, mis on koguaeg lahti ja sealt pidime välja saama. Läksime ja saimegi! WUHUUU!! Siis sõitsime edasi ja keerasime ühele metsateele, mille ääres oli iga natukese maa tagant mõni suur majake ja vaateks suur ookean. Lõpuks leidsime mingi koha, mida need inimesed seal esiistmel otsisid - väike majutus turistidele. Ilus koht, ilus maja.. Ma ei teagi, miks me seda otsisime või miks me sinna sisse läksime, sest umbes viie minuti pärast istusime tagasi autosse ja sõitsime kodu poole. Kokku kestis meie tuur kolm tundi!

Kodus sõime-jõime ja nüüd vedeleme jälle niisama. Leticia küsis mult autos ka, et kas ma oskan pitsat teha.. Kahjuks ei mäleta ma, kuidas seda tainast tehakse, niiet pitsat vist täna ei saa. Sööme jälle jääke eelmistest päevadest. Ilma Reinata on elu ikka raske!