7 maa ja mere taga: Ärireis Montevideosse.

25.10.12

Nonii, täna käisime siis Montevideos. Eile õhtul tuli meie juurde öömajale ka Camila Larossa, et siis täna hommikul läksime siit kolmekesi. Hommik algas juba poolteisttundi enne ära sõitu, kui Camila ja Gabriela otsustasid meie (minu ja Camila) toas möllama hakata. Ajasin ka siis kargud alla, käisin pesus ja sättisin end valmis. Kell kaheksa panime motikatele hääled sisse ja sõitsime Manueli juurde. Sealt läksime juba jala edasi kooli juurde, kust pidi pool üheksa buss väljuma. Nagu siin juba ammuseks tavaks, hilinesid mõned ikka väga. Kui öeldi, et pool üheksa on väljasõit, siis tegelikult saime minema alles kell üheksa. Õnneks päike paistis ja ilm oli soe, niiet väga hullu polnud. Ja põnevusega sai ju jälgida ka, kuidas teatritädid teatrimajaesist pühkisid ja pesid.. Kui lõpuks minema saime, siis otsustasin veitsa tudida, aga nagu alati, suudan mina alati sellise istme valida, mis on kuskilt katki või ei tööta hästi. Kui kõik teised minu ümbert lasid oma toolid alla, siis mina pidin istuma sirge seljaga, sest minu tooli nupp oli katki ja iste ei läinud lihtsalt alla. Ja muide, kas te olete kunagi näinud reisibussis nahkistmeid?? Minu jaoks oli see esmakordne nähtus..

Lõpuks jõudsid silmapiirile (loe: bussi akna taha) väikesed majakesed ja nende tihedus muutus aina suuremaks. Varsti tulid juba kõrgemad pilvelõhkujad ja ei möödunud palju aega, kui olimegi juba linnas sees ja seisime oma bussiga mingi garaažiuksega maja ees.. Tükk aega ei saanud aru, miks me seal seisma jäime, kui äkitselt silmasime silti nimega redpagos. Olimegi jõudnud selle kurikuulsa pangakontori peamajja. Kõigil oli muidugi ärevus suur ja mõni pani isegi selleks puhuks kontskingad jalga.. Ehk siis, mõni tuli plekilise dressikaga ja mõni tuli, nagu läheks kohe klubisse tantsimaie... Veider natuke.

Et selle maja sisehoovi saada, pidime minema läbi selle garaažiuksemoodi asja. Siseõues oli mõni auto ja väike räämas tiigikene nende jaapani kaladega või mis iganes nende oranžide kalade nimed on.. Vastu võeti meid väga toredalt. Uksest sisenedes võis kohe märgata väikest valget tahvlit, millel kirjas: tere tulemast Green Apple! redpagoselt. Natuke aega seisime selles kaunis eesruumis (vabatahtlikult võis käia ka tualettruumis) ja peagi viidi meid siis seda pangamaailma avastama. Mõni meist (lisan veel, et mitte mina) oli ikka päris uudishimulik ja tegi absoluutselt igast asjast pilti (näiteks tavalisest kapist seina ääres) või siis küsis iga juhtme kohta, mis see on. Näiteks ei teadnud meie noored, mis asi on suitsuandur.. Oioioii.. Tegelikult oli päris palju huvitavat ka minusuguse tarkpea jaoks, aga kahjuks ma paljudest asjades aru ei saanud. Emme, ehk teed kunagi ka oma pangas mulle tuurikest?? :D

Nägime ära päris palju ruume, kui neid võib nii nimetada. Tegelikult oli selleks üks suurem ja kaks väiksemat kontoriruumi, kus oli mitu lauda koos.. Nagu filmides.. Ja siis nägime veel mõnd väiksemat ruumi, näiteks seda, kus asus kogu majas oleva tehnika nö juhtmekogu vms, või siis ruumi, kus onu jälgib arvutist turvakaamerate pilte.. Igas ruumis ütlesid muidugi kõik töölised HOLA ja vaatasid meid kui maailmaime.. Meie vaatasime neid samamoodi vastu... Peale seda suurt tuuri läksid kõik oma teed, ehk siis näiteks marketingi osa läks marketingi juurde juttu kuulama ja meie Camilaga (direktor ja tema sekretär) läksime mingi onu juurde, kes pidi meile siis oma tööst rääkima. Ma mõtlesin ikka, et me saame minna direktoriga juttu puhuma, aga kahjuks see tüüp direktor ei olnud.. Tema pidi arvutis mingeid asju vajutama, jälgima ja mingeid meile lugema vms.. Ei saanud mina aru. Aga siis öeldi muidugi kohe kõigile seal lähedalviibivatele (nagu ma ütlesin, oli see suur kontoriruum, kus kõik ninapidi koos istuvad), et mina olen puhta eestlane ja mingi vahetusõpilase laadne toode. Muidugi ei teadnud keegi, kus Eesti asub ja see tüüp, kes meile oma tööst rääkima pidi, võttis kohe hoopis GoogleEarthi lahti ja otsis üles Eesti, täpsemalt Viljandi. Talle meeldis meie linna kuju :) Siis ta näitas meile veel Rochast pilte (ookeaniäärne koht Uruguays) ja rääkis niisama tarka juttu tühjasttähjast. Väga sümpaatne onu oli.

Siis koguti meid jälle kokku ja edasi viidi sellesse ruumi, kus kõik istuvad ümber suure laua ja arutavad miskit tarka (mul ei tule praegu selle ruumi nimi meelde..). Seal räägiti meile vist redpagose eesmärkidest ja mis see firma üldse endast kujutab. Meile anti seal ka oma visiitkaardid meie nime ja kooli aadressiga. Änksa! Seal hakkas vist üsna pea kõigil igav, vähemalt nii mulle tundus, kui ise igavusest teise nägusid vaatasin. Kõik toetasid oma pead kuskile ja mõni isegi haigutas. Hea väike puhkehetk oli :)

Ja lõpuks saabus suur lõuna! Lõuna kestab nendel töötajatel kaheteistkümnest poole neljani ja aega võid kulutada ainult pool tundi. Ja kogu söömine toimub panga kohvikus ehk köögis ehk sööklas. Ja toit on ka panga poolt. Võib muidugi ise ka kaasa võtta, sest mikrolaine ahjud ja külmkapid on olemas. Täna oli lõunasöögiks hamburger ja joogiks coca-cola! Oijummel, kuidas võivad need asjad ära tüüdata, eriti need karastusjoogid.. Mul nendest gaasilistest jookidest kõrini!! Joon ainult vett siin, sest mahl on kallis :D Aga kahjuks ei olnud seal peale coca muud joogipoolist valida, niiet tuli leppida sellega.. Vaene mina. Ja kuna hommikul väga süüa ei saanud, siis kugistasin alla kolm pisikest burgerit ja jäätise. Ärge pahandage, kõht oli väga tühi.. Kui meie sinna sööma läksime, siis ühinesid meiega ka enamus samal ajal sinna sattunud töötajad. Ehk siis neli lauda lükati kokku ja pidusöök võis alata! Ütlen veel, et sealne seltskond ehk siis need pangatöölised tundusid kõik nii vabad olevat.. Koos naerdi ja suheldi ja nauditi üksteise juttu.. Õhkkond oli pingetevaba ja see oli väga meeldiv tunne! Ja muidugi olid seal kõik koos: väiksemad alluvused ja suured juhatused. Kui me juba tunnikese seal olime istunud, jõudis kätte aeg minema hakata. Muidugi anti meile kaasa ka järgmised kingitused ja saadeti ka ilusti bussi peale. Väga tore oli!!! :) Ahjaa, üks asi oleks peaaegu meelest läinud. Söögi kohas oli ka telekas, kust käis Futurama :D muidugi hispaaniakeelne versioon..

Kui kõik olid oma tagumikud ilusti bussi vedanud, põrutasime ostukeskuse poole. Ostuhulluseks anti aega tunnijagu ja kuna seal oli ka kino, siis muidugi oli esimene asi meie grupi tüdrukutel teha pilti suuuuure Videviku filmi plakatiga. Kuna aega raisata ei olnud, siis panin üksi minema, sest siin on ju ostukeskusesse saamine haruldane juhus!! Ja mõtelge: leidsin ühe riidepoe, kus oli allahindlus ja pluusikesi võis päris odavalt leida. Kahjuks olid kõik minule meelepärased pluusid väiksed või suured ja teisi numbreid ei leidunud. Seega tulin ostukeskusest kogu oma rahaga tagasi :). Kui meil see suur taaskogunemine oli, siis teised tüdrukud tulid mingid kotid käes ja mõnel oli lausa mitu. Esimene mõte oli, et kus nad siis nüüd käisid, et nii palju asju ostsid. Tegelikult pidid nad vist mingit intervjuud andma ja siis neile anti need kotikesed, kus sees oli paberiblokk taaskäideldud (?) paberist ja mõni tutvustav brožüür (?) kaa.. Ja nad küsisid ülejäänud rahvale, kes intervjuud ei andnud ja olid parasjagu ostlemisest hullumas, ka need kotikesed, niiet mina ilma ei jäänud :). WUHUHUU sai palju trääni ilma rahata täna :) Ja lõpuks vist ainult üks inimene ostis ühe asjakese ja selleks oli Manuel oma uue raamatuga. Oleks rohkem aega olnud, oleks võibolla isegi mõne eseme soetanud :)

Kella poole viie paiku hakkasime siis sealt ostukeskusest kodu poole sõitma. Mina üritasin oma armsat muusikat kuulata, aga kahjuks lauldi (loe: karjuti) sellest üle.. Mu kõrvad said selle aja jooksul ikka kõvasti vatti.. Minases tagasi, ütlesin teistele tsaukipauki ja tulin jala koju. Camila läks Evangelinaga Evangelina kuti juurde ja kuna see kutt on täielik tropp (vabandused väljenduse eest, aga mõte jääb samaks), siis loobusin kohe kutsest nendega kaasa minna. Kodus tegin väikse puhangu ja varsti tegin ka oma kapi korda. Piinlikusega pean avalikustama, et leidsin ühed Kalevi kommid sealt kingikotist, aga mina ju neid ei söö, sest need sisaldavad martsipani. Ja perele vist ei kõlba ka enam anda.. Peab vist tubliks muutuma ja martsipani sööma hakkama :D Liiga väärtuslikud kommid, et lasta neil valgeks muutuda..

Vot selline oligi minu tore päev. Mul on teist väga kahju, et minu tegemistest peate nii pikalt lugema, aga ma ei oska lühemalt.. Ärge pikka viha pidage!

Pildid, pildid: