Sunday, March 10, 2013

Nii ja naa nädalavahetus.

Vabandused. Eilne õhtu muutus huvitavaks ja koju sain alles pool kaks öösel. Säästsin end blogi kirjutamisest tol kellaajal..

Aga eilsest siis alustuseks. Hommikul mina ärkasin, läksin sööma ja päev tundus nagu päev ikka. AGA tuli üllatus!! Sain jälle paki! See oli pandud söögilaua peale ja Reina ütles taas, et see on vist sulle :) Kiidan, kui pakke ikka nii tihedalt saadetakse! Kallilt mammalt ja perekond Kurvitsatelt! Sõin ruttu hommikusöögi õunakese ja tulin oma uue kallikesega alla tuppa. Paar pildi klõpsu tervest pakist ja siis käärid kätte ja avama!! Šokolaadi, kommi, kirjake ja ristsõnaraamat! Mitte ajakiri. Raamat! Pole varem miskit sellist näinud.. Suurimad tänud teile!!! :) Ja oii, kuidas mulle ikka meeldib, kui kapp on šokolaadi, kommi ja ristsõnu täis! :D Tegin siis väikese inventuuri kalkulatsiooni:

12 x 100g šokolaadi
1 x 200g šokolaadi
3 x 300g šokolaadi
2 x 20g šokolaadi
2 x 40g martsipani šokolaadis
2 x 35g linnupiima šokolaadi
1310g erinevaid komme

ehk kokku: 3,8 kg magusat + pool karpi piparkooke!!!!!

Ja kojutulekuni on 17 nädalat ja 3 päeva ehk 122 päeva.

Edasist võite juba ise arvutada (palju päevas/nädalas/kuus süüa jne)...

Mõned pildid pakist:
Pole nii palju marke koos näinudki!!


NJAMMMMIIIIII!!!!


Ja ülejäänud päeva põhimõtteliselt vedelesingi. Korra tekkis mõte, et lähen poodi ja ostan asju, et kooki teha, aga ma ei saanud kodust välja. Meie võtmenagis ripub 100 võtit ja ma ei tea, milline neist on mille oma ja kas ma üldse tohin mõnd vahepeal võtta, et siis väravat avada ja selle võtme endaga kaasa võtta. Tavaliselt tehakse mulle värav puldist lahti, aga pulti ma ei leidnud ja kõik magasid.. Leticia ja Paz veel elutoas. Ja Reina oli üldse kuskile ära läinud.. Niiet ma olin sõnaotsesesmõttes trellide taga kinni :D. Aga olgu. Tulin tagasi oma tuppa vaikselt konutama. Üleval ju ka ei saanud olla, sest nad magasid. Vaatasin filmi. The Iron Lady. Margaret Thatcherist. Oli nõksa keeruline minu jaoks. Poliitika ei ole ikka üldse minu teema.. Ja ma väga ei tea ka sellest persoonist. Tuleb lugeda.. Aga tegelikult film ise oli täitsa tore. Vist peale seda, või enne seda, tegin ära ka oma kõhulihased! Lubasin endale, et teen iga päev nüüd. Eks paistab, kaua ma seda hoida suudan. Reedest küll oli kõtu natu valusake, aga ära tegin! Õhtuks tegin ma plaani vaadata Bon Jovi kontserdit otseülekandena.. Panin meeldetuletused ja puha.. Ja plaanisin teha ühe mõnusa pähklišokolaadi lahti.. Aga luhta läks. Või õigemini juhtus miskit muud vahvat. Päeval käisid meil Leticia sõbranjed veel külas. Nendega ka väga huvitav ei olnud ja kui ma alla tulin, läksid nemad varsti juba kuskile välja. Ja Uruguay oli ka kuskil ära, niiet olin natuke üksi kodus. Aga kui perepea koju tagasi tuli, läksin üles. Külla oli tulnud ka Walter, Uruguay sõber. Mult küsiti, et kas ma õhtusööki tahan süüa. Kell oli alles mingi kaheksa.. Kahtlesin natuke. Harjunud juba siin peale üheksat õhtusööki sööma. Aga siis Uruguay ütles, et tema sööb, sest ta läheb pärast jalkat vaatama ja kui ma huvitatud olen, võin kaasa minna. Paar minutit mõtlesin, sest valikus oli ju BON JOVI kontsert ja jalgpall staadionil!! Viimane oli meie maakonna ja naabermaakonna Florida vahel. Meie staadionil. Floridas elab Johanna :). Langetasin otsuse..

Läksin tagasi kööki ja liitusin õhtusöögi laua seltskonnaga. Ühesõnaga otsustasin nendega ühineda ja jalkat vaatama minna. Bon Jovid vaatame kunagi hiljem järgi netist. Loodame, et see siia ilmub ikka. Sõime õhtusöögi ära, panin riide, natuke istusime elutoas, sest aega oli veel, nemad vaatasid mingit filmi ja mina lugesin Pazi Vendade Grimmide raamatut. Muinasjutud. Tore on ikka üle 100 aasta raamatut lugeda! See oli muidugi hispaania keeles, aga kuna ma aru saan, siis miks mitte! Lihtsas keeles ka veel pealekauba. Ning saabuski aeg lahkumiseks. Viisime Walteri ta koju ära, tema millegipärast ei tahtnud tulla.. Sõidu ajal staadioni poole küsis Uruguay mult üle, et kas mu isa oli ikka autode mehaanik ja siis uuris, mis autod meil kodus on.. Natuke tuleb ju asju ilustada ka niiet lugesin kõik autod, mida me kasutame.. Sel ajal oli veel ju golf meil (täna enam mitte) ja ema pangaauto on nagu meie oma ja.. Vanaisal on muidugi uhke mersu!! :D Ja Reiol bemm, vana aga hullult ilus!! Ja galant. Ütlesin, et on vana, aga Uruguay ütles selle peale, et galant on ilus.. Mul jäi tegelikult mulje, et ta ei teadnud, millisest autost jutt käib..

Aga jõudsimegi staadioni juurde! Täitsa ulme. Ma ei teadnudki, et meie Minases nii suur staadion on.. Tegelikult ma olen seal kõrval korra käinud (siis, kui toimusid need olümpiamängud ja me olime vabatahtlikud), aga seda suurt tribüüni ma küll ei näinud. Okei, ta ei olnud nii suur. Ainult ühes küljes, aga minu jaoks oli ta ikkagi üpris kõrge ja suur! Parkisime auto ära ja läksime kohale. Uruguay ostis piletid. Naistele kusjuures olid eraldi piletid.. Aga hind (50 peesot) oli minu arust sama.. Pileti kontrollis tõmmati piletil kontrolliks kohe 75% piletist maha ja mina pidin jääma ühe väikse nurgaga :(. Aga polnud hullu, sest ärevus näha minu esimest jalgpallimängu ise staadionil olles jättis kõik kurva natukeseks selja taha!! Tribüün oli juba rahvast täis ja mängijad platsil. Ma arvasin algul, et on juba poolaeg, aga eksisin. Tegid seal lihtsalt sooja. Uruguay teine sõber Mario oli seal. Uruguay ütles mulle, et tavaliselt Mariole jalgpall nii väga ei meeldigi, aga kuna ta liitus nüüd poliitikaga, siis ta peab endale sõpru leidma seal :D Poliitikud.. Leidsime ta kohe üles, aga tema juures ruumi väga istuda ei olnud. Õnneks soovis Uruguay kohta vahetada ja läksime natuke ääre poole, kus saime juba mõnusalt laiata.

Algas mäng. Minu jaoks muidugi täitsa põnev. Aga kui nüüd päris aus olla, siis telekast on asja isegi parem vaadata.. Me istusime niigi platsile suht lähedal sellel väiksel staadionil, aga ikkagi oli vaade väga kauge.. Ja kui meie Lavalleja poisid kaks väravat lõid, siis keegi ju ei teinud replayd iga nurga alt.. Ning ma olen siin koguaeg tahtnud minna jalkat vaatama staadionile, et näha kõike seda rahva melu. Siin ei olnud kellelgi trumme ega pasunaid kaasas, mille üle isegi Uruguay imestas, ja karjuti ainult siis, kui värav tuli. Muidu oldi koguaeg vait. Poolajal mängisin telefonis kabet. Teine poolaeg möödus samamoodi, aga meie sealoleku ajal väravaid ei löödud. Lõpuni ma mängu ei näinud, sest meie üli energilisel ja rahutul Uruguayl hakkas igav. Tema jaoks oli mäng ikka koleigav ja tahtis ära minna. Mis ma ikka öelda sain. Tulime tulema.

Pildikesed jalkast:
Väga aru pole saada, aga ma üritan siin näidata, kui kõrge tribüün sellise staadioni kohta on..

Soojendavad.

Rahvas.

Seal all on näha lipukes. Sinine-valge-punane lipp on Lavalleja lipp.
Väike käpaviskamine.

Teretavad ja alustavad.


Need udukogud mängivad..
 Väike video sellest, kuidas meie poisid võitsid penalti ja lõid väravasse! :) 1-0 läksime tol hetkel ette.


Mõtlesin, et tuleme kohe tagasi koju, et võibolla näen nõksakest veel kontserdist, aga ei. Meie Leticia ja Paz ja Tomas olid peretuttavatega välja sööma läinud. Need samad, kes La Palomal meiega olid, kui meil vargad käisid. Küsiti mitu korda, kas ma süüa ei taha midagi, aga ma sõin enne õhtust ja kõht ei olnud üldse tühi. Pidin taas Manuelale (pisike nelja-aastane tüdrukutirts) patsi punuma. Koguaeg tema tahab, kui me kohtume. Ja mina olen hea meelega talle neid tegemas! Teised väga ei soovi.. Siin ei ole see nii moes. Rääkisin seal natuke juttu ja nautisin vaadet. Mis vaadata oli? Oii, meie ilmake kiskus tormile. Ülilahe oli vaadata, kuidas kuskil kaugel eemal taevas on põhimõtteliselt koguaeg valge, sest välgutas nii hullusti. Aga meil lõpuks tuli ainult paar piiska vihma. Ja siis ma küsisin sellelt onult, kes iga aasta Argentiina rallil käib, et kas tal ka see aasta plaanis minna on. Isiklikult küsisin, sest Leticia ei olnud mulle veel vastust andnud. Ja ikka parem ju ise küsida :). Aga sain kurva uudise, sest onu läheb hoopis New Yorki sellel ajal :(. Nii oleks tahtnud minna. Tema kõrval istus teine onu, kes minuga tavaliselt rohkem vestleb ja on üldse üks äge sell ja peale meie vestlust selle rallionuga hakkas tema minuga vormelist rääkima. Pidavat vist järgmine nädalavahetus algama.. Tema on ka tegelikult rallihuviline, oli isegi rallimehaanik ju, aga ta vist ka ei lähe.. Meie vormelijutt jäi kahjuks pooleli, sest mul paluti kahe kõige pisemaga kõrvalasuvasse bensiinijaama mingit pallijäätist ostma minna. Kahjuks oli bensiinijaam kinni. Tulime tagasi ja siis hakati magustoite tellima. Kui mult küsiti, et kas soovin ka miskit ja kogu list ette loeti, tundusid pannkoogid õuna ja jäätisega vastupandamatud. Lasin endale need tellida. Ja nad olid tellimist väärt! ÜLIHEAD lihtsalt. Või siis on kõik siin saadud pannkoogid head, sest neid saab nii harva.. Kohe liiga harva.. Ning rohkem me väga kaua ei olnudki, sest kell oli juba öö ja tulime koju. Kahest sain tuttu.

Mõtlesin, et täna hommikul äratuse peale ei ärka ja põõnasin mõnuga. Aga kui kell näitas 11.36 hüppasin kohe püsti ja läksin pessu. Aga kui üles jõudsin, ei näinud ma kedagi. Elutoas olid kõik rulood ees ja jälge ei olnud kellestki. Välja arvatud see, et verandauks oli lahti. Mõtlesin, et hommikusööki ka ei söö, sest kell oli nii palju ja varsti oleks pidanud lõuna juba tulema. Aga üsna kohe tuli Paz mässus ülevalt alla ja ütles, et ema on pesus. Ja siis tuli Uruguay koju. Läks jutt kellaajale, sest täna öösel läks Uruguay üle talveajale. Niiet ma väga kaua ei maganudki, sest kell oli tegelikult 10.36. Nüüd meil on Eestiga viis tundi vahet. Ja kolme nädala pärast juba kuus tundi.. Ning siis ärkas ka Tomas. Koos sõime hommikust. Ning siis nad hakkasid rääkima, kuhu nende talvevaheajal reisile minna. Nende talvevaheaeg on vist juuli teisel nädalal. Juuli teisel nädala kolmapäeval lahkun ka mina siit.. Huvitav, kas ma siis pean paar päeva üksi hakkama saama.. Ei tea, eks paistab! :) Aga nende siht oli jälle Kariibimere saared. Jamaical käisid nad eelmine talv. Ehk siis juuli 2012. Paz tahtis tagasi minna :D

Mina tulin alla ja vaatasin, mis siin põnevat. Tegin voodi ära ja.. Aga siis ma kuulsin jälle, et Leticia, Paz ja Tomas istusid autosse ja sõitsid garaažist välja. Huvitav, mis ma tegema pean, et nad mulle ka ütleks, kuhu nad lähevad ja et võibolla on minul ka võimalik kaasa minna.. Algul ma olin üsna kindel, et nad läksid lõunasööki ostma, aga nad ei tulnud lõunasöögiks koju. Tulid ainult Uruguay ja taas ka Walter ning lõunasöök möödus nende seltsis. Küsiti igasuguseid küsimusi. Näiteks kas minu vanaisad ka teises maailmasõjas osalesid, või miks ma nii vähe räägin.. Peale sööki lubati mul lauast lahkuda ja läksin telekat natukeseks vaatama. Nemad mõneks minutiks ühinesid minuga, aga loobusid ruttu, sest nende jaoks oli see saade jura, aga vahetada nad ka ei tahtnud. Walter läks tagasi koju ja Uruguay üles tukastama/jalkat telekast vaatama. Mõned saated vaatasin ära ja tulin jälle alla.

Tegin taas oma kõhulihaseid. Lisasin juurde ka kintsu ja pepu. Ei tea, kas kunagi ma selle rõnga enda kõhu ümbert taas ära ka saan..?? Mäletan veel aegu, kui tädi Tiina mulle kirp ütles.. :D Tahan väike olla... Nii umbes kaheksane.. Või seitsmene.. Või neljane.. Kahju, et see aeg, kui kõige suurem probleem maailmas oli siis, kui emme-issi poest kommi ei ostnud, nii ruttu mööda läks.. Või suhkruvatti (mida praegu tegelikult kohe üldse ei taha) tivolist.. Oehh..

Kuna igavus oli tol hetkel suur ja kuupäev surus ära, siis otsustasin ühe tüdruku palve täita. Üks tüdruk Saksamaalt, kes meiega Londonis oli, kui see suur esinemine seal Royal Albert Hallis sai tehtud, küsis minult, kas ma oleks teda nõus natuke aitama ja kirjutama Eesti iseseisvuspäevast inglise keeles. Tal on kooli lõpuprojektiks vaja.. Ja 12.märtsiks. Algul ma mõtlesin loobuda, sest siis tundus, et kohe üldse ei viitsi sellise asjaga tegeleda. Aga vend käskis. Sõpra tuleb hädas aidata. Ja tegelikult on ju tore, kui minu kirjutatud tekst kuskile raamatusse saab :) Ja väike Eesti kogub Saksamaal veel rohkemgi kuulsust, sest uskuge mind, nii paljud sakslased on minult küsinud, kus Eesti asub.. Üha enam kindlustan enda mõtetesse, et eestlased on ikka ühed targad inimesed!! Tublid! Jätkame samas vaimus..

Ja selle Eesti teksti kirjutamise ajal tulid ülejäänud pereliikmed koju. Peale valmimist läksin üles ja tervitasin. Ning üsna kohe sõime ka õhtust. Kõigi tähelepanu oli Valentinal, kes käis kellegi maal ja sõitis seal toredate hobustega. Siis tekkis suur jutuajamine Tomasest, kes nii palju saia sööb. Talle öeldi, et ta läheb varsti paksuks niimoodi. Ja Valentina lisas selle peale: "Jah, varsti oled nagu Anni!" Ja kõik naersid.. Ouch.. Mõni asi teeb tegelikult ikka väga haiget.. Mis siis, et see vist oli nalja eesmärgil öeldud ja tõsi ta on, et ma just peenike ei ole, aga viisakust peaks siiski ühel normaalsel inimesel nii palju olema.. Tuju võttis igatahes väga alla. Tuleb neist lihtsalt mitte välja teha.. Ja ehk nüüd hakkab kool korralikult käima ja ma ei pea neid nii palju nägema.. Enne õhtusööki küsis Paz minult veel, et kas ma tõesti magasin teve päeva oma toas.. Ma ei tea, kas ma olen ainus, kellele tundub, et siin on mõne teise pereliikme arutelu minust jõudnud Pazi kõrvu. Ma ei ole siin majas kunagi lõunauinakut maganud ja ärkan sageli varem, kui teised.. Ma tean, et neid häirib see, et ma üldse väljas sõpradega ei käi, aga mul ei ole siin minna väga kuskile.. Ja koguaeg Eugeniat ka tüüdata ei taha..

Aga 18.-24. märts on meil siin nagu pisike vaheaeg.. Või no tegelikult kutsutakse seda nädalat siin turisminädalaks, sest kõik lähevad kuskile reisile. Põhjus, miks see nädal vaba kõigest tööst ja koolist on, on muidugi see, mis meil nimetatakse suureks reedeks. Siin kestab see terve nädal, meil ainult üks reedekene. Pidu. Ja 22. märts kutsus Ismael mind ja Danieli endale külla. Ta on see, kes tükk aega YFUga Eestis oli ja kellega me ELOl tuttavaks saime. Meelitab meid sellega, et tal on hapukoort, leiba ja Viru Valget :D. Aga me lähme. Ning võibolla isegi ööseks. Daniel kindlasti, minul oleneb sellest, kunas Eugenia oma sünnipäeva peab.. :) Aga arvatavasti ööbin ka seal tema juures. Ja järgmine nädalavahetus on Florane'i sünnipäev, kes Brasiilia reisi ajal lubas mind ka kutsuda, aga eks paistab. Siiani pole veel kutset tulnud. Ta ei olnud üldse kindelgi, kas ta teeb pidu või mitte.

Peale õhtusööki vaatasin Uruguayga telekast natuke jalkat ning teised löödi juba magama. Kümme oli siis kell. Nüüd on kell kaksteist läbi ja ka minul tuleb tukk. Halb on aga see, et Reina siin vist peseb pesu või miskit ja muidugi suitsetab. Garaažis sees.. Ja mina pean kannatama.. Tuleb vist jälle Victoriaga ühendust võtta..

Homme lähen kooli. Olen esimese päeva oma klassis ära ja kui siis miskit toredamaks seal ka ei muutu, siis vahetan klassi. Seda, kuhu suunda ma lähen, veel ei tea, aga see ei ole ka nii oluline minu jaoks siin. Peaasi, et lahedad inimesed on. Kuigi sama suund, milles ma praegu olen, on lihtsalt perfektne! Või no tunnid tundusid toredad..

Nüüd lähen tuttu, sest kellake on juba palju. Ja unemüts tuli ka külla :)

Kõike hääd!

No comments:

Post a Comment