Kartulipüree pulgakommidega ei ole hea Su tervisele. Ott Tänak / Scott Martin ?

16.11.12

Kaalusin päris pikalt, kas siia kirjutada täna midagi sellest ulmelisest päevast või siis seedida seda natuke ja kirjutada siia kunagi hiljem. Otsustasin tänase kasuks, teie kasuks.

Eile oli meil siis see suur möll siin kodus, kordama ei hakka. Camila ei tulnudki ööseks koju ja seega ei teadnud ma ka, mis kell meil täna kool olema pidi. Küsisin ühe klassiõe käest järele, öeldi 10.45. Ärkasin ilusti üles, sõin üksi hommikusööki, tegin voodi ka ära ja läksin otsima vanaema, et talle öelda, et lähen kooli. Leidsin ta meie nurga pealsest poest ja tema tuju oli ikka väga hea võrreldes eilse õhtuga. Luba oli saadud ja asusin teele. Terve tee kulus mõtlemisele, et huvitav, kuidas Camilal on ja kas ta minuga üldse räägib. Endiselt ma ei teadnud, kas eilse tüli põhjuseks olin mina või miski muu asi. Seega ei teadnud ma, kas karta või kahetseda.. Kooli sisenedes tuli ta mulle vastu, aga tere ma tema suust ei kuulnud. Korra vist käega viipas ja vaatas korra silma, aga kõndis minust kui postist mööda. Tema taga kõndisid Camilla Larossa ja Gonzalo, kellega muidugi oli meil igapäevane tervitusrituaal (rõõmus HOLA ja põsemusi). Ka nemad vaatasid natuke imelikult, et Camila ühtki sõna mulle ei öelnud. Kuna nemad lahkusid, siis läksin teiste klassikaaslaste juurde ja küsisin, kas meil üldse toimub mõni tund täna. Vastuseks tuli muidugi ei ja ma kõndisin koju tagasi.

Lõunatasin siin koos vanaema ja Lucianoga ning peale seda tulin oma tuppa ujumistundi ootama. Varsti !OHOHOHH! kuulsin köögist Camila häält ja pärast nende (tema ja Gabriela) lõunatamist, tulid nad minu tuppa, sulgesid kõik uksed ja algas tõsine jutuajamine. Selguski, et mina olin eilse jama põhjustaja. Camila ei saanud minust eile päris täpselt aru, võino ei kuulnud selgelt ja seega ei teadnud ka, mis ma teen, kuhu ma lähen ja mida emale öelda, kui too küsis kõike eelnevat. Selle peale sai muidugi Gabriela maruvihaseks, Camila saadeti motikaga mind otsima lausa. Rääkisime siis selgeks, et järgmine kord pean ma ütlema kindlasti ka vanaemale või Gabrielale, kui tahan kuskile välja minna, kasvõi jalutama. Pean selgelt aru andma, kuhu ma lähen, mis ma teen ja mis kell ma tagasi tulen. Kusjuures varem on mulle öeldud, et ma võin ise välja minna, aga nüüd see millegipärast muutus. Ja muidugi ainult koos Camilaga. Ja kui Gabriela seda ütles, siis Camila ütles talle kohe, et ma ei ole siin mingi koer, keda peab rihmaga järel vedama. Me oleme rääkinud Camilaga korduvalt ja rääkisime ka nüüd, et me ei taha koguaeg üksteisega olla, me tüütame üksteist ära ja nii tekivad suuremad tülid. Kahjuks ei saa Gabriela ega vanaema sellest aru. Veel rääkisin neile ausalt ära, et mulle ei meeldi, et Gabriela igat oma vaba hetke täidab koristamisega ja et mind ei viida kuskile, et me ei tee perega koos midagi. Seda punkti lubati parandada, aga ma tean et seda ei tehta, sest ka peale eelmist suurt tüli enne kontserti, kus me Victoriaga käisime, oli jutuajamine, kus ütlesin, et tahan rohkem perega tegevusi. Möödas on juba kuu ja miski ei ole muutunud. Seega olen ma rohkem kui kindel, et see ei muutuks ka nüüd. Ja veel ütlesid nad mulle, et see minu viimine kuskile maksab palju ja neil ei ole raha. Sain sellest vägagi aru, aga kui ma pakkusin välja variante, mida saab teha ilma rahata ja millegi muu asemel (näiteks linna näitamine ostukeskusesse mineku asemel), siis öeldi mulle, et jalutamiseks on see liiga pikk maa. Katsu siis midagi muuta. Veel ütlesin neile, et mulle ei meeldi, et meil käivad siin igapäev külalised. Sellest saadi samuti aru, aga kahjuks seda punkti muuta ei saa ja ma saan ka aru. Kõik need külalised on Camila sõbrad ja ei saa ju lihtsalt öelda, et ou, ärge täna tulge. Ja Camila ütles mulle veel, et nüüd tuleb suvi ja suvevaheaeg ja asi läheb palju hullemaks. Lõpuks nad küsisid minu käest, kas ma tahan ära minna. Mina vastasin neile muidugi päris ausalt, et jah, ma olen selle peale mõelnud küll, sest praegu ei ole mul sugugi lõbus seal olla ja ka nemad on seda näinud. Selle peale hakkas Gabriela hüsteeriliselt nutma, kuigi me rääkisime selgeks, et nii on meile kõigile parem, kui ma pere vahetan. Ja meie vestlus oli enam-vähem läbi. Hakkasin oma asju trenni jaoks kokku panema ja Gabriela läks võttis kohe telefoni ning helistas YFUle, et neile meie otsusest teada anda.

Samal ajal läksin mina trenni ja kui ma trennist välja tulin, siis nägin oma telefonil viite vastamata kõnet, ühte häälsõnumit ja need kõik olid YFUst. Tulin siis koju, võtsin telefoni ja helistasin neile tagasi. Pidin alustama oma kõikide põhjustega, miks pere tahan vahetada, otsast peale. Ma ei jõudnud korralikult kõike seletadagi, kui mulle öeldi, et see ega too ei ole piisav põhjus, et pere vahetada. Mulle öeldi, et esmaspäeval tuleb siia üks tädi meiega ausat juttu rääkima ja siis vaatame edasi mis saab. Aga põhimõtteliselt öeldi mulle, et mina olen kõiges süüdi ja ma pean oma käitumist parandama. Umbes pool tundi peale meie kõne lõppemist helistasid nad mulle uuesti. Siis öeldi, et nad rääkisid Gabrielaga ja mul oli õigus, et kõige parem on siin ikkagi perevahetus. Öeldi, et minul on mõned asjad, mis mulle nende juures ei meeldi ja on mõned asjad, mis neile minu juures ei meeldi ja tulebki pere vahetada. Juba küsiti mult ka, kas mulle meeldivad loomad ja kas mul on selle vastu midagi, kui pere on taimetoitlane. Ütlesin neile, et loomad mulle meeldivad ja taimetoitluse vastu pole mul ka mitte midagi. Alles hiljem hakkasin mõtlema, et aasta ilma lihata võib ikka päris karm minusuguse liha-armastaja jaoks olla. Küsisin igaks juhuks YFUst üle, kas mina ikka võin lihasöömist jätkata, vastust ei ole veel tulnud. Aga veel öeldi mulle, et mul on juba potensiaalne pere olemas ja esmaspäeval öeldakse täpsemalt, kas see on ka kindel.Aga minu tuju tõstis see meeletult. Kuigi samas on ka kahju, sest see pere elab teises linnas üldse ja ma pean kõike otsast alustama. Ja muidugi siinse elu maha jätma. Aga loodan, et lõpuks kõik läheb ikka hästi :)

Siis tuli Camila koju, kelle tuju oli ka paranenud ja kutsus mind linna kaasa jäätist sööma Olin 100% in. Panin ennast siis minekule valmis ja kui läksin Camilat otsima, leidsin ta vanaema juurest. Ja siis mul hakkas väääga kahju, sest vanaema oli ikka päris kurb. Ta ütles mulle, et kui tal oleks suurem maja ja ta omaks autot, siis ta viiks mu igale poole, aga kahjuks tal seda ei ole. Tema on üks nendest, keda jään kindlasti igatsema, sest just tema oli see, kes mind endaga igale poole kaasa kutsus ja kes minu eest hoolitses kõige rohkem. Vahepeal isegi liiga palju. Ja need tema söögid!!! Tulen talle kindlasti külla :)

Läksime siis linna, ostsime oma bussipiletid Maldonadosse homseks ja läksime jätsi sööma. Ja siis ma sain teada, et ikkagi saan natuke rallit näha, sest avati see just täna õhtul kell seitse ja meil oligi plaanis seda vaatama jääda! Vot kui vahva! Kell läks ikka vääga aeglaselt seda oodates.. Lõpuks, kui kell seitse sai, läksin aia juurde ootama, et millal siis see autode rivi sealt poodiumilt alla hakkab tulema ja minust mööda sõitma. Kell seitse hakkas mingi onu rääkima ja ta rääkis ja rääkis ja rääkis ning ei plaaninudki lõpetada. Peale selle nägin ma ainult null-autosi poodiumi juures ja mitte ühtegi võistlusautot. Umbes pool tundi hiljem tekkis poodiumi taha suur rahvamass ja oli kuulda, kuidas autod hakkasid jõudma. Läksin ka siis lähemalt uurima. Siin kehtib vist reegel: mida kirjum auto, seda ägedam oled. Või siis seda halvem oled. Esimeste autode seas oli ikka rohkem ühevärvilisi autosi, aga muidu olid kõik mingid neoonide triipude või muude värvidega üle kaetud. Ja kõik sõitsid sinna nii, et rooli taga istus täiskasvanud mees ja kaardilugeja kohtade peal istusid ainult lapsed. Mõnel üks laps, mõnel kolm last. Leidus ka tühje kõrvalistmeid. See pani mind väga imestama. Vaatasin kõik need autod siis ära (muide, olin jälle üksi jäetud), sest rohkem ma neid ju ei näe ja läksin tagasi sinna poodiumi juurde, kus nägin ka Camilat uuesti. Samal ajal hakkas ka mingi bändi kontsert ja rahvast aina kogunes. Peale kontserdi hakkas üks suur kõnemeeste hiilgeaeg peale, lauldi hümni ja tehti suur pilt kõigist võistlejatest poodiumi ees. Ja siis lõpuks peale üheksat algas poodiumi alt läbisõitmine, aga kahjuks alustati viimasest autost. Ning muidugi oli vaja kõikide sõitjatega eraldi rääkida. Niiet see asi muudkui venis ja venis. Kuskil kümne aeg hakkas mul meeletult külm ja otsustasime koju ära tulla.

Gabriela ütles siin nüüd mulle, et esmaspäeval ikka tuleb see tädi ja me vaatame, kas saame äkki kuidagi ikka nii, et ma jään siia elama.. Mulle öeldi ka seda, aga enne uue pere juttu. Ei tea. Natuke segaseks on asi läinud.. Loodan, et varsti tuleb selgus majja :)

Camila läks uuesti välja Manueli juurde, mina jäin koju, pakkisin Manantialesesse sõiduks asjad ära ja rääkisin natuke vennaga juttu. Tore mees on ta ikka :)

Seega homme ja ülehomme arvatavasti postitusi ei tule ja arvuti jätan ka koju! :) Võite teisipäeva hommikul uuesti tulla vaatama!

Pildid: 

nullid

näide sellest, et laps istub kõrval.

issile :)

MURAKAS!!!

Temal oli vahva kujundus autol!

Politsei valvab korda.

Kohalik noorkuu.

Camilaga paneme hullu!

Sellest kleepsust tegid ikka väga paljud inimesed pilti. Meenutab natuke WRC logo.. Ja kui nende võistluspaar poodiumilt läbi sõitis, siis viskasid nad neid kleepse rahvasse ka! Mina sain kaaa!!!

Poiss terve õhtu jälgis mind.

Halvasti näha, aga tegemist on nende oma Mailaga :)

Nägemisenii!!

PS! pealkiri Reiolt.