Lahe Montevideo vol.1

Mida lahedust üldse!!

Eilne hommik pole väga oluline. Mängisin Paziga pea et terve see aeg ja olin niisama lahe. Algul oli jutt, et lähen Montevideosse kella ühese bussiga, aga kuna pükse oli kohutavalt vaja, siis tuli minna tund aega varasemasega. Küsisin veel, et mis Leticia sellest arvab, aga muidugi on ta ju šoppamise poolt! :D

Buss sõitis lihtsalt mega aeglaselt seekord. 2 ja pool tundi tuli vist ära seekord.. Tavaliselt sõidab kuskilt kahe tunni ringis. Aga lippasin siis ruttu poodi! Kahju oli see, et ägedaid poeonusid ei olnudki seekord tööl :(. Aga oli üks peaaegu et sama lahe poetädi.Valisin omale teksad välja ja küsisin, kas saan proovida. Siin maal väga ise ei saa lambist minna asju proovima, tuleb küsida. Saatis mu kabiini. Ühtedel oleks tahtnud ühte numbrit suuremat proovida, aga kui küsima läksin, siis sain vastuseks, et ei ole kahjuks. Polnud hullu. Võtsin järgmised. Siis tuli juba tädi küsima, et no kuidas istuvad. Võtsin kardina eest ära ja ütles, et väga kenasti. Talle meeldisid. Aga muidugi on see ka tema kiita, muidu ma ju ei ostaks. Ja nii ta tegigi. Kõik püksid nägid jalas väga ilusad välja. Õnneks sain natuke skaalat ka, et ühed meeldisid talle rohkem, kui teised. Ja siis tulid ära küsimused, et kust ma pärit olen ja mis ma siin teen ja kus ma siin elan ja kas tahaksin juba koju jne. Ehk siis sain makil jälle repeat'i nuppu vajutada.
Lõpuks sain edasi proovida ja leidsin kolm paari teksaseid, mis mulle meeldisid. Kahjuks pidin ühed välja jätma, sest ainult kaks sai ühe hinnaga. Tädi muidugi uuris, et kas ma kõiki kolme ei taha ära osta, aga eiii... Liig minu jaoks ja tegelikult nägid nad suhteliselt sarnased välja. Aga kaks paari ostsin ära ja olen nüüd õnnelik jälle! :)

Ja jõudis Daniel ning saime edasi bussiga Vabaduse väljakule minna. Platsi peal ootasime vähemalt pool tundi, kuni see Ismael kohale jõudis. Saime Danieliga turistid olla ja iga nurga pealt pildiklõpsu teha! Korra jõudsime veel poodi ja siis juhtus midagi lahedat! Nägime lambist kahte teist vahetusõpilast, Taid ja Juliani, kes on mõlemad USAst. Nad olid niisama hängimas või chillimas seal linnapeal.. Selline tore üllatus. Tegelikult nad elavad Montevideos, aga arvestades, et see on ikka väga palju suurem linn, kui Tallinn ja seal elab sama palju inimesi, kui Eestis kokku, siis oli ikka tõesti üllatus. Rääkisime juttu ja siis jõudiski Ismael. Temagi jutustas seal USAkatega. Päris pikalt kohe. Meie, tuimad eestlased, olime enamus ajast siis vait :D Ajas ikka väga naerma! Kohe aru saada, kes on Eestist ja kes mitte :D

Tai ja Julian kutsusid meid õhtul välja ka, aga me veel ei teadnud, mis me ise õhtul teeme niiet midagi kokku ei leppinud. Ja kui jutt otsa sai, suundusimegi Ismaeli koju. No täitsa lõpp, kui kiiresti see pikk Ismael kõnnib!! Me pidime, eriti Daniel, tal järel lausa jooksusammu vahepeal tegema :D Mitme päeva treening tuli viie minutiga.
Aii, see kodu mulle meeldis! Nii äge, nii põnev, nii kodune! Ägedus - terve maja oli igasuguseid suveniire, huvitavaid vidinaid ja kõike lahedat täis! Põnevus - toad olid väga väiksed ja igasse tuppa viis pisike trepp! Ja siis eestoa ja köögi eesruumi lagedes olid klaasid niiet päevavalgus paistis ilusalt sisse. Kodune - nii palju taimi!! Siin maal ma pole üheski kodus väga taimi näinud.. Ja kui aus olla, siis meie kodus Minases olengi vist ainult näinud.. Ja seal oli neid niii palju! Ilus!
Kodus tulid plaanid. Kõige kindlam plaan oli osta hapukoort!! :D Ootasin seda momenti! üldsegi mõtlesime, mis süüa teeme. Muidugi oli mõeldud, et tubli naine Anni hakkab kokkama, aga ei mina oska miskit peale kartulite, hakklihakastme, frikadellisupi, salati, šokolaadikoogi, ahjukartulite ja muu lihtsama toidu teha. Ehk siis liha ma pole ise vist kunagi teinud.. Ja nemad seda soovisid. Ja ma väga ei tundnud, et sellel õhtul tahaks kokata. Ja siis tuli kodus veel kaardimäng! Eesti mängukaartidega, millel olid ilusat pildid veel ilusamatest kohtadest. Mängisime potikut! Mul ei tulnud alguses meeldegi, kuidas seda mängitakse.. Piinlik.. See ju lausa eesti rahvamäng! Õnneks meenus, aga muidugi mina vana loll sain esiteks petta ja siis ka pähe. Lohutama jäi vana eesti vanasõna, et kellel ei vea kaardimängus, see on lihtsalt koba.

Natuke veel istusime ja siis liikusimegi poodi. Õhtul oli toimumas Uruguay-Paraguay jalkamäng ja kuna ma süüa ei teinud, kuigi kartuleid olin täitsa nõus tegema, siis otsustati minna Ismaeli sõbra juurde ja seal mängu vaadata. Kaasa ostsime juua, küpsist ja krõpsu. Ismael ajas veel ühe oma sõbra mingisse erilisse poodi, kus seda hapukoort müüdi ja ma saingi ära proovida!!! Tegelikult on tegu vist mingi juustuga, kui ma õigesti aru sain.. Ja see oli topsisees ning üldse mitte nii vedel, kui meie hapukoored. Lusikas jäi püsti sisse. Aga maitse.. Ütleme nii, et peaaegu! Võibolla oli hapukoore maitse natuke meelest ära ka läinud, aga mulle ikkagi meeldis! Tuli nii mõnus kodutunne peale! :) 
Jalgpall vaatasin koos viie mehega. Jalgpall oli igav. Tavaliselt mulle meeldib, aga igav mäng oli.. Lõpuks, 71-l minutil saime selle värava ka, aga juba 76-l minutil tehti asi tasa. Oi seda karjumist esimese värava ajal!! süda puperdas päris pikalt peale seda.. Ehmatas ju.. Aga tore oli.
Siis läksid meestel kõhud tühjaks. Taheti pitsat tellida. Täitsa lõpp, mis kammaijaa siis lahti läks. Küll on ikka keeruline tellida pitsat suures linnas, kus on sadu pitsabaare. Meil seal Viljandis ainult kaks Papa Pizzat vist ja pole kunagi kuulnud, et keegi sealt pitsat koju oleks tellinud. Peale selle on seal suht jama pitsa kah.. Aga no nemad siin.. Esiteks ei suutnud nad valida, kust tellida. Kui olid valiku teinud, ei tahtnud keegi helistada. Argpüksid, mõtlesime me eestlased. Hull jagelemine käis lihtsalt. Lõpuks ütlesid osad pitsabaarid, et nad ei too nii kaugele või oli neil miski muu probleem, niiet lõpuks läksime ühte ise kohale, ostsime pitsad ja fainaad ja tulime tagasi. Telekast leiti ühelt kanalilt käimas film nimega "You don't mess with the Zohan!". Olen treilerit näinud kunagi ja siis ei tundunud väga huvitav film olevat, aga täitsa ebanormaalselt naljakas oli. Ja idiootne.

Kell kaksteist saime koju ja muidugi unustasime hapukoore sõbra juurde külmkappi. Täna käisime järel. Aga eile sai veel jutustatud natuke ja uniselt Isamaeli (just nimelt Isamaeli) Euroopast toodud asju uuritud ning siis löödigi meid eestlasi magama. Kõik eraldi tubadesse. Perepäid me tol päeval/õhtul ei näinudki. Kui me tulime, polnud nad kodus, kui me magama läksime, olid nad juba oma toas tudimas.

Eile ei leppinud mingit tõusmisaega ka kokku niiet sai rahus põõnata. Aga kell 9.30 hakkas mul põnev ja tõusin juba üles. Kõik magasid alles.. Võtsin oma ristsõna ja istusin kööki laua taha. Varsti tuli Ismaeli ema ja siis keegi tädi, keda kutsuti Lolaks, kellel on kuus last ja kes on minu vanemate vanune. Mul söödeti kõtu täis ja siis pakuti võimalust minna välja jalutama üksi mere äärde. Nad elavad mere ääres ja vanalinnas, kui ma veel ei maininud.. Aga ei kutsunud tol hetkel sinna. Siis sain ülesande. Mind pandi tööle! :D Pidin lilli kastma, mõnus! Siin kodus ei pea kunagi miskit sellist tegema ja see tuletas mulle jälle oma kodu-kodu meelde, kui ma oma mandariini vahepeal ikka kastsin. Nüüd see vaeseke vist on surnud juba.. Seekord jäävad mandariinid saamata. Mis sa 10 sentimeetriselt taimelt ikka ootad.. :D
Ja siis võttis Ismaeli ema mind poodi kaasa! Mainin veel, et teised kutid kõik magasid alles.. Sain väikse tuuri vanalinnas, väga-väga vinge oli!! Sain teada ajalugu, näiteks miks on Montevideo nimi Montevideo, sain teada hoonete tähendusi, sain teada, kus miski muuseum asub.. Toredus kuubis!
Esimesest poes oli juba põnev. Kell oli alles umbes pool üksteist ja rahvast oli väga palju. Osteti juba neid lihavõtte šokolaadimune, mida siin vist järgmisel nädalal kõigile kinkima hakatakse. Pole veel aru saanud, mis teema nende pühadega on, aga neid šokolaadimune müüakse küll igas poes tonnide kaupa! Ja need on niiiii suured! Siis palus ta mul välja valida kõige ilusamat värvi küünelakk. Mõtlesin, et kingitus kellelegi tema sõbranjele või miskit, aga kui asja eest oli ära makstud, kinkis ta selle hoopis mulle!! Sain omale ilusa roosa küünelaki nüüd! Minu esimene Uruguays.
Siis tegime veel mõne poetiiru ja tulimegi tagasi koju. Ning siis pandi mind kokkama. Tegin juustu-kokteilikirsi tikuampsukesi. Daniel oli ka üles ärganud ja ta pandi ka tööle. Sama töö, mina sain juba uue ülesande. Daniel tegi nendest tikuampsudest mingi siiru-viiru ja kohe sai kiita ning talle öeldi, et ta on parem kokk kui mina.. :D Vot nii! Daniel 1, Anni 0. Aga võistlus lõppes viigiga, sest natuke aega hiljem öeldi, et mina saan hispaania keelest rohkem aru, kui tema! Alati on hea kuulda, kui keelt kiidedakse!

Edasisest kirjutan homme, sest tukk tuli peale.
Head ööd/Tere hommikust!