Sunday, March 31, 2013

las vacaciones ja munakoks

Olgu, nüüd siis kirjutan natuke (raskelt usutav) oma eelmisest nädalast.

Teisipäev.
Hommikul ärkasin üles, sõin, panin asjad La Paloma jaoks kokku ja jäin ootama. Vahelduvalt olin nii all kui üleval. Üleval rääkisin juttu ja all olin arvutis ja rääkisin ka natuke juttu.
Esmaspäeva õhtul käskisin Reiol ühel pildivõistlusel oma ilusa pildiga osaleda lootusega ikka võita. Tal hea näpp, teeb häid pilte. Võistlus oli juba kuu aega vist umbes kestnud ja meie avastasime selle alles nüüd. Kolmapäeva öösel võistlus lõppes. Et pilt saaks finaali, pidi sellele hääli ehk laike ehk meeldivusi koguma. Meie alustasime sellega teisipäeva päeval (minu mõistes, teie õhtul).. Oi kus siis läks alles kiireks! Ma sattusin nii ähmi täis, sest oli ikka kindel plaan megalt hääli koguda. Ja siis järsku hõigati ülevalt, et Anni, lähme! Pidin oma operatsiooni pooleli jätma. Vahetasin kiirelt riided ja viimased asjad lendasid veel kotti. Päeval mässasin ka oma mp3-ga, kuhu sain lõpuks peale omale meelepärased laulud ning laadisin masina veel täis ka.. Aga tohman Anni unustas mp3-e voodi peale ja kaasa võttis ainult mp3-e laadija.. Selline lahedus olen! Ja oh seda piinarikast sõitu.. Üles-alla-vasakule-paremale-edasi-tagasi.. Ehk siis Uruguay oli roolis ja minul oli jälle süda paha.. Ja muidugi raadiot tööle ei pandud vaid jutustati..
La Palomale jõudsime õhtul minu mäletamist mööda kuskil kuue aeg.. Muidugi ma ei teadnud, et me jälle sealt kellegi leiame. Nägin ainult, et tuled põlesid majas sees ning siis keegi piilus kardinate vahel ja kui ta selja pööras... OH ÕUDUST! Keegi oli meie kodus TÄIESTI paljalt!!!! Jakkk!!! Sõna otseses mõttes nägin kellegi tagumikku välgatamas sealt kardinate vahelt. Ja siis ta tuli meile ust avama. Ja see oli ei keegi muu kui meie paha Alfredo (Leticia vend, kes paljude arvates ongi see varas, kes mult kõik ära võttis), kes veel oma pükse üles tõmbas ja rihma kinni sättis. See on inimene, keda ma ei taha kunagi enam näha!! Väga ebameeldiv persoon..
Kuna õhtul oli algamas Uruguay-Tšiili mäng, siis otsustati seekord minna seda välja vaatama. Enne autosse istumist ja linna poole vuramist ütles mulle Uruguay lambist, et ma olen palju peenemaks jäänud! Ausalt öelda ei oodanud sellist toredat kommentaari, aga see tegi tuju väga heaks! Ja tegelikult mu püksivöö on mulle suureks jäänud ja vajan hädasti isa, kes mulle sinna ühe augu jälle juurde teeks.. :D Postiivne, mis?
Küll me siis otsisime seda baari-restorani, kus süüa ja samal ajal telekast mängu vaadata, aga no ei olnud kuskil kohta. Lõpuks leidsime ühe hotelli restorani, kus sai natuke lauda nihutatud ja seejärel selle taha istutud. Restoranis oli veel üks pere, kes minu kuulmise järgi oli pärit Ühendriikide maalt. Tellisime siis söögi. Hinnad muidugi natuke kõrgemad, kui tavaliselt, aga selle-eest olid söögid mega ilusad.. Maitse mitte nii super. Aga jalka.. No mina ei tea, milles asi, aga Uruguay on viimasel ajal ikka niiiiiii halvasti mänginud.. Ise tulid eelmistel maailmameistrivõistlustel neljandaks.. Ehk siis, nagu järeldada võite, me kaotasime.. Tšiili võitis 2-0. Paha. Reina ja Leticia ei vaadanud mängu lõpunigi, sest Paz väsis ära ja tahtis koju minna, aga mina jäin Uruguayga ikka truult mängu lõpuni vaatama. Uruguay tänas mind selle eest kohe mitu korda.. :)
Koju jõudnud, läksime magama.

Kolmapäev.
Tööpäev. Hommikul mina ärkasin kuskil kümme läbi. Sõin hommikust ja samal ajal vaatasin, kuidas Reina ja Leticia tööd teevad. Uruguay läks Paziga kuskile ära.. Küsisin tubli tüdrukuna siis, et kuidas saan aidata. Mulle anti kätte suur kõblas ja ämber ning pidin mingeid umbrohupahmakaid maast välja kakkuma. Väga lihtne töö, aga kuidas alles väsitas. Ja ilm oli lihtsalt mega palav. Enamus sain tehtud, aga siis leidsin oma peost suure villi ja rohkem tööd teha ei jõudnud. Ja pealegi teised olid ka juba lõpetanud.
Ülejäänud päev oli suhteliselt lebo. Minul ristsõnad ja natuke telekat. Oleks tahtnud randa minna, aga ma ikka tohman 2, sest peale mp3-e unustasin ma koju ka oma päevitused. Olgu, ei unustanud. Ma lihtsalt arvasin, et ilmad on jätkuvalt külmad ja mul ei lähe neid päevitusi vaja niiet jätsin nad meelega koju ning kaasa võtsin rohkem paksemaid riided. La Palomal on ju alati külmem kui Minases ja siin oli tol ajal ikka päris külm!
Ja korra käisime Pazi ja Uruguayga lihtsalt vaatamas, mis lood rannas on. Rand oli inimtühi, sest selleks hetkeks oli ilm juba külmemaks läinud. Rannavalve tegi venitusharjutusi, tüdruk mediteeris ja Paz jooksis ringi ja kiusas mind. Lõpuks leidis pisike lambist mingi riiuli pealt toore kanamuna. Rannaskäigu parim pluss!
Selline tore kolmapäev.

Neljapäev.
On tore päev. Hommikul kell üheksa karjus Uruguay mu ukse peal midagi nii järsku, et ma hüppasin kohe püsti. Viimane ikka ilustatud mõistes. Aga ehmatasin küll. Siis ta sai mõnuga naerda, milline ma välja nägin ja kui unine ma olin. Aga tema minu niivarajase segamisel oli point kah. Nimelt tuli neil mõte minna väiksele sõidule Santa Teresa kindluse juurde!! Rääkis ta mulle seda nii nagu poleks see midagi huvitavat ja kui ma soovin, võin koju jääda. Muidugi olin mina kohe kraps püsti! Lõpuks ometi mingi vahva trip!
Riided selga, kiire hommikusöök, hambapesu ja minek! Paha oli muidugi see, et Uruguay oli roolis ja tema sõidustiilist te olete juba lugenud, aga kannatasime ära. Ülejäänud kõik oli üli super. Kõigepealt tegime peatuse ühes MEGA ilusas rannas!! See asus maanteest kolme kilomeetri kaugusel, aga õnneks sai autoga ikka ligi. Rand oli suht inimtühi, sest lähedal ei olnud ka mingit asulat näha. Üks ilusamaid randu, mida ma näinud olen!
Siis sõitsime edasi. Möödusime ka Cabo Poloniost, kus me samuti YFUga käisime, kui La Palomal nädalakese olime. See, kuhu sõitsime nende kahe suure autoga, mille katusel me istusime :D Ja kus on maailma kõige ilusam rand üldse!!! Või no siis ei olnud ühtegi inimest peale meie ja see tegi tunde vahvaks :D
Varsti jõudsimegi Santa Teresa parki. Ütleme nii, et YFU ei näidanud meile seda parki kohe üldse. See on ikka MEGA lahmakas ja rahvast oli ka üli palju selle nädala pärast. Kõik reisivad sellel turisminädalal, mida meil nimetatakse suureks reedeks ja kestab üks päev, siin aga terve nädal. Kõik telkisid seal ja käisid rannas! See park on ilusaid randu täis, üks kaunim kui teine. Ja meil kellelgi ei olnud seal ujukaid kaasas, niiet vette hüpata ei saanud. Vesi muide oli ka täitsa soe. Ühe ilusa ranna ääres natuke istusime ka ning sõime suurest näljast mingeid näkse. Ning nautisime imelist vaadet ja mõnusat ilma! Istusime jälle autosse, tiirutasime veel pargis ja varsti jõudsimegi Santa Teresa kindluse juurde. Aga kõhud olid endiselt väga tühjad ja seega läksime kõigepealt seal kõrval asuvasse kiirsöögikohta sööma.
Vahva söögikoht oli. Tellisin seekord pitsat. Toidu ootamise ajal läks Paz uitama ja leidis söögikoha sisehoovist kassipoja.. Kollase. Hea, et Valentinat kaasas ei olnud. Ta ju oleks kohe selle kassi koju tassinud. Paz ajas teda taga seal, aga kassike oli väga arglik ja varsti jooksis minema. Sõime. Pitsa oli imekombel minu jaoks liiga suur. Mu magu on vist samuti väiksemaks jäänud, sest enam ei taha kohe üldse palju süüa. Aga ei kurda. Pitsa oli hää. Pakkusin siis jäägid teistele, Uruguay võttis ühe tüki ja Leticia samuti lõikas pisikese ja kõige juustusema koha endale, aga mõlemad ikka vaatavad hoolega, mis nad söövad, sest nad sõid ainult juustu pitsa pealt ära ja ülejäänud jätsid alles.. :D Ja ma ütlen teile ausalt, et meil ei möödu ühtegi söögikorda, kui ei räägita kaalust. ALATI on kaal söömise ajal põhi-jututeemaks. Õudne. Aga las räägivad, mis soovivad.
Ning ühest tehti kindlus lahti (me jõudsime natuke varem kohale) ja peale poolt kahte ehk siis peale söömist sisenesime. Enne väravat, teel lossi poole, möödus meist mingi pisike seltskond, kes juba lossist lahkus jaüks mees sealt grupist ulatas Uruguayle kaks piletit ja ütles, et me võime neid kasutada. Saime kaks priipääset! :) Väga suur võit ei olnud, sest pilet maksis niikuinii ainult 20 peesot (umbes 80 eurosenti). Mina ei maksnud üldse midagi.
Mulle ikka kohutavalt meeldivad igasugused vaated. Kindlusest avaneb imeline vaade merele ja metsale ning ikka suht kaugele, aga pere vist seda nii palju ei naudi. Neile meeldisid hooned ja nende sisu rohkem. Aga sedagi vaadati kiire pilguga. Ütleme nii, et nii kultuursed inimesed nad küll ei ole, kui minu kultuuri- ja spordiarmastajatest vanemad. Isa-emaga, eriti just esimesega, veedaks me seal lossis kindlasti üle tunni! Aga seekord olime seal alla poole tunni vist isegi.. Pole hullu, ma olin ju juba käinud seal! Leticia ja Uruguay olid seda kohta külastanud väga-väga-väga ammu ja Reina mitte kunagi!!! Ei suutnud mina seda uskuda, aga tõsi ta on..
Eraldi pean kirjutama meie Pazist ja tema pildistamisest. Meie pisikesest vist modelli ei saa.. Või oli asi väsimuses. Aga ta ei lubanud endast kohe üldse pilti teha.. Koguaeg üritati teda moosida ja ära osta, aga ei õnnestunud. Üks omamoodi tegelintski see meie Pazita.
Peale kindluse külastust oli plaan sõita tagasi koju, mis muide asus umbes 120 km kaugusel.. AGA kui pidime Santa Teresa juures olevast ristmikust vasakule keerama, otsutasime hoopis otse edasi sõita ja natuke piiluda Musta järve juurde. Üli suur järv ja super ilus! Sõitsime sinna mõttega, et autost välja ei astu ning ma olin juba kossid ka jalast visanud, aga järsku leidsime mingi väga salapärase koha. (Kruusa)tee kõrval näitas silt, et seal on mingi baar vms ja sildi juurest läks mingi väga lagunenud trepp kuskile. Miskit näha ei olnud. Trepp ise oli muidu suhteliselt väike. See tegi meid kõiki uudishimulisteks ja läksime ikka asja uurima. Pidin oma kossid jälle jalga ajama. Aga mida imelist kohta. Oligi baar, mis asus järve kaldal ja seal juures mõned üksikud inimesed. Sai jälle pildistada, aga mälu sai täis. Seal oli ka võimalus paadiga järvele minna, aga seda me ei teinud. Istusime natuke baaris, täiskasvanud, eriti Uruguay, kes muide roolis ikka, jõid smirnoff ice'i, mida mul kästi ka proovida. Kuna jook tuli külmkapist ja pudel oli mõnusalt jahe ja ilm meeletult palav, siis proovisin ära, aga ma ei ole ikka üldse alkoholi sõber. Pähh-puhh. Jääteed oleks tahtnud. Aga siin ju ei ole olemas sellist asja!!! :( Aga väga huvitav oli tõesti see, et selline äge baar asub sellises pärapõrgus! Ei mingit asustust ümberringi, maanteest umbes viie kilomeetri kaugusel.. Vahva värk!
Ning sõitsimegi tagasi koju. Autos oleksin tahtnud kangesti magada, aga ei õnnestunud. Ma ei öelnud seda veel, aga meil oli uus kastiauto. Ei olnudki hea mugav Toyota. Oli mingi volkswagen, mille tagaistmed nii mugavad ei olnud. Ei saanudki aru, miks me seda autot kasutasime või et kas see nüüd ostetigi päriseks või mida asja.. Aga kui koju jõudsime, otsustasin minna ja teha piku-piku natukene. Täpsemalt natuke alla kahe tunni.
Ja õhtul tulid külalised. Mario oma naise Analiaga (kunagine modell minu arusaama järgi) ja Rodrigo oma uue pruudiga (nime ei mäleta..). Üsna pea tulid meile külla ka Leticia sugulane koos oma naisega, kes elavad muidu Argentiinas, aga nüüd tulid puhkama La Palomale. Too sugulane õppis Austraalias mingi aeg, aga tema inglise keel seda küll väga ei näidanud.. :D Sain jälle nõksa Eestist rääkida.. Nautisin seltskonda kella kaheteistkümneni, aga kuna mul oli mega külm (ööd on siin külmad) ja uni peal, siis läksin tuttu. Paz ja Reina samuti.

näksid ja vaade.

Paz läks lillele

Näe ma ka seal kõige paremal..

Sooviti perepilti, Paz mitte.

Uruguay tahtis lihtsalt KOGUAEG koos Paziga pilti teha..


Leidsime Santa Teresa kindlusest omale sõbra.



Leticia tahtis ka Paziga korra pilti teha, aga Uruguay ka ikka jooksis pildile.

Siis kui Paz pilti enam ei tahtnud teha.. :D





Selles ilusas rannas!



Paz kõnnib

Paz kukkus.

Ja kohe poosetama!

Siis, kui näksisime ja vaadet nautisime. On, mida nautida!



Santa Teresa kindluse kirikus, kuhu me YFUga sisse ei saanud..



Musta järve juures.

Too baar.

Too vahva trepp sinna järve äärde ja baari.


Slippery

Uruguay tahtis pilti vol. 745338

ja jälle.

ja jälle.



ja jälle :D

Leti paneb pidu!

Selline baarike.

Reede.
Rannapäev. Hommikul äratas mind Paz üles ja küsis, kas ma lähen ka nendega randa. Päevitusi mul ei olnud, aga randa tahtsin ikka minna. Mõnus!! Tõusin üles, sõin oma söögi ja jäin ootama. Tegelikult oli see Pazi plaan minna randa ehk siis ma sain mõnes mõttes tünni. Aga lõpuks ikka otsustas Leticia ka, et lähme randa. Uruguay otsustas eelmisest õhtust kogutud kilod maha kulutada ja jooksis randa. Meie läksime autoga. Aga tegu ei olnud selle rannaga (La Balconada), mis meie kodust paarisaja meetri kaugusel asub. Läksime hoopis uude randa, kust leidsime ka Rodrigo ja tema pruudi. Nii ma siis seal vedelesin oma riietega. Kusjuures kõige lühemad püksid, mis kaasa võtsin, olid üle põlve.. Ja nüüd olen ma need omale lausa jalga päevitanud. Päike oli erakordselt tugev tol päeval. Siis ma mõtlesin, et Eestis ikka ei saa päris neli kuud rannas käia, päikest võtta ja veel vees ka käia.. Isegi kaks kuud on ju super, kui saab. Aga siis jätsime Rodrigu ja ta algajast surfarist pruudiga hüvasti, sest nad läksid ka Santa Teresa kindlust ja sealseid põlde avastama. Meie tulime tagasi koju ja tegime lõunasöögi. Meiega liitusid Mario ja Analia. Oli tore.
Pärast rääkisime juttu ja siis läksime istusime jälle natuke väljas päikese käes. Seda ma aga enam ei kannatanud, sest mul ei olnud mütsi ja tundus, et päike oli mind natuke suskinud, sest peakene tegi väikest valu.. Võtsin rohtu ning siis istusin vilusse ja hakkasin ristsõnu lahendama.
Õhtul mõtlesin, et lähme jälle välja sööma, sest kõik käisid pesus ja mingi jutt nagu oli. Pazi taheti ka koguaeg pesema saata, aga väike ei võtnud üldse vedu. Lõpuks ma tahtsin juba ise minna ning küsisin Pazilt, et kas ta äkki tahab koos minuga siis pessu tulla. Tüdruk oli vägagi nõus, aga palusin tal igaks juhuks emalt luba küsida. Paz karjus siis üle maja: "Emme, kas ma võin Anniga pesema minna?" Ema andis loa. Aga see Reina.. Kõigepealt andis ta loa, aga siis ütles järsku: "Ei, Anni võib sind pesta, aga Anniga koos sa pesema ei lähe!" Mul jäi karp lahti.. Mis vahet seal on?? :D Siis ta tuli, võttis Pazi ja läks teda ise pesema. Ma olin oma toas ja jäin olukorra üle mõtlema. Kuulasin ka, mis nad seal vannitoas rääkisid. Reina ütles Pazile, et ta võib minna pesema ainult koos ema, isa, õe, venna või Reinaga, aga mitte kellegi teisega! Kusjuures Leticia ju tegelikult lubas meil minna koos ja kui Reina meil siin vahepeal ei töötanud ja Patricia meid aitas, siis me korra käisime Paziga koos pesus. Ma ei saa pihta, miks Reina ei luba tal teiste tüdrukutega koos pessu minna. Kui Pazike nüüd äkki lasteaias ujumistundi läheb, siis võib seal suur jama tulla, sest tal on keelatud teistega koos ju pesta.. Ei tea. Nemad kasvatavad, mitte mina. Lihtsalt tahaks põhjust teada.. Läksin siis hiljem ise pesema. Aga sain jälle tünga, sest meid ei võetud sööma kaasa ja Leticia-Uruguay läksid ise oma sõpradega. Meie suurt muud ei teinudki. Sõime, vaatasime telekat ja läksime magama.

Laupäev.
Ma ei olnudki viimane ärkaja!!!! Leticia magas minust kauem :). Jõudsid vist alles kolme aeg koju.. Hommikul istutas Uruguay jälle uusi puid ja ma mõtlesin, et olen ka natuke aega väljas. Leidsin mingid umbrohulilled, kollased nagu võililled (nime ei tea) ja hakkasin pärga punuma. Nemad nägid sellist asja esimest korda! Imestasid jälle, et ma nii osaavate näppudega. Viisin pärja tuppa ja Paz võttis selle minult kohe ära ja ütles, et see on tema oma! Õnneks oli ta nõus seda pähe panema, sest siis ta tundis end printsessina! Ja imekombel sain temasti isegi mõne pildi! :) Pärast hullu väntsutamist pärg ikkagi läks katki. Proovisin Pazile ka ikka pärjategemise ära õpetada ja ta ise ka algul nagu tahtis, aga siis ikka loobus. Mina ka, niiet uut pärga ta ei saanud. Siis tegi Uruguay ettepaneku, et läheks õige vaataks natuke La Pedrerale. Tegelikult tahtsid nad sealt ühte maja vaadata, millel on mingi varikatus, mida nad tahavad meie La Paloma majale ka, aga mis minu arust väga nagu ei sobi sinna.. Nemad mõtlevad, nemad teevad, mina jään välja. Eks kunagi ehk näeb, mis nad valmis on saanud. La Pedrera oli aga endiselt ilus-lahe-mega. Seal on ka imeline rand ja mõnusad hipi-inimesed :D Miskit rohkemat me seal ei teinudki. La Pedreralt koju otsustati sõita natuke teist kaudu. Oli huvitav. Ja siis ma leidsin, et ma käisin seal kunagi rattaga sõitmas! :) Ning siis käisid nad korra poes, sest toimumas oli jälle suur lõuna koos Mario, Analia, Leticia sugulase ja ta naisega.
Tegin natuke pahandust ka. Siin oli teemaks ju see usuvärk niiet liha söömine oli laupäeval keelatud. Aga kuna Reina sõi liha, siis minagi ei suutnud suurele isule vastu panna. Lõikasin omale tükikese, tegin mikros soojaks ja asusin õgima. Kahjuks väga midagi peale peki ma sealt kätte ei saanud. Aga kui ma oma lihakesega lauda istusin, ütles mulle Mario kohe, et täna ju ei tohi süüa liha!! Vastasin, et mina võin ja jätkasin. Õnneks ta seda väga südamesse ei võtnud ja kommentaari tegi ka rohkem naljaga pooleks.
Neljast ajasime külalised minema, panime asjad kokku ja asusime teele. Õigus, enne käisime veel korra Leticia, Analia ja Paziga kesklinnas kahes vahvas poes, kus olid allahindlused. Ei leidnud midagi ilusat. Ühte kollast ilusat t-särki seal proovisin, aga seljas ta enam nii kaunis ei olnud. Kurb.
Võeti vastu järgmine otsus - sõitsime koju mingit väga iks teedpidi, mis oli veel kruusatee. Põhjuseks see, et maanteel oli sel päeval liiklus ikka väga hull. Aga see kruusatee seal mägede vahel!!! MEGA ILUS OLI!!! Minu sees olid küll asjalood jälle halvad, aga väljast oli kõik positiivne!. Tekkis mõnus ralli tunne! Ohhh.. Kohe nii kaunis oli.. Oleks tahtnud meie teekonda filmida, aga mul ju ei olnud kaamerat. Ja üks tähtis asi veel. Autos olid ainult minul ja Leticial turvavööd kinni. Kõik teised olid lahti ja kusjuures Paz veel jooksis mööda autot ringi. Vahepeal isegi kukkus, aga keegi ei talle küll midagi ei öelnud. Siinkohal kiidan Eesti Politseid, kes seda turvavööd ikka nii hoolega kontrollib, et inimesed ikka kinnitavad enamasti oma turvavöö.. Paha oli kohe vaadata seda möllu seal autos.
Ning olimegi tagasi Minases! Kotid olid meil muidugi kõik kasti pandud, niiet kui me nad sealt jälle võtsime, siis olid nad ikka mõnusalt paksu tolmukihi all! Jess.
Kodus toimus väike vestlus emme-issi-vennaga ja hiljem, nagu juba mainitud, Brittaga. See on ikka väga jube, kuidas vahepeal ei tule eestikeelsed sõnad meelde!! Saime päris palju Britutškaga naerda selle üle.. :D Aga jutuajamine venis ikka väga pikaks. Pea 3,5 tundi rääkisime!! Ilus. Tervitan siinkohal Brittat ja tema Eesti pere! Olge tublid!
minu printsess.



modellilaks




Aga mis siis täna???
Ohjummel. Ärkasin mina kell kümme üles. Läksin sööma ja Paz tuli kohe minu juurde ja ütles: "Anni, sinule ei ole ühtegi šokolaadimuna. Ainult minule ja mu õele-vennale on, aga sinule mitte!" Kurb. Aga leppisin sellega, et mul siin all palju rohkem šokolaadi, kui neil.
Mis veel. Vahelduva eduga rääkisin siin pere ja vana-vanematega juttu. Oli väga tore oma kalleid esivanemaid jälle üle tüki aja näha! Ja muidugi tegid nemad seal ilma minuta suurt munasõda. Või õigemini koksatasid neid natuke ja siis õgisid. Taaskord sai mu kiusatus minust võitu, et võtsin koti ja läksin poodi mune ostma. Ja kodus otsisin üles sibulakoored, ajalehe ja paela ning tegin oma perele Eesti lihavõttemune! Ja kusjuures ma vist esimest korda tegin päris ise sibulakoortega seda asja. Tavaliselt ikka värvidega teinud või siis eemalt vaadanud, kuidas ema-isa nendega jukerdavad. Aga väga lihtne oli! :) Paz oli ka kõrval ja üritas asja järgi teha oma munade ja ajalehega, aga sibulakoori ta ei taibanud panna.. :D Totu.
Kui need mul keesid, tulid koju Valentina ja Tomas. Reina üritas Pazi küll magama sättida, aga kui too kuulis Valentina häält, hüppas ta jälle püsti ja tuli asja uurima. Aga Valentinal oli parasjagu käsil lihavõttejänese töö. Nimelt peitis ta poest ostetud šokolaadijäneseid/mune puude ja põõsaste alla ja neid oli neil ostetud ikka tõsiselt palju! Mina pidin samal ajal Pazi meelt lahutama ja vaatasime koos, kuidas munad keevad. Reina tuli ka meie juurde üles ja arvas kohe, et ikka mina tegin siin nii kõvat häält ja äratasin Pazi üles, aga seletasin talle kohe ära, et Valentina oli see, kes siia hüplema tuli niiet mingit jama ei tulnud. Ning siis läks jahiks. Mina valvasin oma lihavõttemune ja nemad seal imestasid, kui palju neid maiustusi Paz ikka leidis :D. Mulle anti ka ikka mõni mini-šokolaadimuna ja üks poolik sulanud šokolaadimuna. Jeeii!
Siis hakkas Leticia uurima, et mida asja ma seal selle potiga jaman kraanikausi juures. Panin just külma vett munadele. Tuli siis minu juurde ja seletasin talle ja Valentinale ära, et kuidas see värk käib. Leticia ikka ei tahtnud väga aru saada ning siis tegime koos ühe muna paberi seest lahti. Nad olid ikka väga imestunud, et need munad peale keetmist nüüd järsku sellised välja näevad :D. Avasime Valentinaga kõik ja panime nad ilusti korvi. Tüdruk ei jõudnud ära oodata, millal koksima saab hakata, aga ma ütlesin talle, et õhtusöögi ajal võistleme :D.
Ülejäänud õhtupooli oli suhteliselt igav. Tahtsin ikka tubli olla ja võimalikult palju ülevalt teiste juures olla, aga nad ise nagu ei näita väga huvi välja. Kuigi YFU kirjutas mulle, et Leticia on nüüd asjaga väga rahul ja ma olen muutunud. Positiivne, aga samas ka negatiivne, sest see tähendab, et ma ikka ei saa oma vanasse klassi tagasi minna :(. Olen saanud facebookis samuti oma endistelt klassikaaslastelt armsaid kommentaare. Üks klassiõde näiteks ütles, et ma endiselt kuulun sinna klassi ja ei kuskile mujale.. Kurb. Aga täna ma siis üritasin seal üleval Leticia ja Valentinaga olla, aga Leticia magas (nad jõudsid öösel kell viis koju) ja Valentina vaatas järjekordset Jacksoni filmi. Ja kui film läbi sai, läks Valentina arvutisse ja Leticia läks Paziga kuskile välja.. Ei tea kuhu, mulle ei öeldud. Ja muul ajal on nad kõik ninapidi oma telefonides.. Põnev ju. Aga õnneks ikka leidub mõni kord ka aeg, kus me kõik jutustame :).
Õhtul istusin elutoas Valentina juurde, kes oli endiselt arvutis ja muidugi facebookis. Näitas mulle jälle kõik oma armastused üle. Täitsa tore oli tegelikult, kui aus olla. :) Ootasime seal koos õhtusööki. Ja meil tulid jälle külalised. Rodrigo ja Walter. Uruguay tahtis pidu teha, teised loobusid. Meie sõime Valentina ja Paziga õhtusöögi ära, siis jäi Paz järsku elutuppa magama, aga meie Valentinaga otsustasime siis kahekesi oma munakoksisõjaga alustada. Kahju. Lootsin ikka, et terve pere on laua ääres ja koos teeme selle asja ära, aga ei.. Valisime munad ja algas võistlus.. Koks. Lõppes võistlus. Mina kaotasin.. Kui kurb. Siis kutsus Valentina Uruguay meie juurde, sest Valentina tahtis kangesti muna süüa, aga tema oma oli veel terve. Uruguay tuli sinna, haaras neli muna ja tahtis nendega kohe ära minna. Ta oli nende ilust niivõrd lummatud, et tahtis neid kuskil säilitada. Loll mees. Aga õnneks saime talle tema suures rahutuses ära seletatud, kuidas asi käib. Mängisid ja Valentina jälle võitis :D Uruguay haaras ikka oma neli muna ja kadus nendega ma ei tea kuhu. Siis kutsusime Leticia ja Reina kööki ja Valentina mängis Letiga. Leti kaotas, Valentina võitis. Jõudis Tomas, kes tegelikult muna ei söö, aga tahtis ka mängida. Reina loobus oma mängust ja lubas ise muna ära süüa. Valentina kaotas!!!!!! Tore! :D Siis läksin välja vaatama, kuhu see Uruguay kadus nende munadega. Kui ta mind nägi, võttis ta laualt munad ja hakkas külalistele asja seletama. Ja seda väga suure õhinaga. Tulin tuppa tagasi. Natuke olime veel naisperega elutoas ja siis tulingi alla tagasi seda siin kirjutama.

Hommikune jaht



Hommikune saak.

Pärastlõunane jaht.

Ohhooooooooo!


Näe ma ka pildile jäänud! Seal taga verandal asja vaatamas!

Ohooo, mis siit küll leiame!

Kaunikesed, mis?

Sõda.

muna koks, muna koks...


Nüüd pean ma vabandama.
Esiteks vabandus selle eest, et ma niiiii pikalt kirjutan koguaeg.. :D Võtan teilt nii palju aega ära.. Aga ma ei oska üldse lühidalt kirjutada..
Teiseks vabandus minu kirjavigade eest! Mulle on täheldatud, et kirjavigu on meeletult palju ja paljud neist korduvad. Ise ma ei viitsi oma teksti üle lugeda ja enda arust kirjutan ikka hästi, aga mõni näpukas ju ikka tuleb sisse. Ärge pahandage. Ja mis puutub nendesse korduvatesse vigadesse... Vot siin on tõesti tegemist mingi ajukahjustusega.. Eesti keel ikka longab däieka. Endiselt mõtlen pikalt, et kas õigem on kitarr või gitarr.. Oijuudas ma olen ikka loll.. Enne oli mu eesti keele hinne puhas viis ja nüüd siin jaman niimoodi. Pähh. Ja teie seal ärge naerge :D

Homme lähen kooli ning lähen uurin ka, kas äkki on midagi vahvat teha oma vabal ajal..

Olgem mõnsad!

No comments:

Post a Comment