Ootamatult tihe päev.

Täna oli väga tegus päev. Algas äratusega kell üheksa. Juuksed kammitud, nägu pestud, riided seljas ja võisin minna hommikust sööma. Röstsai sulatatud juustuga ja kakao. Polegi siin vist sellist kooslust söönud, aga pilt minu peas näitas sooja ja armast kodu Eestimaa pinnal. Vot selline seik.
Suuremad lapsed olid juba agaralt koolipinki istunud, kõige pisem oli aga veel kodus. Kleepis mingeid pildikesi oma kastile. Läksin uurisin lähemalt. Paz on viimase nädalaga minu suhtes soojem olnud. Mis see tähendab..? Jookseb mulle tihti sülle, räägib igasuguseid huvitavaid jutte, kutsub mind endaga mängima ja kõike muud sellelaadset. Ta vist usaldab mind juba päris palju ja see teeb tuju ainult heaks! Peale hommikusööki rääkisin siis Paziga jälle juttu ja vaatasin, mis ta huvtavat teeb.. Aga siis ühel hetkel lõppes jutt ja oli vaikus. Ühel hetkel ta järsku küsis mult: "Anni, millal sa tagasi Eestisse lähed?" Mina: "Juulis." Tema: "Aga kas sa siis minu sünnipäevaks jääd?" Mina: "Jään." (tal on juunis sünnipäev) Tema: "Tore, sest kui sa ei jääks, siis ma pean sulle sinna Eestisse järgi tulema ja su oma sünnipäevaks jälle siia tooma.." ..... Nii südant soojendav hetk oli :) Kui tavaliselt ta teiste pereliikmete juuresolekul, eriti just Valentinaga mind ikka kiusab ja koledaks nimetab, siis kahekesi olles on meie suhted paremad kui head! :) Vahepeal käis Reina kuskil poes, niiet me olimegi kodus päris kahekesi ja veetsime niimoodi tublilt aega.

Kella üheteistaeg otsustasin liikuma hakata. Seadsin suuna kooli poole. Vahepeal hüppasin teele jäänud apteegist ka läbi ja ostsin ära hädavajalikud peavalu tabletid. Õnneks nüüd ei ole mõnda aega pea valutanud, aga iial ju ei tea, millal ta mind jälle ründab.. Jõudsin kooli. Läksin kohe ühte kabinetti, kus mind siia kooli esimest korda sisse astudes nimekirja pandi. Mariela oli seal. Rääkisin talle loo ära ja ta ütles mulle, et ma pean kella viie ja kaheksa vahel õhtul tagasi tulema, siis pidi see tädi seal olema ja mind kirja panema. Olgu nii. Õnneks ma ju enam koolist väga kaugel ei ela. Umbes kaheksa bloki kaugusel.. Seejärel otsustasin minna poodlema. Vaja oli taaskord isiklikke asju nagu šampoon, hambapasta, käärid ja klambrid. Viimaseid ei leidnud. Veel käisin mõnes riidepoes, tahaks uusi pükse, aga praegu ma küll kuskilt miskit ei leidnud. Aga juba on näha talveriideid.. Joped, kampsunid, saapad.. Õudne. Aga ühest poest leidsin väga ilusa suvepluusi väärtuses 199 peesot. See oli soodushind. Enne oli kaks korda kallim. Seda poodi olen ma külastanud kogu oma siinoleku ajal kolm korda ja alati on kassas üks inimene. Peale minu esimest külastust mäletab mind alati, küsib ikka ja jälle minu vahetusaasta kohta ja üldse peab mind vist enda sõbraks vaikselt :D Tore tädi! täna küsis ta minult, kas ma olen terve talve siin, aga ei, olen ainult pool talve. Ja siis naasen loodetavasti sooja Eestisse.. Siinkohal teen märkuse, et see juuli tundub juba nii kuradima lähedal ja veebruar läks nagu välk minust mööda. Lihtsalt ei märganudki.. Alles ju tulin Brasiilia reisilt ja nüüd see on juba kuu aega tagasi. Meeletu, kuidas aeg lendab.

Siis tulin tagasi koju, olin nõksa arvutis ja poole ühe aeg läksin vaatama, mis üleval toimub. Nemad sõid juba ammu lõunasööki, aga keegi vist ei kuulnud, et ma vahepeal koju tulin. Ma tulin otse avatud väravast alla garaaži oma tuppa.. Vähemalt nad arvasid, et ma olin just jõudnud.. Sõime seal Leticia ja Uruguayga kolmekesi. Paz ja Reina olid pesemas ning käis tihe valmistumine kooli mienkuks. Ja peale sööki oligi aeg minekuks. Küsisin, kas võin ka kaasa minna vaatama. Luba anti ja ma siis istusin ka autosse. Täitsa lõpp, ma poleks iial uskunud, et see kool nii kaugel linnast väljas on. Okei, pool tundi sinna päris ei sõida, aga mingi 10 küll. Aga kool ise on alles kolm aastat vana, ehk siis väga uus ja ilus! Ja mis stiilis..
Pildid räägivad enda eest. Leidsin internetiavarustest..

Tomas õpib selles majas parempoolse akna taga.

Söökla üleval on mänguplats..

Söökla.

Vot siis selline kool.. Nimeks Blue Blue Elefante. Privaatne muidugi.. Ja keset eikusagit. Viisime Pazi siis kohale. Kui kodus näitas ta välja suurt entusiasmi (soovis tassida kõik oma asju ise ja oli väga põnevil), siis sinna jõudis oli ta nagu teip ema küljes kinni. Kohtusime mõnede Leti ja Uruguay tuttavatega, sai jälle oma nime öeldud ja imelikult vaatavate pilkude ohvriks langetud, kui sõna Anni minu suust välja lipsas. Igatahes, söökla juures nägime veel Valentinat, kes imestunult heal koolisöögil kallal oli.. Ning siis viisimegi Pazi tema klassi. Kasvataja küsis minult kohe, et kas ma olen Pazi suurem õde.. Ütlesin kohe jaaaaa! Meid võeti kenasti vastu ja siis hakkas info-10-minutit lastevanematele. Anti mingid paberid, räägiti, mis nad teevad jne. Ja mis vahva, nende lastega räägitakse pool päeva hispaania keeles, aga siis käib nõks ja minnakse üle ainult inglise keelele! Kasvataja juba praegu rääkis lastega inglise keeles ja nemad said täitsa aru. Niimoodi lambist. :D Siis oli seal üks lapse ema, kes on pärit USAst ja tuli välja, et tema mees on sakslane. Ja nüüd nad elavad Uruguays Minases.. Väga huvitav valik. Nende lapseke muide ei räägi üldse hispaania keelt, niiet kui teised õpivad inglise keelt, siis tema hispaania keelt :D. Ning siis tuli see kõige kardetum moment, kus kõik lapsevanemad pidid endid tutvustama. Ma ei olnud küll lapsevanem, aga ma olin ainus "vanem õde" seal kaasas ja seega paluti minulgi end tutvustada. Saime siis kolmekesi ära räägitud, et ma olen vahetusõpilane Eestist ja elan praegu selles peres ja et tegelikult ma ikka ei ole nende laps ja Pazi õde. :D Vot selline rahvusvahelisus oli meil seal. Siis läksime vaatasime natuke välja. Lapsed pandi ühele mänguväljakule ja siis oli lastevanematel ja minul aeg sealt ära hiilida ning enne nutvad lapsed kasvatajatega tunnikeseks jätta. Vaatasime Leti ja Uruguayga natuke veel ringi, segasime Tomast tema tunni ajal, rääkisime läbi torude ja juba hakkasimegi kodu poole tagasi tulema. Üks Pazi lasteaiakaaslase ema soovis ka meiega tagasi linna saada ja meie kui väga lahked inimesed tõime ta linna.

Kodus lõikasin tuka ära, sõin kaks õuna, vaatasin telekat ja olin arvutis. Ja ootasin aega, et minna jälle kooli. Keset meie järjekordset vestlust vanematega läks issi arvuti pekki. Jama. Aga ITimees Reio on juba teel seda parandama.. Piltlikult öeldes muidugi.. Loodame, et saab ikka korda, muidu on asi vähe paha..
Ja siis oligi kell juba viis läbi ning asusin uuesti kooli teele. Mõtlesin, et käin veel Eugenia ukse tagant ka läbi, et äkki ta viitsib minuga kaasa tulla.. Lihtsalt igaks juhuks. Aga tema tänava otsa jõudes mõtlesin ümber.. Mis ma tast ikka selleks mõneks minutiks sealt kodust välja ajan. Ja saangi ennast proovile panna :). Koolis läksin jälle selle kabineti juurde, aga seekord oli lausa järjekord ning pidin mõnda aega ootama. Kabinetis olid üks onu ja üks tädi. Tädi tegeles parasjagu minu ees oodanud inimestega kui onu mind järsku sinna imepisikesse kambrisse sisse kutsus. Ta teadis kohe, et ma olen vahetusõpilane ja et tahan kuuendasse klassi minna. Küsis veel passi ja.. Seda VÄGA pikalt uurides küsis ta minult igasugu küsimusi nagu mis klassi tahan minna jne.. Siis tuli ka meie kooli direktor sinna, õnneks eelmised inimesed olid selleks ajaks juba lahkunud ja ruumi hingata oli rohkem. Kooli direktor on üks väga sõbralik ja ilus naine. Ta veel ei teadnudki, et ma pere vahetasin.. Nüüd ta siis uuris veel mu uue elu kohta ja minu suunavalik huvitas teda ka. Rääkisime päris pikalt ja siis ta lõpuks ütles, et ta on mu nime ära unustanud :D Sai meelde tuletatud. Ning siis ta tegi mulle kalli ja soovis järgnevaks koolipoolaastaks õnne :). Asi jõudis mingi paberi täitmiseni ja onu palus mul toolile istuda. Täitis mingit kollast kaarti, kirjutas sinna passinumbri, minu nime, vanemate nimed (kusjuures päris minu Eesti vanemate nimed on nüüd seal kirjas!! Enne vist olid minu mäletamist mööda Camila vanemate omad..), aadressi ja telefoni numbrit. Vahepeal tuli sinna kabinetti ka üks õpetaja. Onu ütles mulle, et ma saaks tuttavaks oma joonestamise õpetajaga. Tundus väga sümpaatne mees. Juttu me kahjuks ei puhunud, aga ütlesime kohtumiseni. Hea seegi :D Joonestamist hakkab nüüd vist palju olema :). Ning ma olingi kuuendasse kunsti klassi sisse kirjutatud! Kool algab 8. märtsil ja tunnid algavad pool kuus õhtul! Saab huvitav olema! :D
Kõndisin tagasi kodupoole näol naeratus, sest elu muutub jälle põnevaks!! Ma ju ei tunne mitte kedagi sellest klassist!! :D Ja siis ma nägin dobermanni tõugu koera.. Natuke tõmbas see jälle mu suunurgad allapoole, aga õnneks mitte palju. Kui nüüd aus olla, siis see dobermann oli ikka väga kole.. Tana oli ikka mul kordades ilusam.. (Hetkel on käimas laul nimega "When You're Gone" Avril Lavignelt.. Läheb väga täpselt teemasse.. ) Selle koera saba oli natuke pikem kui Tanal oli ja see koer oli pruun.. Pruunid dobermannid on tegelikult ka ilusad, aga see millegipärast mitte.. Igatsen oma Tanat.. Palju..

Kodus rääkisin nõksa veel oma empskini-iskiniga. Või õigemini mina rääkisin, nemad kirjutasid. Aga kuna isa pole väga kirjamees, siis lõppes see suhteliselt ruttu. Läksin üles, sõin ja vaatasin telekat. Paz magas meil seal, aga peale tema üles ärkamist hüppas ta jälle mulle sülle. Või õigemini põgenes oma isa ja Tomase ja kõigi teiste eest minu sülle. Käis mäng ja trall! :) Ning muidugi kiusasime kassi. Ma ei mäleta, kas ma olen siia kirjutanud, aga Valentina võttis meile siia kassi. Õigemini ta tõi oma 11-aastase kassi kuskilt siia ja nüüd ta siin elab ja magab meil. Minule nad millegipärast enam kohe üldse ei meeldi.. Kassid ma mõtlen. Ütlesin kohe ära, et minu toas ta elama ei hakka ja sellest on siiani ka kinni peetud.. Niivõrd kuivõrd.. Kui me maal olime, siis elas ta ikka siin garaažis ehk siis minu toas.. Hais oli pärast kole. Õnneks kadus ruttu. :)

Nüüd lähengi jälle tuttu.. Eile sai alles kolme aeg magama mindud, sest eelmist postitust kirjutasin nii kaua.. Ja väss on suur. Õnneks mul on veel viimased päevad vaheaega!!! :D

Pai!


HAHAHAA :D Pean sellest siia kirjutama. Möödunud on umbes tunnike teksti kirjutamise lõpetamisest. Aga ei suutnud veel magama minna ja nüüd piilusin veel korra sinna facebooki. Ja mis ma näen, uus sõbrakutse. Nimelt sellelt tüdrukult, kes oli täna seal koolis minu ees järjekorras ja siis natuke aega ka minuga koos samal ajal seal onu ja tädiga juttu ajamas. Oi kui lähedasteks sõpradeks me ikka selle kahe minuti jooksul saime! :D Kohe otsis mu facebookist üles.. :D Naljakas.