Hommik algas 10.30 plaaniga edasi magada ja teki all soojas olla, aga virga lapsena ma ikka tõusin üles. Meil siin majas on mingi haigusejuss sees - Leticia on suures nohus, Paz on palavikus ja oksendas terve öö ja jätkas ka päeval.. Ja mina, kes ei suuda kunagi haigustest eemal olla, hoian oma kaitsekilpi tervena, kuid ma võin iga hetk nõrkeda.. Väga ei soovi. Aga nagu ma eile lootsin, oli mulle natuke puuviljasalatit hommikusöögiks jäätud - milline rõõm! Peale söömist olin natukene all ja vedelesin tühja ning siis tuli jälle Reina palvega, et ma poes ära käiks. Pidin õunatarretisi tooma. Läksin, ostsin tulin. Pazike haigeke soovis meil just seda süüa. Mitte midagi muud ei olnud söönud. Istusin siis tema juurde diivanile ning lõbustasin mõnda aega tema meeli :). Ning siis lõuna! Minul, Uruguayl ja Leticial. Vaesel Pazikesel ei seisnud ka see õunatarretis sees. Kahju väiksest... Aga siis ma pidin lahkuma. Kell oli saanud üks ja meil oli kokkulepitud Manueliga, et lähen käin täna tema juurest läbi. Ta laenas mulle järgnevaks neljaks kuuks joonestamises vajaminevat lauda ja selle kotti. Täitsa õudne. Lihtsalt laua peal ei tohi me joonestada ja peame selleks mingit rasket lauda kaasas kandma, mis on suurem kui A3.. Vaesed meie. Aga täna otsustasin minna mina kirjatarvete poodi külastama. Suur rahvas on nüüd sealt läbi käinud ja nüüd on minul hää rahulik vaadata. Tegin kodus oma treeningkava ära ja asusin teele. Õudne, kui tüütud võivad ikka mõned poemüüjad olla. Läksin siis ühte kirjatarvete poodi sisse, et ainult natuke vaadata, kuidas seal hinnad ja mis üldse saada on (nimekiri oli mul kaasas). Poemüüja siis viisakalt küsis, et kas saab aidata ja mina vastasin talle viisakalt vastu, et ma ainult vaatan praegu. Algul ütles ikka ilusti olgu ja oli kõigega nõus, sain siis paar meetrit ise olla ja uurida, aga siis hakkas ta mul sabas käima ja muudkui küsis, mis mul vaja on ja kas ta saab aidata. Sellised müüjad lihtsalt ajavad poest välja kliente.. Nii ka mind. Vaatasin mõned asjad kiire pilguga üle ja panin padavai supermarketi poole ning ostsin enamus asjadest sealt. Hinnavahet väga ei olnud. Hiljem oli ikka vaja kahte kirjatarvete poodi külastada, sest toidupoes puudusid kindlad harilikud ja pliiatsid joonestamiseks. Harilikud sain ühest poest, kus müüjad juba vanad tuttavad, sest nad on Camilale tuttavad ja nii me siis tutvusime. Tut-tut-tut.. Aga pliiatsid olid nende poes liiga kallid ning pidin sinna tüütu tädi juurde tagasi minema.. Tegin kiirelt ja tulin tulema. Ja siis hakkas vihma sadama niiet samm tuli teha pikemaks ja kiiremaks! Jõudsin meie kodu väravataha ja nagu teada, on meie kõrge rauast värav ainult võtmest või puldist avatav ja minul neist kumbagi ei ole.. Lasin siis kella, aga keegi ei reageerinud. Lasin uuesti, ikka keegi ei tahtnud mind sisse lasta. Ootasin niimoodi mingi 10 minutit sellevihma käes. Õige jah, vihm suutis vahepeal järgi isegi jääda.. Külm oli, kurk oli valus ja riided hakkasid vaikselt märjenema. Isegi mõned autod suutsid mitu korda minust mööda sõita ja mina ikka seisin seal. Siis kuulsin, kuidas keegi garaažis köhatas. Lasin siis uuesti kella ja varsti see Reina tuli. Astusin tuppa sisse ja nägin, et Paz magab elutoas.. Õnneks ma teda üles ei äratanud. Tulin alla ja hakkasin oma uusi asju imetlema :) Ma satun ikka väga õhinasse oma uute koolitarvetega :D Üldse ei taha rikkuda seda ilu ja puhtust! Aga samas tahaks kõike proovida... :D Natuke aega sain sättida oma uusi asju ja oligi aeg jälle kooli poole sättida. Teel sinna tegin väikse kõrvalepõike ka Gabriela (eelmine hostema) töö juurde, sest tal oli sünnipäev täna.. Õnnitlesin tervituste ja kallistusega ning kinkisin ühe šokolaadikese. Oli muidugi väga tänulik ja küsis, kuidas mul läheb. Nagu tavaliselt see kogu kammaijaa käib.. :) Selline kiire värk ja sain edasi kooli minna. Enne tundide algust nägin Eleonorat.. No kurja. On ikka suur vahe kahel 12-aastasel, temal ja meie Valentinal.. Eleonora võtsin kohe sülle :D :D Ta on lihtsalt nii pisike ja nummipummi :D. Nagu seitsmene :D. Nagu minu Mampsik seal eelkoolis Tallinnamaal..
Esimesed tunnid muusikad. Tuli jällegi üks noor mees (mitte nii ilus, kui teatri õpetaja :D) ja kutsus meid endaga saali kaasa. Tundi alustasime kohe ühe laulu õppimisega ja seda kahes hääles. Grupp jagati keskelt pooleks ja mina jäin kõrgemasse häälde! Oh kui tore oli jälle üle pika aja laulda!! Igatsen meie koori seal armsas maasumaasumis.. Tegelikult oli tegemist lauluharjutusega.. Kolm sõna ja kõik. Ja see ei olnud isegi hispaania keeles.. Midagi Aafrikast eiteamis-keeles ja midagi inglise keeles.. :D Meie kõrgem hääl laulis lausa nii hästi, et pidime üle saali laiali minema ja siis laulma, aga alumine pidi klaveri juurde jääma.. Jee, oleme tublid 123! Ning siis tuli tutvumisring. Meie õpetaja näeb välja nagu 28-aastane, tegelikult on 23.. Ja siis hakkasime meie end tutvustama, ehk siis mis nimi on, miks kunstisuund ja mis on tulevikuplaanid. Kui järg minu kätte jõudis, ütlesin oma nime. Muidugi ei saanud õpetaja kohe aru, aga lõpuks peale asja selginemist ütles ta mulle, et talle oli öeldud, et tema üks õpilastest on vahetusõpilane nimega Tonio.. Jeedas, kui palju erinevaid nimesid mul nende kolme päevaga juba tulnud on. Üks klassiõde arvas mitu päeva, et ma üldse Ukrainast.. See Tonio on sõna Estonia süü.. :D Seda es-sõnaosa väga ei kuule, kui keegi ütleb ja see jätabki mulje, et tegu on tonio või toniaga.. :D Olen endiselt Anni. Pehmete ennidega.. Ja siis õpetaja küsis minult, et kui vana ma olen. 17.. "Oiii, ma arvasin, et sa oled 20!!" Ja siis tuli klassikaaslaste seas suureks jututeemaks, et ma tõesti näen vanem välja kui ma tegelikult olen.. Ei norm.. Ise nagu väidaks vastupidi.. Aga olen varemgi sellist arvamust kuulnud..
Peale muusikat tuli TEATER taas! Tahtsime sinna klassi sisse saada, sest väljas oli räigelt külm.. Kahjuks oli õpetaja kuskile ära läinud ja ukse lukku pannud. Tuled sees põlesid. Siis, tark nagu ma olen, hakkasin ma neid klaasist lükanduksi proovima, et ehk on mõni kogemata lahti jäänud ja mis ma leidsin, üks uks oli pärani lahti!! Kardin oli ees, sellepärast alguses ei saanudki aru, et see lahti oli, kuigi me seisime selle ukse kõrval.. :D Saime siseneda. Ja varsti tuligi õpetaja ka :). Alustasime jälle selle mänguga, aga nüüd vastasid numbrid teistele asjadele ja piirdusime seitsmega.
1 - kõnd
2 - paus
3 - selili maha
4 - kõhuli maha
5 - hüpe
6 - jooks
7 - 5 kõhulihast!!!!!!
Venitused. Siis ta pani meile muusika peale ja pidime tegema improvisatsiooni ehk siis liikuma nagu muusika meid juhatab.. Tegime sead ÜLIkaua ja mulle see väga meeltmööda ei ole. Aga teeb ära. Panin silmad kinni ja liikusin. Ning siis pidime liikuma neljasesse ja viiesesse gruppi. Mina sattusin neljasesse ning siis andis õpetaja meile paberilehed, kus olid tegelased ja tegevus, mida peame tegema. Ehk siis pidime 15 minutiga lugema teksti, jagama rollid ja mõtlema välja väikse etenduse. Palusin endale kõige lihtsamat osa, kus ei pea väga rääkima, sest päris raske on improviseerida kohapeal hispaania keeles. Mul vajab asi veel mõtlemist. Niisiis, mina olin vanamutt, Maica minu lapselaps, Valentina arsti õde ja Diego tuletõrjuja. Meie etendus oli lavastatud arsti vastuvõtu ooteruumina, kus lapselaps läks minuga arsti juurde, aga siis tuli tuletõrjuja, kellel oli käsi haige või üldse küljes ära tulnud.. Selle peale ütles õde, et tuletõrjuja saab vanamutist enne minna, aga lapselaps oli kategooriliselt (?) selle vastu ja läks kismaks. Mina, kui väga-väga vana mutt ja mitmete probleemidega haige sain selle kakluse peale südamerabanduse ja surin.. Ning esimesena saigi tuletõrjuja arsti juurde. :D Kogu lugu! Pidime seda kaks korda esitama, esimene kord tuli täitsa jama ja nii umbes 10 sekundiga, teine kord juba niivõrd 3 minutit.. Arenesime vahepeal peale karmi draamaõpetaja kommentaare.. :D Aga ütles, et esimese kohta pole paha! Ješš! Siis tegi teine grupp ja oligi tund läbi. Näeme teisipäeval.
Järgmised kaks tundi olid väga igavad kirjandused, kus me ainult kirjutasime, mida aasta jooksul tehakse. Palju kribamist teiste pealt maha, sest ma veel ei jõua nii kiirelt kirjutada hispaania keeles. Õpetaja lõpuks uuris, mis mul viga on, et ma nii palju keerutan. Vastasin talle, et ma olen vahetusõpilane ja ma vajan natuke rohkem aega.. :D Korra otsustas oodata, aga siis jätkas ikka oma supertempoga.. Õnneks sain kõik kirja.
Ning oligi aeg koju tulla. Teised olid just söömise lõpetanud, kui saabus üks suur nälg - mina! Toit mikrosse ja teistele tere ütlema ning tagasi sööma. Sõin üksi köögilauaääres jälle, ülejäänud peale Reina ja Tomase olid elutoas. Nendest kahest ei tea ma miskit. Aga peale sööki tuli Valentina minu juurde ja küsis, kuidas mulle mu kool meeldib ja kas mul on seal tõesti lõbus. JAH, mul on seal mega lõbus!! Kool võib tõesti üks lahe koht olla! :D Aga siis... Ma ei mäleta, kuidas, aga jutt läks selle peale üle, et Valentina ütles, et ma pean ennast muutma. Ma pean oma juuksed ära värvima ja ilusamini riietuma, et siis omale poisse leida. Ta ei suuda uskuda, et ühel tüdrukul nagu mina, kes on 17-aastane, pole kunagi ühtegi poiss-sõpra olnud, ja et mulle ei meeldi ööelu, ööklubid ja olla nagu kõik tänapäeva noored. Tema arust on mu elu nii igav.. Ta lubas mu ühel õhtul üles lüüa ja siis mind klubisse saata, et sealt siis palju poisse endale ümber hankida.. Lubas mul huuled punaseks värvida, kunstküüned panna, juuksed ära värvida, ripsmepikendused panna, silmad ära värvida, mind ära ehtida, kitsa kleidi selga panna ja siis välja saata. Ohõudust. Ütlesin talle mitu korda, et just selline eluviis on minu jaoks väga nõme ja mulle kohe üldse ei meeldi see :D Tema sellest aru ei saanud. :D Siis tuli Uruguay meie juurde, sest ta kuulis, et Valentina räägib inglise keeles (mina muidugi ikka oma suurepärases hispaania keeles) ja ühines meie vestlusega :D. Oli naljakas.. :D Uruguay arvates olen ma täpselt selline nagu ma olen. Ükski inimene ei pea ennast muutma. Täpselt nii arvan ka mina, niiet las see Valentina räägib oma unistustest ja huvidest :D Mina olen tõesti üks väga veider inimene, aga ma meeldin endale ja see ongi kõige olulisem!! :D Aga tegelikult oli nende arvamusi minust täitsa huvitav kuulata :D Aga ega ma sellepärast muutuma küll ei hakka.. :D Lootke aga.. Valentinake meil vahetab igapäev küünelakki küüntel, meigib end juba praegu kooliks (kuigi Eestis on see igapäevane nähtus) ja kõik tema juures on tema arust perfektne! Ütlesin talle, et ma ka kunagi meikisin end kooliks, aga nüüd ei näe ma selles mitte mingit pointi. Kui mõni sündmus toimub, siis küll võib miskit peale mäkerdada, aga tavalisel päeval olen ma naturaalne iludus! Muidu kui iga päev end üles lüüa, siis ei ole enam peol kuidagimoodi huvitav olla.. See on minu arvamus!
Ning nüüd ootangi, millal tuttu saab jääda. Reina tuli ka ja kohe oli ka suitsuhais üleval. Paha.
Homme jälle! :)
Ja üks kõigetähtsam asi ka, sest seda te loete juba 14.märtsil.. Esiteks, head emakeelepäeva!
Teiseks:
PALJU PALJU PALJU ÕNNE MU ARMAS VANAEMA!!!!!!
SUURED KALLID-MUSID-PAID SULLE!!!
No comments:
Post a Comment