7 maa ja mere taga: SUPPEERR!!

03.11.12 ja 04.11.12

Eile, laupäeval, 03.11.12, oli lihtsalt uskumatult äge päev!! Parimate siinoldud päevade tase tõusis ikka päris kõrgele :). Päev algas minu jaoks kell 07.20 äratusega, et ruttu panna riide, süüa ja teha ära muud hommikused ettevalmistused ja kell 08.00 panin arvuti tööle. Eile läksid minu ema, isa, vend, vanaema ja vanaisa külla uuele liikmele selles peres nimega Otto ja muidugi ei tahtnud mina sellest ilma jääda ja sellepärast võeti mind sinna kaasa (loe: läpakas koos skype'ga võerti kaasa). Algul pidin pool tunnikest ootama neid ja kui nad lõpuks arvuti avasid, siis olid netiga väikesed jamamised, aga õnneks 10 minutit enne üheksat saime selle ühenduse tööle! OII, kui nunnnuuupunnu see tüüp on!!! Väga palju nunnutada ei saanudki, sest kell üheksa pidime kooli minema. Lõpetasin siis kõne ära ja läksin vaatama, kus Camila on, et asuda kooli poole teele, tema aga magas alles oma ema voodis. Küsisin siis, et kas me minema ei peaks hakkama, tuli välja, et meil jäid matemaatikatunnid ära. Nojamh.. Panin siis arvuti tagasi tööle ja liitusin taas oma perega seal kaugel Eestimaal :). Saime veel tunnikese juttu puhuda ja siis lõpuks kell pool 11 läksime Camilaga kooli. Muidugi on meil laupäeviti inglise keeled ja seekord oli seal meie viimane kontrolltöö. Tegin muidugi kaasa, aga minu jaoks tuli see kontrolltöö etteteatamata. Ma ei olnud üldse teadlik kuni koolipinki istumiseni, et meil see kord see suur töö tuleb. Aga polnud hullu, sest need inglise keele tööd siin on ikka päris lihtsad. Tegin kontrolltöö ära ja tulin jala koju, sest pidin enne keeletundi veel oma kodused tööd ka ära tegema ja Camila tahtis veel kellegagi juttu ajada. Kui ta lõpuks pool kaks koju jõudis, ütles ta mulle, et minu keeletund jääb ära. Ma siiani ei tea, miks see ära jäi, aga nojamh.. Ja siis ta ütles mulle ühe väga vahva uudise!! Meie klassiõde ja sõps Evangelina kutsus meid endaga maale ratsutama ja loomi vaatama!! Oiiii, kui õnnelik ma olin. Ma sain kodust lõpuks välja, ma sain MINASEST lõpuks välja ja see kõik oli lihtsalt super!! Kell kolm tuldi meile järgi. Enne seda käis kõva ettevalmistus ka, sest pidi panema pikad riided (mis siis, et väljas kohutavalt palav oli), müts pähe ja muidugi üks kõva kiht päikesekreemi, et ära ei põleks! Ja siis me jõudsime sinna maale. Alguses tutvusime natukene maja ümbruses olevate loomade-lindudega ja siis läksimegi juba oma hobuste järgi! Issand-jeerum. Grete, tead sa ka, kui erinev võivad need ratsutamise viisid olla. Ma olen kuulanud koguaeg sinu, kui kõige targema õpetussõnu, kuidas seda looma taltsutada ja juhtida, aga nüüd käis asi hoopis teist moodi. Hobust tuli juhtida ühe käega mingist sõlmest kinni hoides ja kui tahtsid, et hobune pööraks paremale, tuli sõlm asetada paremale ja kui tahtsid, et ta pööraks vasakule, siis pidi sõlme tõstma vasakule. Nõudis päris pikalt harjumist, aga lõpuks sai hakkama :) Camila muide oli varem ainult ühe korra hobusega sõitnud ja see oli nelja-aastaselt kuskil, kus teda sõidutati. Talle anti muidugi ka kõige rahulikum hobune.. Tegelikult olid need hobused kõik puhta soodad peast.. Minu oma näiteks ei tahtnud üldse minu käsu peale liikuda. Pidin teda päris palju jalgadega taguma, et ta lõpuks liikuma hakkaks. Ja siis oli selline naljakas asi, et kui üks hobune traavis/galoppis (?), hakkasid teised ka traavima või galoppima (mul ei ole õrna aimugi, kas ma need keerulised sõnad õigesti kirjutasin), ja kui teised kõndisid, siis ei saanud mina oma hobust traavima. Ja minu hobune oli kõndides ikka väga aeglane ja me jäime teistest koguaeg maha.. Aga sellegipoolest mulle väga meeldis. Me tegime ligi kahetunnise tiiru, vaatasime teisi loomi ja linde ning nautisime imeilusat ilma ja veel ilusamat vaadet! See oli lihtsalt super-päev. Kui me oma tiirult tagasi tulime, siis Eugenia isa võttis traktori ja läks ühe lehma laipa veelombist päästma. Kui siin hiljuti see suur vihmasadu oli, siis kahjuks kadus sellel lehmal pind jalge alt ja vaeseke uppus ära. Kokku nägime vähemalt kolme lehma laipa. Meie kolmekesi möllasime samal ajal oma hopsadega, kui Eugenia isa seda lehma sealt vee seest välja tõmbas :) Kahjuks hakkas mul päeva lõpus pea hullult valutama. Ja kahjuks nr. 2 - mul sai poole päeva pealt fotoka aku tühjaks. Õnneks sain varastada mõned pildid Camilalt, niiet väga hullu pole :)

Umbes kaheksa aeg hakkasime sealt tulema ja üheksa aeg jõudsime koju. Siis tegime kohe kiire pesu, sest olime ikka väga mustad ja räpased, ning läksime edasi Manueli juurde, kus toimus Green Apple'i meie oma lõpupidu. Meie vanaema tegi ka tordi meile sinna, aga kahjuks mina seda süüa ei saanud, sest kella kolme aeg öösel tulin oma suure peavalu ja külma tunde tõttu koju. Camila jäi veel sinna, sest nad pidid päikesetõusuni seal olema :D. Pidu toimus väljas ja algul istusime kõik ümber väikse laua ja pugisime krõpsu ja pitsat näost sisse. Mõni inimene läks ka lolliks ja hakkas tantsu vihtuma, mida oli päris naljakas vaadata... :D Kui pitsa ja krõps söödud, võeti välja suur madrats ja mõni tekike ning visati tähistaeva alla pikali. Asi, mida minagi oleks tahtnud teha, aga kahjuks otsustas minu pea olla sel õhtul paha-paha. Niiet otsustasin koju tulla, sest väsimus ka tappis juba. Algul pidid Manuel ja Camila Larossa mind aitama tulema, et võtta mulle keskväljakult takso, aga nii kui Manueli aiast välja saime, sõitis üks vaba takso mööda ja ma kohe tõstsin käe. Ja ma sain koju sõita kõige ilusama, uuema ja moodsama autoga, mis mind siin üldse sõidutanud on. :) Ja onu roolitaga oli ka väga sümpaatne!

Täna hommikul/lõunal ärkasin kell pool üks. Camila oli ka koju jõudnud ja juba ka üles ärganud. Mina tegin oma arvuti lahti ja olen siin taga olnud juba terve päeva. Muidugi lõuna aeg käisin söömas. Ma ei ole oma elus kunagi niiiiiii palju sibulat söönud ja ma ei taha seda enam korrata. Surusin tänast sööki ikka tahtmatult alla, aga õnneks higistasin selle kõik sisse :D Ma ei taha öelda ka neile, et ma sibulat ei söö, sest nad saaksid mu peale siis jälle vihaseks ja arvaksid, et ma midagi ei söö. Kui emmet minu isud väga ei huvita ja teeb ikka sööke sibulaga, tomatiga või seentega ning minu tööks on need sealt välja korjata, siis siin nemad kohe loobuvad kõikidest söökidest, mida mina ei söö. Või no nad ei loobu, aga minu jaoks tehakse kõik eraldi ja ma ei taha, et vanaema nüüd minu jaoks iga päev eraldi söögi teeks :D
Ja nagu ma ütlesin, olen ma terve päev arvuti taga istunud. Camila ütles mulle, et tema kavatseb teha ühe uinaku ja siis oma kuti siia tuua, aga ühest uinakust ja kutist sai päris suur hulk sõpru ja kutt, niiet koguaeg mingi möll on siin käinud. Kuna aga need sõbrad, kes tal siin täna olid, on väga tüütud, siis ma nendega ei liitunud, vaid vaatasin ära mitu sarja ja rääkisin emme-issiga juttu :)

Pildikesed, ja neid on täna ikka päri palju..

tibi-tibi-tibi-tipp.

nunnupunnu.

ajasin taga, heh-hee

see vaade.. pildi peal ei tundugi nii äge!!

loomad nägid tulnukat.

linnapreili sai maale

Alguses arvasime, et ta on Milka. Aga hiljem avastasime, et hoopis Milko, sest puudusid lehmale omased udarad.

Kappab nagu segane!

Vot selline maatüdruk.

õnnelikuna hobuse seljas

Hopsid tegid tutvust.

Kolm musketärinnat.

Eugenia isa püüdis ühte looma. Mul ei ole sellest loomast pilti, sest ma ei tea ta nime.. Kahjuks ei saanud ta seda looma kätte.

who is da' masta - ragamasta!

Eugenia läks appi loomajahile.

Kui hästi vaatate, näet jänesepoisse :) täitsa metsikud kohe.

Eugenia meeldib hobustele.

Suured linnud. Nime ei tea. Olen selles osas lollike.

lambakesed

Tegin endast ka pilti! :D

Sellise isendi leidsime. Tema ema otsustas jooksu panna, kui meid nägi, aga tema jäi oma seitsme õe-vennaga sinna. Tegi ikka kohutavat häält, kui Eugenia isa ta kätte võttis.